Sellest selgub järjepideva enesevaatluse püüe, samuti elu ja inimeste uurimise tahe. 1851. aasta algul hakkas Tolstoi kirjutama ,,Minu päeviku lugu". See kavatsus sai osaliselt teoks lõpetamata töös ,,Eilse päeva lugu", mida peetakse Tolstoi loomingu alguseks. Aprillis 1851 otsustas Tolstoi sõita koos vend Nikolaiga Kaukaasiasse, kus ta võttis osa sõjaväetegevusest. Sõjaväeteenistuses oli Tolstoi kaks ja pool aastat ning ilmutas seal ,,pöörast" vaprust. Kaukaasias sai alguse ka korrapärane kirjanikutöö. 1850. 60. aastatel ta poliitilised vaated muutuvad. 1857. sooritas esimese välisreisi Prantsusmaale, Saksamaale, Itaaliasse, milles pidi kahjuks pettuma. 1859. 1862. avas talulastele kooli Jasnaja Poljanas, kus oli ka õpetajaks
Aegajalt tekivad tülid. Ühel päeval eksib Levin teel koju. Selle peale on Kitty armukade ja kahtlustav, ta küsib, kus ta oli. Ta on solvunud, kuid siis andestab. Levin jätkab oma tööd raamatuga, mis räägib Vene põllumajandussüsteemist, kuid selle aeglane edenemine hirmutab teda. Ta teeb etteheiteid Kittyle, et ta tähelepanu võiks olla muudel asjadel peale majapidamise. Levin saab kirja Maria Nikolajevnalt, kes kirjutab, et on tagasi tema venna Nikolaiga ja et Nikolai on suremas. Levin ütleb, et peab Nikolaid külastama ja Kitty nõuab temaga koos minemist. Levin ei taha, et Kitty tuleks. Talle ei meeldi idee, et Kitty kohtub endise prostituudiga. Levin ja Kitty vaidlevad, kuid lõpuks lubab Levin Kittyl kaasa minna. Levin kohtub Nikolaiga, kes on enam-vähem surivoodil. Kitty nõuab Nikolai nägemist, ja ta tervitab teda meeldivalt. Levin ei suuda Nikolaid vaadata, Kitty aga hakkab Nikolaid aitama, et vähendada sureva mehe kannatusi
vaadete ning seisukohtadega niivõrd erinev. Levini areng teose vältel on märkmisväärne. Teoses on öeldud, et ühel hetkel tundis ta uhkust selle üle, kes ta on ning ei soovinud olla enam kellegi teise nahas. Ta soovis olla parem, kui oli olnud seni ning ei oodanud enam seda ebaharilikku õnne, mis tooks talle abielu. See tõestab, et ta oli leppinud olukorraga ning ei proovinud seda enam muuta. Samuti on teose arenedes muutunud tema suhted vend Nikolaiga. Alguses oli tal tema pärast häbi, kuid hiljem lubas endale, et ei unusta teda ning hakkab tema järele valvama ja igal võimalusel abiks olema. Suureks arengu tulemuseks on ka usk. Teose alguses oli ta igati kahtlev, kuid lõpus leidis usu jumalasse, kellele ta varem polnud tähelepanu pööranud. 2. Teoses esiletoodud üheks ühiskondlikuks probleemiks on kindlasti võltslikkus, mis avaldub pea kõigi Tolstoi karakterite kaudu. Kõige enam võib-olla Karenini kaudu,
Pulmad toimusid 1894. aasta novembris, mis peeti võrreldes teiste keisrite pulmadega tagasihoidlikumalt. Paaril oli viis last Olga, Tatjana, Maria, Anastassija ja troonipärija Aleksei. Nikolai Aleksandrovits krooniti 18. mail 1896. Moskva lähedale Hodõnka väljakul. Nikolai II abikaasa Aleksandra Feodorovna põhiliseks iseloomuomaduseks oli häbelikkus, mida soosis tema viktoriaanlik kasvatus, kuid, mis tundus õukondalstele ükskõiksuse ja üleolekuna. Suhted Nikolaiga olid väga head, mida kinnitavad siiani säilinud lõputud armastuskirjad. Paari esimesteks lasteks olid 4 tütart. Muret tekitas, et siiani polnud sündinud troonipärijat. Kauaoodatud poisslaps sündis 1904. aastal. Paarinädalasel lapsel avastati ravimatu haigus vere hüübimatus, mille haigusekandjateks on naised, kuid veritsustõbi esineb ainult poisslastel. Troonipärijat Alekseid ohustas iga väiksemgi kriimustus ja kukkumine.
Nad veedavad koos aega jahil käies ning räägivad Levini elust maal. Dolly kolis suveks maale, sest tal hakkas raha otsa saama. Maal ju teadupärast odavam elada. Dolly proovib veenda Levinit, et too hakkas uuesti Kittyga suhtlema, kuid Levin keeldub. Levin läheb masenduses reisile, sest ta teine vend on väga haige. Samal ajal läheb ka Kitty põhimõtteliselt reisile. Ta läheb ennast Saksamaale tervisvetele ravima, kus kohtub haige Levini venna, Nikolaiga ning ka Varenkaga, kes on heasüdamlik vabatahtlik põetaja. Mõne aja pärast jõuab koju Levin kui ka Kitty. Stepan kutsub kõik kokku õhtusöögile, kuhu on kutsutud ka Levin ja Kitty. Nad hakkavad seal rääkima ning Levin palub kriidiga kaardilauale kirjutades Kitty endale naiseks. Sel korral Kitty nõustus ning nad läksid Levini juurde maale elama. Vronski osaleb ratsavõistlusel, kus oleks napilt võitnud, kuid kukkus. Kukkus nii
Levin külastab Dollyt, kes on tulnud suveks maale elama( sest neil hakkab raha otsa saama ja maal on odavam elada). Dolly üritab veenda Levinit, et ta Kittyga uuesti suhtlema hakkaks. Levin keeldub. Natukese aja pärast Levin lahkub masendusega kodust(reisile). Masenduses on ta oma teise venna pärast, kes on haige ja peagi suremas. Kitty on oma haiguse ravimiseks läinud tervisevetele Saksamaale. See mõjub Kittyle hästi. Ta kohtub haiglase Nikolaiga( Levini vend) ja Varenkaga(on vabatahtlik põetaja, väga meeldiv neiu) kellega ta sõbraks saab. Natukese aja pärast naaseb Kitty perega tagasi koju( Moskvasse). Levin naaseb reisilt ja Stiva kutsub nad kõik enda juurde õhtusöögile. Seal Kitty ja Levin hakkavad uuesti suhtlema. Levin palub teda naiseks( kirjutades kriidiga kaardilauale). Kitty nõustub. Abiellutakse uhkelt Moskva kirikus ja paar läheb maale Levini mõisa elama. Vronski osaleb ratsavõistlustel
tervise ja kodused asjaolud. Venemaa ülikoolides valitses tol ajal igavus, bürokraatia jms. Ta tundis, et akadeemiline haridus polnud tema jaoks. Pärast ülikooli läks ta oma mõisa Jasjana Poljanasse. Tal hakkasid aastatepikkused õige elu otsingud, ootused ja pettumused. Tema kirjanikuaastaid hakatakse lugema 1851. aastast, kui ta hakkas kirjutama ,,Minu päeviku lugu". See teos jäi lõpetamata, aga hiljem sai see teoks tänu teosele ,,Eilse päevalugu". Koos vend nikolaiga läks ta ka Kaukaasiasse sõtta. Kaukaasias sai alguse tema korrapärane kirjanikutöö. 1852. aastal ilmus tal autobiograafiline triloogia pealkirjadega ,,Lapsepõlv", ,,Poisiiga" ja ,,Noorus". Kokku moodustavad need terviku. Ta toetus enda kogemusele, aga püüdis teha üldistust. Tema arvates oli lapsepõlv kordumatu õnneaeg, mil lapsele on antud parimad inimlikud omadused. ,,Poisieas" hakkas ta tundma oma seisust ühiskonnas ja jaotasi nimesed korralikeks ja mittekorralikeks (lihtrahvas)
mõjust. Majanduslik seis paranes. Reforme viis läbi Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin, andes talupoegadele maad asustamata aladel Siberis. Majanduslik toodang tõusis tunduvalt ning Venemaa saavutas 1914. aastaks teiste Euroopa riikidega võrreldava elatustaseme. Nikolai II perekond Nikolai II abikaasa Aleksandra Feodorovna põhiliseks iseloomuomaduseks oli häbelikkus, mida soosis tema viktoriaanlik kasvatus, kuid, mis tundus õukondlastele ükskõiksuse ja üleolekuna. Suhted Nikolaiga olid väga head, mida kinnitavad siiani säilinud lõputud armastuskirjad. Keiserlik paar pelgas intriige ja kuulujutte levitavat õukonda. Selle eest põgeneti Peterburist Tsarskoe Selosse, kus nauditi perekonna kitsast ringi. Paari esimesteks lasteks olid 4 tütart. Muret tekitas, et siiani polnud sündinud troonipärijat. Kauaoodatud poisslaps sündis 1904. aastal. Paarinädalasel lapsel avastati ravimatu haigus hemofiilia ehk
omapärase ja sõltumatu käitumisega, jonnakuse, julguse ja uhkusega. Ta oli ka õiguspüüdlik ja aus. 1844 läks ta ülikooli Kaasanisse, kus alguses õppis idamaa keeli ja hiljem õigusteadust. Kuna ei kohanenud ülikooli eluga, arvas ennast koolist välja, põhendades seda halva tervise ja koduste asjaoludega. Tal hakkasid aastatepikkused õige elu otsingud. Kirjaniku aastaid hakatakse lugema 1851 aastast, kui alustas kirjutamist ,,Minu päeviku lugu". Samal aastal otsustas ta koos vend Nikolaiga minna Kaukaasiasse sõtta. Jasnaja Poljana Lev Tolstoi mõis. Sõjas oli ta vapper ja seal sai alguse tema korrapärane kirjanikutöö. 1852 ilmus autobiograafiline trioloogia, osadeks ,,Lapsepõlv", ,,Poisiiga", ,,Noorus". Ilmusid 2 aastaste vahedega. Toetus enda kogemusele, aga püüdis teha üldistust. Lapsepõlv oli kõige olulisem kordumatu elu osa. Poisieas ta järk-järguls hakkas tundma oma seisust ühiskonnas ja jaotas inimesed korralikeks ja mitte korralikeks
Unistused ausaist ja vennalikest inimsuhetest olid kirjaniku põhimõteteks kogu elu. (Vene kirjandus lk 83) Joonis 3. Lev Tolstoi noore mõisnikuna. Lev Tolstoi õppis 1844-1847 Kaasani ülikoolis hommikumaa keeli ja õigusteadust. Ta katkestas õpingud, sest tahtis tuua ühiskonnale praktilisemat kasu. Tolstoi keskendus talupoegade elujärje parandamisele ja hakkas 1847. aastal pidama ka päevikut. 1851. aastal sõitis Tolstoi koos vend Nikolaiga Kaukaasiasse suurtükiväe junkruks. Samas sai alguse ka pidev kirjanikutöö. Valmisid jutustused ,,Lapsepõlv", ,,Poisiiga", ,,Noorus" autobiograafiline triloogia, pilt aadlilapse ja nooruki elust 19. sajandil Venemaal. Sõjasse suhtus Tolstoi vastuoluliselt: kõik halb inimeses peaks hävima kokkupuutes 5 loodusega ilu ja headuse kõige vahetuma väljendusega. Samas aga on sõjad midagi
Venemaa ülikoolides valitses tol ajal igavus, bürokraatia jms. Ta tundis, et akadeemiline haridus polnud tema jaoks. Pärast ülikooli läks ta oma mõisa Jasjana Poljanasse. Tal hakkasid aastatepikkused õige elu otsingud, ootused ja pettumused. Tema kirjanikuaastaid hakatakse lugema 1851. aastast, kui ta hakkas kirjutama ,,Minu päeviku lugu". See teos jäi lõpetamata, aga hiljem sai see teoks tänu teosele ,,Eilse päevalugu". Koos vend nikolaiga läks ta ka Kaukaasiasse sõtta. Kaukaasias sai alguse tema korrapärane kirjanikutöö. 1852 ilmus tal autobiograafiline triloogia pealkirjadega ,,Lapsepõlv", ,,Poisiiga" ja ,,Noorus". Kokku moodustavad need terviku. Ta toetus enda kogemusele, aga püüdis teha üldistust. Tema arvates oli lapsepõlv kordumatu õnneaeg, mil lapsele on antud parimad inimlikud omadused. ,,Poisieas" hakkas ta tundma oma seisust ühiskonnas ja jaotasi nimesed korralikeks ja mittekorralikeks (lihtrahvas). Tema
· Tolstoi elu ja looming, üks romaan lähivaates 1828-1910. Pärineb kõrgaadlikest. Sündis Jasnaja Poljana mõisas. Kaotab varakult ema ja isa. Sugulaste käe all on tal siiski õnnelik lapsepõlv. 1841- kolitakse Kaasanisse. Õpib algul idamaade keeli, hiljem õigusteadust. 1847- pakub end üliõpilaste hulgast välja arvata (tervislikel põhjustel, mida tegelikult polnud. Sai hoopis päranduse - mitu küla ka. Jasnaja Poljana). 1851- astub koos vend Nikolaiga sõjaväkke, sõidab Kaukaasiasse tsetseenidaga sõdima. Seal algab tema kirjanikutöö. Triloogia "Lapsepõlv", "Reisiiga", "Noorus" Jagab inimesed: · "comme il faut"- aadlik, kes püüab end kõlbeliselt täiendada. · muu- ka aadlik, aga halbade kommetega. · Rosseau pooldaja- tagasi loodusesse ja lapsepõlve "Mirgorod"- (jutustused); tulevad sõjateemad. Kahesugune vaprus: · lihtsõduri vaprus on loomulik, sest tema kaitseb oma maad
Põhjenduseks tõi halva tervise ja kodused asjaolud. Venemaa ülikoolides valitses tol ajal igavus, bürokraatia jms. Ta tundis, et akadeemiline haridus polnud tema jaoks. Pärast ülikooli läks ta oma mõisa Jasjana Poljanasse. Tema kirjanikuaastaid hakatakse lugema 1851. aastast, kui ta hakkas kirjutama ,,Minu päeviku lugu". See teos jäi lõpetamata, aga hiljem sai see teoks tänu teosele ,,Eilse päevalugu". Koos vend Nikolaiga läks ta ka Kaukaasiasse sõtta. Kaukaasias sai alguse tema korrapärane kirjanikutöö. 1852. aastal ilmus tal autobiograafiline triloogia pealkirjadega ,,Lapsepõlv", ,,Poisiiga" ja ,,Noorus". Kokku moodustavad need terviku. Ta toetus enda kogemusele, aga püüdis teha üldistust. Tema arvates oli lapsepõlv kordumatu õnneaeg, mil lapsele on antud parimad inimlikud omadused. 1854. aastal algas Krimmi sõda. Kaukaasia perioodil suhtus sõjasse eitavalt, aga Krimmi sõda
(Stankevitsile) Siinne kuberner on isa sõber, millest järeldub, et ma peaksin hakkama tegema mingit paberimäärimise tööd kuskil riigiametis ja pidama ennast õnnelikuks pärast oma silmapaistvat sõjaväelist karjääri. LJUBOV: Sa lähed ju ainult Tveri, me hakkame sind sageli nägema. MIHHAIL: Paraku seda ei juhtu. Me kavatseme Nikolaiga sõita Berliini, algallika juurde. LJUBOV: Aga millest sa elama hakkad? MIHHAIL: Oh, ma võin õpetada... matemaatikat, ma ei tea, mis tähtsust sel on? (siiralt) Saad aru, Ljubov, mina olen üks neist, kes on sündinud oma aja jaoks. Ma hakkan tegema selliseid asju, mida ma veel isegi ei tea, aga ma pean kõik sellele pühale
raamatud. Iseloomult oli Tolstoi isepäine, õiguspüüdlik ning aus. 1841 a. kolisid Tolstoid Kaasanisse, kus tulevane kirjanik asus 1844 aastal õppima Kaasani ülikooli, algul Idamaade keelt, hiljem õigusteaduskonda. Kõrgaharidust Tolstoi ei saanud, sest Nikolai 1. ajal valitses igavus, bürokratism, käibetõdede kordamine. Ta ei suutnud ,,teadustempliga'' kohaneda. Aprillis 1851 sõitis Lev koos vend Nikolaiga Kaukaasiasse, et osa võtta sõjategevusest. Seal sai alguse ka korrapärane kirjanikutöö. 1857.a tegi Lev Tolstoi oma esimese välisreisi Euroopasse, kuid Lääne-Euroopa valmistas talle pettumuse, sest kodanlik kord, moraal ja kultuur mõjusid eemaletõukavalt. Aastail 1859 avas Tolstoi Jasnaja Poljanas taulaste kooli. Kirjanik hindas elavat sidest talurahvaga, talulastega. Pedagoogikas järgis ta vabakasvatuse põhimõtet st. selle
ning tahtmist. Levini areng teose vältel on märkimisväärne. Teoses on öeldud, et ühel hetkel tundis ta uhkust selle üle, kes ta on ning ei soovinud olla enam kellegi teise nahas. Ta soovis olla parem, kui oli olnud seni ning ei oodanud enam seda ebaharilikku õnne, mis tooks talle abielu. See tõestab, et ta oli leppinud olukorraga ning ei proovinud seda enam muuta. Samuti on teose arenedes muutunud tema suhted vend Nikolaiga. Alguses oli tal tema pärast häbi, kuid hiljem lubas endale, et ei unusta teda ning hakkab tema järele valvama ja igal võimalusel abiks olema. Suureks arengu tulemuseks on ka usk. Teose alguses oli ta igati kahtlev, kuid lõpus leidis usu jumalasse, kellele ta varem polnud tähelepanu pööranud. 2.Teoses esiletoodud üheks ühiskondlikuks probleemiks on kindlasti võltspikkus, mis avaldub pea kõigi Tolstoi karakterite kaudu
Tegelik põhjus oli see, et pandi oma suguvõsa poolt Jasnaja Poljana ja veel mitme küla valdajaks. Seega läks maale ja hakkas mõisnikuks, tahtis tlpde elujärge parandada. Pärisorjus oli alles ühiskonnanorm ja T pidas seda normaalseks, ärahellitatud mõisnikupojana suhtus oma tlpdesse suht türanlikult. 5 aastat oli maal, kui vahepeal igavaks läks, käis Moskvas pidutsemas. 1851 otsustas koos oma venna Nikolaiga Kaukaasiasse sõtta sõita, kus oli 2.5 aastat. 1857 käis ära ka Krimmi sõjas. Sõjateema oli tal hiljem loomingus oluline. Hiljem käis Euros (1850 60ndate vahetusel). Euroopa erilist vaimustust ei tekitanud. Suht pettununa tuli tagasi ja otsustas oma mõisas avada talulaste kooli. Kutsus sinna noori õpetajaid, õpetas ka ise ja kirjutas aabitsad. Õilsaim põhimõte oli vabakasvatus. Õpetaja ei tohtinud last karistada ega korrale kutsuda
annaabi.ee 
