saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne Karl Robert Kroon 10c
liturgiline laul. Kristlik kirikulaulu on seotud kahte liiki liturgiaga, millest päeva peamine jumalateenistus on missa. Missa osad on ladina keeles, v.a. Kyrie, mis on kreeka keeles. Missa osad: Kyrie-Issand halasta Gloria - Au olgu jumala kõrges Credia-mina usun ainult ühte jumalat Sanctus/Benedictus-Püha/Kiidetud olgu Agnus Dei-Jumala tall Noodikiri ● uus joontesüsteem, helikõrgusi tähistavad nii jooned kui vahet, 4 joont-11 saj ● Neumadest loobuti, iga noot hakkas tähistama üht heli ja kindlat vältust-13 saj ● Liturgilistesse käsikirjadesse hakati kirjutama märke(neumad)-8-9 saj ● Katsed helikõrguste täpsemaks üleskirjutamiseks, noodijoonte arv 2st 1ni-10 saj ● Neumadele lisati kandilised noodipead ehk kvadraatneumad-12 saj ilmalik laul levis enamasti suulisel teel, kirjalikke ülestähendusi tegid vagandid kes olid
määras kindlaks FA- noodi Neumatüüpide näited Tänapäevane koraaliväljaanne koos algsete neumadega 11. Saj 4 noodijoont Guido Arezzost Ut queant laxis, Resonare fibris, Mira gestorum, Famuli tuorum, Solve polluti, Labii reatum, Sancte Joannes! 12. saj. - kandilised noodipead http://www.youtube.com/watch?v=ISs6BaJP4JE&feature=related 13. Sajand loobuti neumadest Helivältuste jagamine (Kölni Franco) 14.Sajand võeti kasutusele 2-osaline taktimõõt (P.de Vitry) esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik SOOVITUS LUGEMISEKS Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia Aron Gurevit. Keskaja inimese maailmapilt Jaan Kross. Kolme katku vahel Umberto Eco. Roosi nimi Ann Kramer. Akvitaania Eleonore lisavaatamist KESKAEG TAANIS http://www.youtube.com/watch?v=SrzN_7KOXgw KESKAEG FILMIKUNSTIS ,,First knight" http://www.youtube.com/watch
saj., see oli punane ja määras kindlaks FA- noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. 3) 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. 4) Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. 11. Neuma areng keskajal- 8-9.sajandil kirjutati sõnade kohale. Kuna noodijooni veel ei
on uute sõnad. - POLÜFOONIA – mitmehäälsus, kus kõik hääled on iseseisvad ja võrdse tähtsusega. Noodikiri - NEUMAD – erilised märgid, mistähistavad viisi liikumise suunda ja rütmi, kuid mitte helide täpset kõrgust. - Seoses mitm.häälsusega tekkis vajadus täpsema noodikirja järele - 11.saj võttis munk Buido Arezzost kasutusele noodijooned ja asetas sinna neumad. Aja jooksul arenesid neumadest noodid. - Muusika kulges sujuvalt teksti järgi, ei vajanud taktijooni - Helilaad:4 põhilaadi – dooria, früügia, lüüdia, miksdüüdia Ilmalik Laul - Keskaegsest ilmalikust muusikast tuntakse kõige enam rüütlilaulu - Tekkist 11.saj lõpus Lõuna-Prantsusmaal(seal nimetati Trubaduurideks), Põhja- prantsusmaal(Truväärideks) ja Saksamaal(Minnesingeriteks) - Rüütlilaulikud tegutsesid õukondade juures tegeledes luuletamise ja laulmisega. Põhiteemadeks
Rüütlilaulikud tegutsesid õukondade juures- tegeledes luuletamise ning laulmisega (teemd: armastus ja sõjateenistus) Tuntuim rüütlilaulik 12 saj inglise kuningas Richard Lõvisüda Noodikirja kujunemine- kirjutati üles neumade abil Neumad- tähistasid viisi liikumist ning rütmi, aga mitte helide täpset kõrgust Mitmehäälsus nõudis täpsemat noodikirja. 11 saj võttis munk Guido Arezzost kasutusele noodijooned ning sinna neumad. Aja jooksul arenesid neumadest noodid. (jäeti kirjutamata taktijooned) Mitmehäälsuse kujunemine algas 11-12 saj Lääne-Euroopa kirikutest Algselt ainsaks mitmehäälsuse vormiks organum. 12-13 saj organumi õitsenguaeg ( 13 saj kujunes motett, kõige olulisem mitmehäälsuse vorm) Algselt kujutas kirikumuusika vormi, milles alumine hääl oli Gregooriuse laulust laenatud ning selle kohale lisati uute tekstidega uued hääled. 13 saj lõpuks sai motetist haritlaste seltskonnalaul, seda tema keerukuse tõttu
tähtsus Motett 13.saj Prantsusmaal *mitmehäälne ja mitmetekstiline kirikumuusika zanr *teises hääles kõlas ladinakeelne vaimulik laul, kolmandas hääles(tenoris) prantsuskeelne armastuslaul *hakati kutsuma musica reservata tavainimene ei saanud aru, tõrjuti kirikust välja *15.saj. võeti motett kirikusse tagasi Kölni Franco klassikalise ajastu helilooja pani aluse kaasaegsele noodilugemissüsteemile(solmisatsioonisüsteemile) loobus neumadest iga noot tähistab ühte konkreetset heli iga noot ja paus saab endale kindla väärtuse Muusikateooria keskajal arutleti muusika sügavama olemuse üle seostati teadusega ja teoloogiaga koolisüsteemis muusika kõrgeim teadus 1)musica mundana taevakehade liikumisel, aastaaegade vaheldumisel jne tekkiv heli, mis inimkõrvale mittekuuldav 2)musica humana inimmuusika, kooskõla keha ja vaimu, tunnete ja mõistuse vahel, inimese ja maailma harmoonia, inimkõrvale kuulmatu
saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Mitmehäälsuse kujunemine Mitmehäälsuse teke on seotud (kiriku)kooridega. Vihjeid mitmehäälsusele esineb juba 7.
saj Esimene noodijoon tuli kasutusele 10.saj., see oli punane. 11.sajandil jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus kompakne noodijoonte süsteem, millele pani aluse Guido Arezzo-> neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed 12.saj ilmusid neumanootidele kandilised noodipead e vandraatneumad; täpsed helikõrgused 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. SUULINE KULTUUR-> KIRJALIKUKS KULTUURIKS Võeti kasutusele troop e liturgilise teksti laiendamine vaba tekstiga -> arenes välja liturgiline draama
saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Keskajal lauldi enamasti Araabia päritolu pillide - fiidel, rebekk, harf, põikflööt, käsitrumm,
koosnevaid meloodiaelemente 10.sajand neumad kirjutati eri kõrgustele, kasutusele võeti noodijooned (2-10) 11.sajand kasutusele võeti 4-jooneline joonte süsteem, kindlatele kõrgustele vastasid tähtnimetused, 6-noodiline tõusev helirida (ut, re, mi, fa, sol, la) 12.sajand neumadele ilmusid noodipead, noodimärgid hakkasid tähistama üksikhelide täpseid kõrgusi 13.sajand 1260. aastal loodi uus notatsioonisüsteem neumadest loobuti, iga noot tähistas üht heli. Iga noot ja paus sai kindla vältuse, ka kindlad arvulised suhted: maxima à longa à brevis à semibrevis à minima Ilmalik muusika 9. Miks hakati ilmalikku muusikat kirja panema alles 11.-12. sajandist? Paberit oli vähe ning ilmaliku muusika jaoks paberit raisata ei tohtinud. 10. Kes olid goljaarid ehk vagandid? Nende tuntuim luulekogu.
· 7. sajandil tulid neumad ehk märgid, millega pandi noote kirja, nende abil tähistati rütmi ja meloodia liikumise suunda. · 10. Sajand tuli kasutusse esimene noodijoon, see oli punane ja tegi kindlaks Faa noodi. · 11. Sajand jõuti nelja noodijooneni, need olid värvilised ja tekkisid seoses. mitmushäälsusega, noodi kõrgusi märkisid noodijooned ja joonevahed. · 13. Sajand loobuti neumadest, kuna need olid suvalised ja ebatäpsed ja iga noodimärk tähistas 1 konkreetset helikõrgust. · 14. Sajand esineb esimest korda viiejooneline joonenoodestik. · Hiljem hakati ka abijooni kasutama. · 15. sajand hakati kasutama tänapäevast noodikirja (taktijooned, noodid nii seest täis kui tühjad, noodisabad, pausid jne). Renessanss (14 17 saj) · Renessanss tähendab prantsuse keeles ,,taassünd".
ut, re, mi, fa, sol, la, si. (hiljem asendus ,,ut" tänapäevase ,,do"-ga). 12. saj.-l lisati neumadele kandilised noodipead ehk kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti täpselt (kvadraatkirjas ruudu-, saksa kirjas rombikujulised). Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Vabalt muutuvast suulisest traditsioonist oli saanud kirjalik. 13.saj. 1260 lõi Kölni Franco uue notatsioonisüsteemi - neumadest loobuti, iga noot hakkas tähistama üht heli. Iga noot ja paus sai kindla vältuse, ka kindlad arvulised suhted: maxima à longa à brevis à semibrevis à minima 10. Troop, liturgiline draama (lk. 46, 49) 9.-12.saj.-l võeti loomingumeetodina kasutusele troop -- traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine vahelekiilutud kommentaaride abil ehk kirjasolevatele liturgiatekstidele ja meloodiale lisati vahele uusi improvisatsioonilisi, õpetlikke ja poeetilisi lõike
saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Keskaegsed neumad Helilaadid keskaegses muusikas Keskajal võeti kasutusele Vana-Kreeka muusikas kasutatud helilaadid, kuid keskajal helilaadide arv kasvas kaheksani
saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. · Ilmalik muusika, rüütlipoeesia ja rüütlilaulikud Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest
saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Rüütlimuusika oli oluline osa keskaja ilmalikust muusikast. See tekkis rändmuusikute kultuurist.
annaabi.ee 
