Naivism (8)

Tartu Raatuse Gümnaasium

Naivism

Referaat

Koostaja: Tambet Lepp
Tartu 2008
Naivism tekkis kunstivooluna 19. sajandi lõpus. Euroopa 19. saj lõpu ja 20. saj alguse kunstivoolud vastandasid end klassitsistlik-akadeemilisele ja otsisid uusi väljendusvõimalusi. Naivistlik loodusekujutus muutus modernistlikele kunstnikele eriti huvitavaks siis, kui nende oma looming hakkas loobuma nähtava maailma jäljendamisest. Avangardismi klassikud, nagu Pablo Picasso , Robert Delaunay ja Guillaume Apollinaire nägid naivismis suurepärast liitlast kunsti piiride avardamisel . Nad vaimustusid Henri Rousseau töödest ja ka Aafrika ning Lõuna-Ameerika rahvaste jumalkujudest, kuna tol ajal olid seal moes primitiivkunsti ilmingud.
Tegelikult on naivism ainus “-ism” (nagu kubism, realism , sürrealism), mis on maailmas kogu aeg olemas olnud. Seda näeme siis, kui vaatame erinevate rahvaste kunsti. Rahvakunsti on vaja siiski naivismist eristada. Rahvakunsti mõjutavad alati oma rahva traditsioonid ja sellel on püsivad reeglid, naiivne kunst on aga sõltumatu igasugustest traditsioonidest. Naiivset kunsti on peetud lähtuvaks vaid kunstniku kordumatust isikust ning just sellega seletatakse naivistliku kunsti värskust ja ainulaadsust. Etniline kunst on valdavalt anonüümne, sajandite vältel kujunenud, kuid naivism on isikuline ja tekkinud teistsuguses taustsüsteemis. Naivistlik kunst võib olla ka väga sarnane lastekunstile, kuid naivistide teostel on enamasti väga järjekindlalt konstrueeritud kompositsioon , mis lastekunstis on ebatavaline .
Naivistid olid enamasti nn pühapäevamaalijad, kes maalisid vaid enda lõbuks. Natuurilise täpsuse asemel pakub naivist välja kindla märgisüsteemi, mis vastab objekti kirjeldusele. Naivistid tahtsid kujutada asju oma isiklikust elust ega tunnetanud sealjuures oma võimete piire. Täidetuna isiklikust ettekujutusest, julges naivist pöörduda ka kõige keerulisemate teemade poole. Luues pingevälja oma tehniliste puudujääkide ja sisemise kujutluse õigsuse vahel, ideelise lihtsuse ja visuaalse arusaama vahel, saavutas ta sellise kunstilise ühtsuse, mis eristab teda teistest kunstnikest. Objekti muutmine ja deformatsioon ei ole tema püüdluste eesmärk, vaid see on sisemise tõe peegeldus. Nad polnud kusagil kunsti õppinud ja püüdsid nähtavasse maailma lapseliku puhtsüdamlikkusega suhtudes seda jäljendada. See ei tulnud neil aga hästi välja, sest nad ei suutnud või tahtnud kasutada uusaegse Euroopa realismi vahendeid. Seega nad ei osanud kasutada tsentraalperspektiivi, arvestada anatoomiaga ega tundnud valguse ja õhu kujutamise võtteid. Selle pärast on naivistlik kunst sageli sarnane itaalia eelrenessansi kunstiga. Kuna seda on mõnikord nimetatud primitiivseks, siis on naivismil olnud ka teine nimetus - primitivism.
Sõnu "naiivne" ja " primitiivne " kasutatakse enamasti halvustava või pilkava tähendusega ning seetõttu peab ka osa selle kunstivoolu esindajatest alandavaks, kui neid naivistideks kutsutakse. Arvati isegi, et see mõiste tuleks ära keelata, kuna see pole ka piisavalt tabav . Õige termini otsimisega on tegeldud praktiliselt kunstivoolu tekkimisest peale. 1928. aastal toimus Pariisis kunstikriitiku ja kollektsionääri Wilhelm Uhde poolt “avastatud” Prantsuse naivistide (Vivin, Bauchant, Bombois, Séraphine) näitus pealkirjaga “Les Pentres ducæur sacré”. Seejärel kasutusele tulnud termin “puhta hinge kunst” või “süütu kunst” kannab poeetilis-sentimentaalset varjundit . See aga ei sobi eriti meie tänapäeva, sest väga raske on leida neid tõeliselt süütuid maailmanägijaid, keda ümbritsev eriti mõjutada pole suutnud.
Üheks tähtsamaks naivismi jooneks võib pidada täpse järgnevuse ja traditsiooni puudumist, selle kunsti pidevat isetekkimist. Seal, kus areneb uus naiivsus, sünnib ka naivistlik kunst. Seega oli naivism nähtusena olemas juba enne omaette kunstivooluks saamist. Naivistlikus kunstis on selgemini tuntav kunsti märgiline struktuur, sealjuures esineb märk ainuvõimaliku reaalsusena. Sellest tuleneb ka näiteks lokaaltoonide kasutamine. 1933. aastal toimus Pariisis esimene suur naivistliku kunsti näitus. Naivistlikku kunsti hakati väärtustama ja seda avalikkusele esitama ka teistes maades. Rahvusvaheliselt said kõige kuulsamateks naivistideks horvaat Ivan Generalic ja grusiinlane Niko Pirosmanašvili.

Ivan Generalic

Ivan Generalic oli horvaatia naivist, kes sündis 1914. aasta 21. detsembril. Ta sündis talupoja perekonnas. Algkoolis tundis laps suurt rõõmu kunstitundidest. Enamasti joonistas ta hariliku pliiatsiga paberkottidele ning Krsto Hegedušić juhtus mõnda ta kritseldust nägema. Sel ajal (aastal 1930) oli mees kõigest kunstikooli õpilane, kuid sai hiljem professoriks. Teda köitsid Generalici tööd ning ta korraldas 1931. aastal Zagrebi kunstipaviljonis poisi esimese avaliku näituse. Saadud positiivne tagasiside viis uude ajastusse mitte ainult Horvaatia, vaid kogu maailma kunsti.
Hiljem hakkas Generalic maalima õlivärviga lõuendile või klaasile . Tema teoste ideed ja meeleolud olid tugevalt katoliikluse poolt mõjutatud. Kunstnik kujutab talupoegade elu. Eriti meeldis talle joonistada pilte mitmesugustest pühadest ja tseremooniatest. Generalici looming innustas ka naabreid ning mõne aja pärast tegeles maalimisega juba paarkümmend talupoega. Tänu sellele sai Hlebina, tema koduküla, rahvusvaheliselt tuntuks ja hturistide huvipaigaks.
Peale Teist maailmasõda, 1945. aastal, sai temast Horvaatia kunstnike ühingu ULUH liige. 1953. aastal korraldas ta Pariisis, kus ta oli juba paar kuud elanud ja töötanud, kunstinäituse. 1959 . aastal joonistas ta Horvaatia naivistide arvates oma kõige hinnalisema töö – “Hirvede pulm” (“The deer wedding”).
Generalicil on palju järgijaid. Esimesest generatsioonist ehk siis temaga samal ajal töötanud kunstnikest Franjo Mraz ja Mirko Virius. Teisest põlvkonnast Franjo Filipović, Dragan Gaži, Josip Generalić, Ivan Večeraj. Kunstnik suri 1992. aasta 27. novembril.
Ivan Generalic. Puuraiujad. 1959.

Niko Pirosmanašvili

Niko Pirosmanašvilit tuntakse enamasti Niko Pirosmani nime all. Ta oli gruusia naivist, kes sündis 1862. aasta 5. mail. Ta sündis talunike perekonnas nagu ka Ivan Generalic, kuid jäi juba lapsena orvuks. Tema eest hakkasid hoolitsema ta kaks vanemat õde. Nad kolisid Mirzaani külast, oma sünnikohast, 1870. aastal Tbilisse. Tbilisi linnas elatas Pirosmani ennast juhuslike töödega, kuid vabal ajal tegeles maalimisega. Ta elas Tbilisi raudteejaama läheduses asuvas väikses korteris . Maalima õppis ta iseseisvaltning tal oli oskus maalida otse mustale vahariidele.
Oma loomingus kujutas Pirosmani rahvariides gruusia talupoegi mägede taustal ning pidutsejaid rikkalikult kaetud söögilaua taga. Ta töödes on palju stseene kohalikust elust ja kujuteldavaid portreesid Gruusia ajaloolistest isikutest nagu Shota Rustavelist ja kuninganna Tamarast. Samas joonistas ta ka tavalisi inimesi ning nende igapäevast elu.
1910ndatel aastatel sai talle osaks vene luuletaja Mikhail Le-Dantyu, kunstniku Kirill Zdanevichi ning tolle venna Ilia Zdanevichi kiitus. Ilia Zdanevich kirjutas Pirosmani kohta ajalehele "Zakavkazskaia Rech" kirja, mis avaldati 1913. aasta 13. veebruaril. Niko Porosmani pani neli maali Moskvas toimunud iseõppinud kunstnike näitusele, mille nimi oli “Mishen”. Mõne aja pärast ilmusid ajalehes "Moskovskaia Gazeta " artiklid, milles kunstikriitikud rääkisid Pirosmani hämmastavast talendist. Mees suri 1918. aasta aprillis maksa probleemide tõttu.
Niko Pirosmanašvili. Viis vürsti pummeldamas. 1906.

Henri Rousseau

Henri Julien Félix Rousseau oli prantsuse naivist, kes sündis 1844 . aasta 21. mail. Teda tuntakse ka Le Douanier nime all, kuna ta oli tolliametnikuna töötanud. Ta oli iseõppinud kunstnik, kes oli 1886 . aastast alates regulaarselt esinenud žüriivabadel kunstinäitustel.
Rousseau on maalinud väljamõeldud stseene eksootilises looduses, portreid, aga ka olustikupilte oma ümbrusest ja veidraid allegooriaid. Tema töödes on objektide ruumikujutus ja objektide suurusvahekorrad ebaloomulikud ning inimeste ja loomade anatoomia kujutamine vigane . Samas on kõik detailid maalitud täpselt ja püüdlikult ning vaid objektide omavärvust arvestades.
Taolised maalid olid paarkümmend aastat põhjustanud vaid publiku õlakehitusi ja pilkeid, kuid Rousseau oli siiski veendunud, et ta on suur kunstnik. Kubistide tähelepanu pidas ta loomulikuks, kuigi hilinenud tunnustuseks. Neid köitis just Rousseau kunsti siirus , esemelisus, fantaasiaküllus ning kõikide objektide muutmine jõulisteks embleemitaolisteks märkideks.
Henri Rousseau. Unenägu. 1910 .
Henri Rousseau. Maotaltsutaja. 1907.
Henri Rousseau. Suurtükimehed. 1893-5.

Kasutatud kirjandus

www. muuseum .viljandimaa.ee/aastaraamat/2003/ vallikivi .pdf
http://en.wikipedia.org/wiki/Ivan_Generali%C4%87
http://en.wikipedia.org/wiki/Niko_Pirosmanashvil i
http://en.wikipedia.org/wiki/Henri_Rousseau
http://www.abcgallery.com/R/rousseau/rousseau.html
Jaak Kangilaski õpik “Kunstikultuuri ajalugu. Postimpressionismist uue meediani.” (lk 73-76)