silbist: a,ä>e, nt tullive '(nad) tulid', värbeldeme 'õmblema' · Trv, Pst järgsilpides e > a, nt obeza 'hobused' · Vokaalide kadu rõhututes silpides ja grammatilistes tunnustes, nt kammants 'kamandama', järvel 'järvel(e)', kaetam 'kaetame', tazun 'tasunud', samleg 'samblaga' · Vokaalidevahelise n kadu asesõnades jm sagedates sõnades, nt mia-mea 'mina', paa 'pane', mee 'mine' · Klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt parantte 'parandada', kõneltte 'rääkida' · Epenteetiline palatalisatsioon, nt üits 'üks', näin 'ema', äit 'isa' · Palatalisatsiooni puudumine , nt nänni 'ema', lehtel 'lehtedel' Morfoloogilised erijooned · Käskiva kv keeldkõnes da-inf, ärä kõnelte 'ära räägi' · Tingiva kv minevikus lihtvormid, tullus 'oleks tulnud' · hVn lõpuline seesütlev, kähen 'käes', sehen-sihen 'sees', mahan 'maas', suhun
lõpp võib olla k, -g: samleg "samblaga". · Asesõnades ja mõnedes sagedastes verbivormides esineb esisilbi järel vokaalide vahel n-i kadu. Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me. · Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada", ütteltti "üteldi". · Konsonantide epenteetilise (hääliku tekkimine sõna sees) palatalisatsiooni tõttu hääldub selge i tüvekonsonantide ette i- ja mõnede e- tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits "laps", näin "ema", äit "isa". Selline palatalisatsioon ühendab Mulgit Tartu murdega ja erineb Võru palatalisatsioonist
o liivi keel: 23 võimalikku ühist sõna, sarnased hääliku- ja vormijooned, muutumistendentsid. Hääldus a, ä – e alates III silbist, nt ollive ‘nad olid’. See põhjustab mulgi murde heleduse; hiline vokaalide kadu rõhututes silpides, nt pernain ‘perenaine’; ka grammatilistes tunnustes: külal ‘külale’, ‘külal’ jne. n-i kadu esisilbi järel vokaalide vahel (pronoomenites ja sagedastes verbivormides), nt mia – mea ‘mina’; klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt kõneltte ‘kõnelda’; konsonantide epenteetiline palatalisatsioon: selge i hääldub tüvekonsonantide ette i- ja mõnedes e-tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits ‘laps’; palatalisatsiooni puudumine, nt nänni ‘ema’, äti ‘isa’; Tarvastu, Paistu järgsilpides e – a, nt obeza ‘hobused’; Morfoloogia imperatiivi keeldkõnes da-infinitiiv, nt ärä minna ‘ära mine’;
pöörde eitav vorm (ära mine < ärä minnä). (Ilves 2012) Numbrid mulgi keeles: üits (üks), kaits (kaks), kolm (kolm), neli (neli), viis (viis), kuus (kuus), seitse (seitse), katessa (kaheksa), ütessa (üheksa), kümme (kümme), üitstõist (üksteist), kaitsteist (kaksteist), miljun (miljon). (Ilves, 2010) Hääldus: alates kolmandast silbist a ja ä > e, vokaalide kadu rõhututes silpides, pronoomenites esilbi järel n-i kadu, klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel. Morfoloogia: imperatiiv keeldkõnes –da infinitiivi kujuline, sünteetilised vormid minevikulise tingiva kõneviisi puhul, hVn-lõpulised seesütleva käände vormid mõnedes adverbistunud vormides, e-tunnuselised mitmuse vormid. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009) Kasutatud allikad: Halliste valla koduleht http://www.halliste.ee/?id=1162 külastatud 12.05.2014 Ilves, Kristi 2012. Mulgi keele ja kultuuri õpe üldhariduskoolides. Magistritöö. Ilves, Kristi
keeleinspektsioon, kes peab keeleseaduse täitmist kontrollima, nüüd 2009 on ajalehtedes ilmnenud vaidlused uue keeleseaduse üle. Põhjaeesti murre afrikaat puudub(siga,küpsetab), larüngaalklusiil puudub(kalad), harv palatalisatsioon(t,l,s,n,r), ks-ks(saaks), ksi-ks(üks,läks), psi-ps(laps), tk-tk(katki), kt-ht(kõht), ajalooline muutus, rekonstruktsioon, vokaalharmoonia puudub(näha), erinevad vokaalid teatud sõnades(lõhki, kollane, mets), keskkõrged vokaalid nasaalide ees(tema, on), silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud(nael),järgsilbi o kadunud(jahu,tegu), mitmuse nominatiiv -d(kalad), valdav -de mitmud(puudel), illatiiv -sse(kohtusse), inessiiv -s(jalas), keskvõrre -m (suurem), eri pöördelõpud isikus ja arvus(annan, anname), pöördelõpud lihtminevikus ja tingivas kõneviisis(andsite,annaksite), da-infinitiiv(tuua, istuda), domineerib -si lihtminevik(võtsid) Lõunaeesti murre afrikaat esineb(tsiga,küdsa), larüngaalklusiil esineb(kala
Lõpeb kurgunibuga: nibuhäälikud e uvulaarid 2) kõva suulagi: kõvasuulaehäälikud e palataalid 3) hambavall ehk hambasombud: somphäälikud e alveolaarid 4) hambad: hammashäälikud e dentaalid 5) huuled: huulhäälikud e (bi)labiaalid, huulhammashäälikud e labiodentaalid 6) keel: keelehäälikud e lingvaalid. 14. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõs on resonantsruum, mis annab häälikutele kõlavärvi + see on nasaalide kõlaruum. Pehme suulagi tõuseb ja moodustab velaarse sulu, mis eraldab ninaõõne ülejäänud kõnetraktist. Suuõõne ülesanne on moodustada häälikuid. Häälikute moodustamise lõppfaas ongi suuõõnes. 15. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Keele osad: keeletipp (apikaalid), keelelaba (laminaalid), keeleselg (dorsaalid), keelepära (radikaalid), keeleküljed (lateraalid). 16. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (SUT ja IPA)? 17
See annab häälikule tumeda, madala kõla. Nt vene l-i tumedam kõla () Vokaalide velarisatsioon on palataalse vokaali asendumine velaarsega, nt j j Setu küll [k u:], kägo > k ago hääldusviisiassimilatsioon - Frikatiivistumine Klusiili sulg väheneb ahtuse suunas, s.t t muutub sibilandiks. /t/ > [s], Ø / {h, s} _ s lihtsalt, distsipliini Nasalisatsioon vokaalid nasaalide vahel nasaleeruvad, sest käik ninaõõnde jääb avatuks: nt onu, kannan, nina, pani; Nasaleeriv mõju võib olla ka b-l, nt luba, vaba Konsonant nasaalide vahel /t/ > [n], Ø / n _ {n, m} andme, kandnud Kõik eesti vokaalid nasaleeruvad nii nasaalkonsonadi ees kui ka selle järel. Eesti keeles on vokaalide nasalisatsioon afonoloogiline koartikulatoorne nähtus. Helilisusassimilatsioon - Helilistumine naaberhäälikud muutuvad heliliste mõjul helilisteks
· -*kt > ht: kõht, vahtu · -*kt > tt: kõtt, vattu · Vokaalharmoonia puudub näha, terava · Vokaalharmoonia: nätä, terävä · Erinevad vokaalid teatud sõnades: · lõhki, lõng, õlg, hein, maha, jahvatab, · lahki, lang, olg, hain, maahha, jauhhas, kollane, mets kõllane, mõts · keskkõrged vokaalid nasaalide ees: tema, on · kõrgenenud vokaalid nasaalide ees: timä, um · Silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud: · Silbilõpu klusiili nõrk vaste säilinud: nagel nael, teinud või assimileerunud: tennü · Diftongi järelkomponent i alanenud v ees: · Diftongi järelkomponent i säilinud v ees: laev, poeg laiv, poig
2. s- põhja-eesti t asemel sõnades (saivas ´teivas´ sib ´tiib´). 3. sõnaalguliste konsonantühendite kl-, kr-, pl-, pr- ja tr- püsi nii laensõnades kui ka kirjeldavate ja helimatkingulistes sõnades (kribimä ´kriimustama´ plum ´ploom´ pleijats ´pliiats´). 4. teise välte asemel hääldatakse paljudes vormides kolmandat väldet (ol`li `oli` vanu `vanu`). Enim on see levinud Tartu murrakuala läänepoolses osas. 5. ninahäälikute ehk nasaalide ja liikvidate järel esineb lühike sulghäälik (mâld `maalt` tlde `tuulte`). See joon on sarnane Lääne-Mulgi hääldusarengule. 6. pikkadel kõrgetel vokaalidel on kalduvus teisevältelistes vormides madalduda (le `huuled` mönü `müünud`) 7. lõunaeesti murretest ainsana on Tartus pikk ü diftongistunud, küll ainult 3. vältes (müimä `müüma`). 8. sisseütleva käände lõpuna on üldistunud de (ladude `lattu` pu^lde pä^de `poole peani`) 9
tähendusi semantiline võrgustik e. semantiline ruum- selle sõlmpunktide vahel esinevad nii kokkukuuluvus- kui ka vastandussuhted semantilised komponendid e. tähendustunnused, üldkehtivad tähenduse osafaktorid semeem e. tähendussisu semiootika e. märgiõpetus seotud morfeem- selline morfeem, mis ei saa kunagi esineda iseseisva sõnavormina sibilant- kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks e. sisihäälikuks sonorandid- likviidade, nasaalide ja poolvokaalide ühisnimetus sotsiolekt e. sotsiaalne murre- ühiskonna sotsiaalse diferentseerumisega seletuv teatava rühma keelekuju sotsiolingvistika- uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Selle haru põhimõtteks on, et keel või teatav keelevariant on rühma või kollektiivi tunnuseks: sama keelt kõnelevad inimesed kuuluvad mingil määral ühte. Sotsiolingvistika peamine uurimisobjekt on keele variatiivsus. speetsies- määramatuse ja määratuse e
Diftongis on esmatähtis esimene liige. Sonorandid (l, m, n, r) palataliseeritud ja palataliseerimata konsonantide akustilised iseärasused: 1) siire vokaalilt palataliseeritud konsonandile on pea 2x pikem kui palataliseerimata konsonandile. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpuosa on i-line 2) palataliseeritud konsonantide formantväärtused on madalamad kui palataliseerituil. Nasaale eristab liikvidatest resoneerumine lisaks suuõõnele ka ninaõõnes. Nasaalide puhul tuleb vaadata rohkem formante kui liikvidate puhul. Klusiilide moodustamisel 3 faasi: sulu moodustamine, hoidmine ja vallandamine. Klusiilide kvaliteedierinevused tulevad esile nii sulu vallandamise faasi kestuses kui siiretes vokaalile: 1) k puhul on F2 siire langev, F3 tõusev 2) p puhul on F2 siirded enamasti tõusvad, langevad o ja u ees 3) t puhul on F2 siirded enamasti langevad, tõvad i, e, ü ees.
Kuna lateraalides ja
tremulantides (l, r) on müratunnus väheoluline, siis neid harilikult frikatiivide alla ei liigitata, see-eest seob neid
frikatiividega laiem koondtermin: spirandid ehk ahtushäälikud (
jänu). Frikatiiivistumine – puudutab klusiile, mille puhul õhuvoolutakistus väheneb ja klusiilid muutuvad müraseks, frikatiivide sarnaseks. Sulg võib täiesti ära kaduda. Nt sts, hts. Klusiilid frikatiivide naabruses või vahel frikatiivistuvad. Afrikaadistumine – klusiili häälduse lõpppu tekib frikatiiv, nt londoni inglise keeles, kus esineb afrikaadistunud ts. Nasalisatsioon – kõik vokaalid nasaalide vahel. IPAs märgib nasalisatsiooni tilde vokaali peal. Pehme suulagi ei tõuse vokaali hääldamisel üles, vaid jääb alla, mistõttu hääldub nasaaliga koos nasaalsena. Nasaal ise jääb alles. See võib toimuda ka bilabiaalse klusiili p hääldamisel. Rotatsioon – r-istumine, pigem kaasahääldusnähtus. Esineb koos r-häälikuga, mida on raske tajuda eesti keeles. Helilisusassimilatsioon: - helilistumine – vokaalide vahel sageli helitud vokaalid helilistuvad kõnekeeles
annaabi.ee 
