Nimetu (0)

Religiooniõpetuse vajalikkusest
Diskussiooni religiooniõpetuse vajalikkuse üle on peetud kaua. Rääkimisest kaugemale pole jõutudki, sest ei suudeta kokku leppida, kas tuleks õpetada, kuidas tuleks õpetada, miks tuleks õpetada.
Kahtlemata teame me religioonist vähe. Me oleme uskmatu rahvas. Ilmselt seetõttu, et meie ühiskonnas on ülekaalus Nõukogude ajal elanud või sündinud inimesed, kelle jaoks Jumalat ei tohtinud olla. Ühiskond oli ateistlik . Tollal ei saanud sellisest diskussioonist unistadagi.
Aga kuhu me oleme jõudnud? Uskmatusest teadmatusse. Me pole haritud. Ega religioon ei õpeta inimestele ainult usulisi tõekspidamisi, see harib neid. Pealegi tutvustatakse eri religioone ajaloos ja ühiskonnaõpetuses ning ka teistes ainetes. Mõne aine õpetaja peab seda aga rääkima seetõttu, et lapsed teistes tundides sellest ei kuule , seega teeb ta seda seepärast, et vastasel juhul oleks tal oma töö tegemine ehk aine õpetamine võimatu. Ma usun, et eesti keele õpetajal on väga raske rääkida Piiblist, kui ei teata sealt ühtki tegelast peale Jeesuse.
Ma ei ole usklik inimene, aga ma pole ka ateist. Ma ei kiusa kedagi taga tema usuliste tõekspidamiste pärast ning ei naeruväärista kedagi. Ma arvan, et usuvabadusel on demokraatlikus ühiskonnas tähtis roll, samamoodi nagu sõnavabadusel ja naiste valimisõigusel. Kuid ma arvan, et haritud täiskasvanu peaks tundma eri usundeid . Ta ei peagi omaks võtma ühtki usku, aga ta võiks teada mõnest. Tänapäeval, kui piirid on lahti ning infovahetus teiste maadega on kõrgelt arenenud, peame me minu arvates tundma teiste rahvaste kultuuri ja religiooni. See on viisaka suhtlemise alus.
Hoolimata sellest, ei arva ma, et Eesti koolide õppekavades peaks olema religiooniõpetus. Ma arvan, et koolides võiks õpetada hoopis kultuuriajalugu , mille käigus räägitaks eri maade kirjandusest, muusikast, teatrist, aga ka religioonist. Ma usun, et nii saavutame me ühiskonnas märksa kõrgema harituse ja lugemuse.
Gert