Ta tundus tõeliselt sõbralik ja tore isiksus olevat. Ta teadis palju rääkida teatrist ja muusikast. Muusika on talle eriti hingelähedane, sest ta õpib muusikakoolis viiulit. Peale meie ühiseid vestlusi koolis hakkasime aega ka väljaspool klassiseinu veetma. Ma nautisin tema seltskonda ja paistis, et tema minu oma ka. Me võisime rääkida nii vabalt, nagu me oleksime lapsepõlvesõbrad. Me naersime ja lõbutsesime koos. Aga miski pole püsiv. See juhtus ühel külmal ja tuulisel pühapäeva pärastlõunal. Ilm oli kehva, aga kodus ka passida ei tahtnud. Otsustasime kohvikusse istuma minna. Paningi riidesse ja kell 14.00 saime kohvik ''Mandariin'' ees kokku. Läksime sisse, tellisime kohvi ja kooki ja asusime juttu puhuma. Jutt meil üha jooksis ja minus kasvas iga sõnaga usaldus tema vastu. Ta tundus nii aus ja mõistev
isiksus ja karakter on fantastilised. Alguses arvasin, et virtuaalmaailma ei ole võimalik endale parimat sõpra leida, kuid see arvamus on aja jooksul muutunud, sest paari aasta jooksul olen endale Internetist palju sõpru leidnud, kellega suhtlen ka päriselus. Esimest korda nägime teineteist siis, kui ta minu juurde tuli. Me olime algul häbelikud ning ei julgenud midagi teha ega öelda. Aja jooksul võtsime julguse kokku ning peale seda vestlesime terve öö. Peale lobisemise naersime, mängisime kaarte ja erinevaid lauamänge. Väga meeldiv oli see, et ta tõi mulle kingituse. Nimelt kinkis ta mulle ühe väikese kaisukaru ja raamatu, kus on palju erinevaid vanasõnu ja ütlusi sõprade kohta. Sõprus on varandus ja seda teavad kõik, kellel on vähemalt üks tõeline sõber või sõbranna. Sõprade peale saab alati loota ning nad aitavad hädas. Samuti on välja tulnud see, et tee sõbra majja pole kunagi pikk. Sellest olen aru saanud
kummastust. Sest olen veider. Sööklast kooli tagasi jalutades jooksen justkui juhuslikult vastu puud. Koolimajja sisenedes astun vastu klaasust. Teen imelikke häälitsusi ja kummalisi nalju. Möödakäijad on segaduses. Minul on aga väga lõbus. Veidrus vabastab piirangutest. See tasakaalustab üldist distsiplineeritust ja hallust. Veidrusi meeldib teha ka minu sõpradele. Avatud klassiakna all tegime koos varese häält. Jällegi olid möödujad hämmeldunud. Meie naersime. Klassivend Viljari kommentaar sellele loole oli: "Issand jumal! Ma olen debiilikute klassis!" Veidrusel on siiski ka omad piirid. Neid ületades muutub olukord drastiliselt. Kui heatahtlikust vembust saab kellegi vastu suunatud vaimne või füüsiline terror, on asi halb. Siin tuleb mängu juba inimõiguste rikkumine. Kedagi ei tohi lüüa, kättpidi mööda koridori vedada, õhus keerutada, aknast köiega alla visata või midagi veel hullemat teha. Nendele
Neid küsimusi on palju ja rohkemgi veel, aga kas kõigile neile on ka vastuseid? Kuna me siin riigis sündisime ja elasime kuni praeguse ajani, siis nimetame seda oma sünnikohaks selleks ilusaks paigaks, kus veetsime meeletult lõbusa lapsepõlve, kus kaklesime oma vanematega, õdede ja vendadega. See paik, kus laususime oma esimesed sõnad, astusime esimesed sammud ja leidsime oma esimese armastuse, need hetked kus nutsime ja naersime koos oma sõpradega. Seda kõike on meeletult palju ja see on lihtsalt liiga hea, et sellest kergekäeliselt loobuda. Need on ju ometigi meie mälestused. Meist keegi ei saa õelda, et just ,,kahvanägude" riik, nagu seda kutsuvad mustanahalised, on täiuslik, aga pole ju olemas ka paremat kohta, kui see - või mis? Nagu ma enne mainisin siin on veedetud palju ilusaid hetki, millest keegi loobuda ei taha ja seega enamus meist jääb ka siia igavesti
Seal mul polnud aega ja hakkas tunglemine. Kui kiiresti aeg lendab: kontsert lõppes, muusika vaiknes, prožektoreid kustutati, aga grupp läks ära. Tuli aeg tegelikusse tagasi pöörduma, kuid rahvas ei kiirustanud. Mõned helistasid oma vanematele, sõpradele ja õnnelikult karjusid, sest olid oma lemmiku gruppi kontserdil. Kaua aega jooksul ma ei saanud teadvusele tulla, tegelikult, nagu mäletan, pärast koos onuga ja teiste inimestega lihtsalt naersime, vahetasime muljedega ja laulsime. Südames oli kergesti, aga natuke kurva meelega. Samal ajal jõu tunne, emotsiooniline kasv ja vabadusrõõm täidasid hinget. Kõige andunud fanatid jooksid ära püüdma bändi liige, et proovida saada autogramme.Nüüd hea meelega saime koju minna.Järgmisel päeval sõitsin tagasi koju ning sain aru, et võimalus külastada oma lemmiku gruppi kontserdi on kõige parem kingitus sünnipäevale. Ainult sõnadega sellist toimingut on väga raske kirjeldama
Käisin 17. august 2008 vaatamas rockooper Rujat . Käisin kontserdil koos oma vennaga . See kuidas ma üldse kaasa sain on omaette ooper , sest mulle öeldi 2 tundi enne väljasõitu ,et ma saan ka minna ,sest venna üks sõber ütles alt ära . Teel Tartumaale juhtus veel üks naljakas lugu . Kuskil peale Pärnut võtsime ühe tuttava veel peale ja Viljandis avasta ta ,et pilet on maha jäänud . Alguses arvasime ,et ta teeb nalja ja naersime laginal . Kui ta ütles ,et räägib tõtt oli probleem missugune. Kontsert algas 20.00 ja meie olime mõni tund enne seda veel teel Pärnusse pileti järgi . Napilt läks aga õigeks ajaks kohale jõudsime ning see elamus , mis kohapeal tekkis on seletamatu . Seda ei ole võimalik panna sõnadesse , vähemalt ei suuda mina seda hästi teha . Ruja lauludes on oma kindel siht ja laulude sisu tekitab imeliku nostalgia tunde . Muusikalise osa kohta pole öelda mitte ühtegi
tunnid kokku. Iga vahetund kestis täpselt 20 minutit. Tegevust leidis selleks ajaks küll ja küll. Mitte keegi ei istunud niisama. Terve esimese vahetunni ujusin ma fuajee juures olevas helesinise veega, sente täis, soojas basseinis, mille kohale kummardusid hiigelsuured kummipuud ja kõrvalt viisid trepid kõrgematele korrustele, kust kuuldus klaverimängu ja laulu. Teisel vahetunnil käisime klassi tüdrukutega keldrikorruse ööklubis, kus tantsisime ja naersime nii, et mu lihased valutasid veel pärastki tükk aega. Kolmas vahetund tegime lõbusõitu liftiga, mis ei viinud mitte ainult üles ja alla vaid tegi erinevaid keerutusi ja spriaale- just nagu lõbustuspargis. Lõpuks sõitsimegi liftiga pööningule , kus oli kokandusetund. Päeva lõpus küsisin klassikaaslastelt ,kas tohin neile teinekordki külla tulla. Seepeale nad vaid naersid ja ütlesid, et oma kooli võin ma ju alati
- lk - 29 Sammud. Sammud. Tuul on vinge. Maailm kauges klaasist majas Joob ja priiskab oma ajas. Süliriim Nii külm et hakkab hirm a - lk 6 Kas selles ilmas polegi siis sooja - b Sa seisad lumes Üksik Tuletooja - b Su silmi põletab su mässukirg a Ristriim selles luulekogus oli kõige rohkem ristriimi. Öö oli pime ja suur oli maja. lk 8 Tulime, naersime põlvini merd. Grammofon nurgas. Mis veel oli vaja? Jääkülma sampust ja samaväärt verd. Meesriim Suus vaikustihkeks vaiguks klompund sülg. lk 31 Ei ole jõudu liigutada tiibu. Ta teab ju küll, mis on ta nõrgeim külg. Ja siiski vastu lohutust ei liibu. Naisriim Öö tulles ühel lapsel hakkab kõhe. lk 16 Ta on ihuüksi suures majas. Ja nagu temas, minuski on lõhe. See hääl!..
Tegu võis olla muusikas või juba nii ema kui õe nutmise või siis hoopis vaimuslimas olevast isast kes tundus sellel õhtul väga lähedal. (Ta vaatab hetkeks oma õe, venna ja ema poole) Nimadi me seal siis kõik neljakesi koos nutsime. Me hoidsime kõik kõigist kinni aga ema hoidis meid kõiki koos oma suures haardes mis oli nii lohutava ja lasi rahulikult ennast välja elada. ..Kui me olime ennast välja elanud hakkasime me hoopis naerma ja seejärel me naersime. Me naersime umbes samakaua kui nutsime. Kui kõik oli möödas ja me olime maha rahunenud vaatasime me veel ühe filmi mis oli meie teunnetepuhangu ajal alanud. Aga seekord tuimalt. Melil puududsid igasugused tahtmised naerda, nutta, ehmuda või mingit muud mitte nimetatud emotsiooni tunda. Kui olime teise filmi vaatamise lõpetanud läksime kõik magama. Ma ei mäleta isegi kas me üksteisele head ööd soovisime kuna kõik toimus nii tuilmalt olles udused ja paksus tunnete pilves
Lõi ikka tummaks. Alles kaks nädalat tagasi oli jutt, et raha tuleb küll siit-sealt vähemaks võtta, kuid olge rahulikud, omad jäävad alles. Ma midagi välja ei näidanud. Seisin seal rahulikult ja naeratasin. Tegin oma töö lõpuni ja ütlesin ,,tsau!", läksin oma autosse. Ja nutsin. Mehele esimese hooga ei rääkinudki, oli ju veel kaks kuud aega töölt lahkumiseni. Lastele rääkisin, nemad lohutasid, et ema, kindlasti leiad midagi. Naersime veel, et ju 17 maakas, kasvatan maheköögivilju venna põllu peal, kartul ja salatid olemas, moosid keedetud, nälga ei jää. Ma arvan, et nüüd on juba küll probleem. Mul pole selle haridusega midagi peale hakata, kuigi olen nii tohutult oma jõudu investeerinud. Küsitakse, kas teil on sellel ala töökogemust. Ei ole, sest ülikool seda ei anna. Nii tulengi neilt vestlustelt löntsis olekuga tagasi
Oli märtsi algus ja ma tundsin ennast psühhiliselt hästi. Päike säras. La Manga on natukene rannikust Hispaania kagu osas, turistide puhkepaik pikkade randade ja baaridega. Maismaa lähedal oli treeningkeskus kus suured klubid teevad hooajaeelset tööd. Ma jagasin tuba Gudmur Metega, kes oli islandlane. Me oleme üksteist jälginud noortemeeskonnast saati ning kumbki meist polnud olnud sellises laagris. Me ei teadnud reegleid ja tulime hilja õhtusöögile ja saime karistada. Me lihtsalt naersime selle üle ja järgmise päeva hommikul läksime trenni, see ei olnud suur asi. Kõrval olles nägin ma tuttavat kutti. See oli see John Steen Olseni kutt ja ma pilgutasin talle. Kas ta oli ka siin ? Ma ütlesin : Tere, tere, mitte midagi muud. Ma ei tahtnud asja suureks ajada. Need mehed olid kõikjal. Ma olin sellega juba harjunud. Järgmisel päeval oli seal ka üks teine mees. Mulle öeldi, et see on Ajaxi peatalendiotsija. Hasse Borg tundus stressis. Ta ütles "Nüüd
Poisid aga naersid. "Te ei tohi sedaviisi turtsuda," ütles Lasse. "Pidage meeles, et te naerda ei tohi!" Seepeale me hakkasime veelgi enam turtsuma. Poisid keksisid kogu aeg meie ümber, sikutasid meid juustest ja näpistasid käsivarrest lihtsalt selleks, et meid naerma ajada. Ja meie ei saanud neid eemale peletada, sest me ei tohtinud ju rääkida. "Uppelipuppelimukk!" ütles Lasse. See polnud õieti põrmugi naljakas, aga kuidas me Britta ja Annaga selle üle naersime. Toppisin endale taskuräti suhu, aga see ei aidanud, sest naer pääses ikkagi piuksuga välja. Ehkki, kui me üheksandast aiast üle olime saanud, jätsime naermise ja olime ainult vihased poiste peale, et nad meil kõik ära rikkusid. Ma panin ikkagi oma üheksa lille padja alla. Need olid: üks tulikas, üks nõiahammas, üks madar, üks sinikellukas, üks karikakar, üks kivirik, üks kuldkann ja veel kaks lille, mille nime ma ei teadnud. Kuid ma ei näinud üldse mingit und
väikest osa nende igapäevatööst kui ka seda, kuidas tehnika töötab. Väga vahva oli seegi, et salvestatud kuuldemängu ja salvestatud uudistesaate sai endale mälestuseks kaasa. 61. Kilplala- Kiplaste Kojast võtsime endale giidi, kes viis meid tunniajasele elamusretkele ning tutvustas kõike läbi muistendite ja naljade. Külastasime ka Kilplaste Nõukogu, kus saime näha kilplaste unikaalseid leiutisi. Naersime südamest, sest ise ei oskaks küll selliste lahenduste peale tulla. Otsustasime sammud seada taas Kilplaste Kotta, et endale ka midagi meeneks osta. võimalik on korraldada nii pulmi, firmaüritusi kui ka klassiekskursioone. Lisaks toimuvad 7-12 aastastele lastele Kilp-laste-laagrid, mis on kolmepäevased ning kus päevad on täis vahvaid mänge, päris hobusega ratsutamist, võistlusi, lõkkeõhtu, isetegevuskava ja palju meisterdamisi. Samuti on hinnas 4 korda päevas toitlustamist
(tú) pusiste panid quisiste tahtsid reíste naersid (él) pani tahtis naeris (ella) puso quiso rió (usted) panite tahtsite naersite (nosotros) pusimos panime quisimos tahtsime reímos naersime (nosotras) (vosotros) pusisteis panite quisisteis tahtsite reísteis naersite (vosotras) (ellos) panid tahtsid naersid (ellas) pusieron quisieron rieron (ustedes) panite tahtsite naersite ESCUCHA & REPÍTE 65
See oli Hüpassaares, minu kodukohas, kus on väga palju metsa. Oli väga ilus ilm, mets vaikne, päike paistis läbi männi latvade nii heledalt. Jalutasime, vestlesime ja tundsime rõõmu ühest ilusast päevast. Korraga oli ees porilomp. Tahtsin näidata oma osavust ja mehelikku julgust ja ütlesin:"Mina siit küll üle saan, aga katsu, kuidas sina saad". Neid sõnu üteldes oli mu välejalgne tütarlaps üle lombi jõudnud, mina aga kukkusin mudasse. Selle peale naersime mõlemad. Aga siiski jäi mulje, et ma teda oma skeptilisusega olen solvanud. Kohe tuli mulle meelde regivärss:"Ärge naerge neidusida, teotage tüttarida". Istusin männi alla ja skitseerisin laulu valmis ja alles siis liikusime edasi. On küll palju aega mööda, kuid ikka tuletame meelde:"Mina siit küll üle saan, aga katsu, kuidas sina saad". 1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal
et talle kõik ära rääkida. Kostost ei olnud kusagil. Carma. Me käisime laavaväljal matkamas. Seda kutsutakse "Tres Virgineseks" . "Quattro Virgnes" võinuks olla meie. Ma vannun , et tundsin suitsulõhna, kuigi giid rääkis , et vulkaanid pole viimase sajandi vältel tegutsenud. Siis läksime lõunasse, läbi kanjonite , et vaadata iidset indiaani kaljukuntsti. Kõigepealt olid seal need jahisteenid ja siis oli seal üks suu maal teise järel suurtest peenistest. Diana ja mina naersime nii kõvasti, et pidime maha istuma. Treenrid, kes meiega koos tulid , püüdsid meid endaga kaasa vedada. See oli naljakas. Soovin , et sa oleksid seal olnud. Oh neid Baja hulle lõbusid, Kalli, Bee. 1.2.13 Enne kui kedagi arvustama hakkad, peaksid miili maad nende kingades kõndima. Kui sa neid alles siis arvustad, oled neist miili jagu eemal ja sul on jalas nende kingad.
Ma taipasin lõpuks kõike! "Ma kartsin, et sa said infarkti või midagi säärast!" oli Andres imestunud. Ta aitas mu jalule ja aitas kiikdiivanile istuma ka. "Ma olen needusest vaba! Andres, ma olen jälle vaba! Mu kullakene! Näe, medaljon on kadunud!" hõikasin rõõmsalt naeratades. Ma kallistasin Andrest ja olin valmis teda ennast kuulama. "Nii tore! Sa oled vaba! Palju õnne, mu Jasmiin!" ütles Andres rõõmsalt, imestunud nägu peas. Me olime õnnelikud, naersime, viskasime nalja selle üle, mis oli varem juhtunud, aga siis tuli mulle meelde, et Andres rääkis midagi mu bossist. "Kuule, mu boss oli ju helistanud, või nii?" küsisin uudishimulikult Andrese otsa põrnitsedes. "Aaa, jah! Ta ütles, et ta ootab sind homme kell 9.00 tööle! Eks ole tore! Pealegi pidid sa hakkama saama topeltpalka! Ma olen su üle nii uhke!" ütles Andres rõõmsalt! Ma olin nii õnnelik. "Jaa! Ma saan jälle tööd!" Ma embasin Andrest. Me rääkisime veel pikalt-pikalt
paadid tavalist sõiduteed mööda, vaid otsisid endale igaüks ise kohase tee. Sel teisel ööl liikusime umbes seitse või kaheksa tundi ühes vooluga, mis meid enam kui neli miili tunnis edasi viis. Püüdsime käiu ja lobisesime; aeg-ajalt suplesime, et und eemale peletada. Oli.kuidagi pühalik mööda määratu suurt, vaikset jõge edasi liikuda selili lamades ja tähti vahtides. Me ei julgenud valjusti rääkida ja naersime harva, ainult tasakesi kõhista.des. Oli kangesti ilus ilm -- see oli peaasi! -- ja mitte midagi ei juhtunud meiega sel ööl, ei ka järgmisel ega sellele järgnenud ööl. Igal ööl möödusime linnadest; mõned neist asetsesid eemal tumedail künkanõlvadel ja paistsid ainult helendavate valguselaikudena; ühtki maja polnud näha. Viiendal ööl möödusime St.-Louisist; see säras, nagu oleks kogu maailm tules olnud. St.-Petersburgis olid inimesed alati rääkinud, et St
" Härra Maurus pöördus mitme poisi poole, aga vastused kõlasid samalaadised. Viimaks jäi ta Indreku ette seisma ja lausus sellele: ,,Aga teie, vana pikk tõsine iisraelimees, kelle sees pole kavalust, mis teie ütlete?" ,,Ei midagi muud kui teisedki, ainult et..." Indrek peatus, sest ta kahetses, et oli tahtnud midagi rohkem öelda kui teised. ,,Noh, öelge välja, mis siis," sundis direktor. ,,Ainult et härra Slopasev sai Puskinist pisarateni liigutatud ja meie naersime," lõpetas Indrek lause. ,,Kuidas teil häbi ei olnud!" hüüdis härra Maurus. ,,Meil pärast oli," lausus Indrek nagu vabandavalt. ,,Lible, kas sinul ka oli?" küsis direktor. ,,Oli küll," vastas poiss, nagu räägiks ta tõtt. ,,Noh, siis on kõik hea," ütles direktor ja, Slopasevi poole pöördunud, jätkas ta vene keeles: ,,Neil on häbi ja nad kahetsevad, et nad Puskini sünni puhul naersid. Aga andke neile andeks, sest noored ei tea, et sünd on sama raske ja tähtis kui surmgi
annaabi.ee 
