Muutused, mida tõi kaasa esimene maailmasõda (0)

Muutused, mida tõi kaasa Esimene maailmasõda
Esimene maailmasõda, mis kestis 2. augustist 1914 kuni 11. novembrini 1918, vapustas tervet maailma oma ohvriterohkuse ja drastiliste muutustega . Sõdivad riigid jagunesid kaheks leeriks: Antandiks, mille peamised liikmed olid Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia ja Itaalia, ning Keskriikideks, kuhu kuulusid Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria . Sõja uuendused varieerusid olme valdkonnast riikide koosseisuni, raputades inimeste seni kindlatel jalgadel seisnud põhiväärtusi ja kalestades järk-järgult kogu maailma. Katastroofis oli siiski ka laiemas perspektiivis nihkumisi paremuse poole ning siinses arutluses toon välja Esimesest maailmasõjast tulenenud nii head kui ka pahupooled.
Üheks oluliseks muutuseks, mis tekitab üsna vastakaid arvamusi, on kindlasti tehnika kiire areng. Keemiatööstus edenes jõuliselt ning pea kõiki relvi täiustati. Sõjandusse ilmusid lennukid – need varustati hiljem ka kuulipildujatega ning neist sai üks tõhusamaid viise, millega teostati luureülesandeid. Ka tankid , mis olid suutelised läbima isegi kaevikuid täis lahinguvälja, leidsid kasutust. Keemiasõdade algatajaks olid sakslased . Need rünnakud lõppesid esialgu tohutute ohvritega; pärast gaasimaski leiutamist leebusid siiski sellest tulenevad kaotused. Kuigi siinkohal on tegemist kahtlemata suure hüppega tehnika valdkonnas, sugenes inimeste teadvusesse mõte, et vahest pole väljend deus ex machina teaduse puhul alati kehtiv, kui resultaadiks on õõvastust tekitav hulk inimohvreid.
Teiseks määravaks muutuseks oli seisusliku ühiskonna täielik lõppemine. See asetleidnud uuendus oli vaid loomulik, kuna positsioonisõjale iseloomulikesse kaitsekraavidesse olid kokku kuhjatud kõik sõdurid, olenemata nende positsioonist ühiskonnas. Ohvitseril kui sellisel polnud enam näiteks reamehe üle niivõrd domineerivat rolli ning sõjaväeline auaste polnud enam nii määrava tähtsusega. Kaevikutes võisid end kõrvuti asetsevatel magamisasemetelt leida ka verivärskelt kooli lõpetanud noormees ning kirikuõpetaja. Seisuste kadumine oli sellises olukorras vaid iseenesestmõistetav samm.
Kindlasti pean oluliseks sündmuseks ka naise rolli suurenemist ning iseseisvumist ühiskonnas. Kuigi veel ei saavutatud päris võrdseid õigusi meestega, algas naiste võidukäik siiski just seoses Esimese maailmasõjaga. Näiteks võib tuua Inglise parlamendi otsuse 1918. aastal anda naistele valimisõigus. Seda tõukas kindlasti kõige enam tagant Briti naisõiguslane Emmeline Pankhurst , kes korraldas 1914. aastal paraadi 30 tuhande naisega, et julgustada tööandjaid andma naistele meeste töid. Kadus vanamoeline piir naiste- ja meestetööde vahel, justkui oleks naine loodudki kööki või pesumasina taha. Suur hulk naisi leidis tööd tehastes ja kaevandustes. See on oluline ka sellest aspektist , et teisiti oleks oma mehed sõtta saatnud naistel olnud raske toime tulla, kui nad oleks pidanud arvestama lisaks muule ka seda inimühiskonna poolt loodud tõket elatise teenimisel.
Neljandaks tähtsaks sammuks sõja järel oli kahtlemata ühiskondlike korralduste muutumine ning äärmusliikumiste populaarsuse tõus rahva seas. Leiti, et senine riigi võimukorraldus on jätnud soovida ning oodeti, et nüüd astuksid ajalooareenile tõeliselt karmikäelised valitsejad , kes leiaksid probleemidele tõhusad lahendused. Seetõttu hakkasid 1920. aastate algul tekkima kommunistlikud liikumised. Juba 1919. aastal moodustati Moskvas maailma kommunistlikke parteisid ühendav Komitern, kes kuulutas vahetult hiljem välja suuna ülemaailmsele sotsialistlikule proletaarsele revolutsioonile. Selle tagajärjel hargnesid edasi juba natsionaalsotsialistlikud ja fašistlikud liikumised. Kuid rõhuks siinkohal on nimelt see, et inimesed olid hakanud panema suuremat lootust füüsilisele isikule, kes seaks korda sõjajärgse majanduse ja ehitaks uuesti vundamendi üldisele heaolulule. Inimesed olid minetamas usku Kõigevägevamasse.
Usu järkjärguline taandumine ongi viies oluline muutus. Kui sõda niivõrd lähedalt inimesi puudutab ja ühe põlvkonna justkui vahelt ära lõikab, olgu siis füüsiliselt või hingeliselt, ei tasu imestada, et kiriku roll ühiskonnas vähenema hakkab. Kuigi seda üritati takistada, kaugendas sõda ja ka kohe sellele järgnev majanduslik krahh inimesi Jumalast. Kuid religioonil polnud kohta mitte ainult koduste hulgas: ka sõjakoledusi näinud mehed naasid sõjast tagasi palju lootusetumatena. Remarque’i teoses „Läänerindel muutuseta“ avaldub peategelases ilmekalt see hingeline tühjus, mis valitses tolleaegsetes sõdurites, ning vaimne hävitatus, mis ei paranenud isegi aastate möödudes. Kiriku rolli taandumine oli vaid loomulik samm pärast sellist maailma vapustanud sõda.
Olenemata sellest, et Esimest maailmasõda alustati suure sõjavaimustusega ning suurustlevate plaanidega, ei õnnestunud sellega lahendada ühtki suuremat probleemi. Kuigi sõda tõi kaasa paranemise nii mõneski vallas, nagu seisuste kadumine ja naiste õiguste suurenemine, domineerisid siiski kahtlemata sõja negatiivsed järelkajad. Miski ei saanud heaks teha katastroofilist hukkunute ja viga saanute arvu ega inimkonna hingelist turma. Oleks irooniline hõisata sellisel eesmärgil kasutatud tehnika võidukäigu üle. Siiski näib, et sõda oli vaid vajalik samm, mis sundis inimest lahti ütlema oma romantiseeritud kujutlustest, mis nägid sõda kui ülevat verevalamist kõrgema eesmärgi nimel.