Müütilise ja filosoofilise mõtlemise erinevused (0)

Müütilise ja filosoofilise mõtlemise erinevused
Müütiline mõtlemine tuleneb looduse tunnetamisest. Termin viitab sellele, et tegemist on müüdiga – millegagi, millesse on vaja uskuda ning mis on seotud rituaalide ja religiooniga. Müütilises mõtlemises on olulised sellised asjad nagu esimene inimene ja kõik see, mis oli enne. Suur osa müütidest on seotud loomislugudega ja jutustavad sellest, kuidas kaoses kord loodi. Müüdis avaldub mõttemall, selle abil vormitakse eneseteadvust ja ümbruskonna olemust. Võiks siis öelda, et müütiline mõtlemine pole üldse mõtlemine nii nagu meie seda sõna mõistame, see on see, mis on kogu aeg meie ümber, midagi müstilist, mille on loonud meie esivanemad. Müütiline mõtlemine näeb maailma tervikuna , sellel on oma eesmärk – rõhutada iga inimese seost päritolumüüdiga – ühiste jumalatega , esiisadega ja rituaalitavadega.
Filosoofilise mõtlemise tunnusteks on kriitiline mõtlemine, loogilisus, hoiakud, normid ja eetika . Selle alla kuuluvad ka metafüüsiline mõtlemine ning sokraatiline mõtlemine. Metafüüsilises mõtlemises usutakse üldistesse seaduspärasustesse, mitte aga individuaalsetesse tahtmistesse. Usutakse, et kuskil on tõde. Asja omadusi seletatakse asja olemusega. Sokraatilises mõtlemises aga tahetakse tõeni jõuda läbi kahekõneliste otsingute, kahtluste ja vaidluste ja küsivas lähenemises tundmatule. Filosoofia on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on anda üldine ning terviklik kirjeldus maailmast ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva ja tegutseva olendi kohast selles. Küsimused formuleeritakse pidevalt probleemide või mõistatustena. Filosoofia uurib kõige üldisemaid küsimusi: reaalsust, põhjuslikkust ning olemise ja mõtlemise alusprintsiipe, aga ka inimolemise põhimõisteid nagu hüve, uskumine ja teadmine. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted mille kaudu me maailmale läheneme.
Nende kahe mõtlemise erinevuseks olekski siis see, et müütiline mõtlemine seletab et miks asjad on nii nagu nad on, ilma kahtluseta ning see ongi inimeste jaoks tõde. Filosoofilises mõtlemises aga pannakse kõik kahtluse alla ning läbi dialoogide ja mõtiskluste jõutakse tõeni. Filosoofilise mõtlemise eesmärgiks ongi leida tõde. Müütilises mõtlemises aga on eesmärgiks jõuda teistsugusesse aega, ning see säilitab identiteeti ning see lähtub ainult minevikusündmustest. Ühiseks jooneks aga on mõlemal mõtlemisel see, et nad käsitlevad maailma kui tervikut . Müüdid rääkisid isikutest, kuivõrd filosoofia asendas selle abstraktsega. Müüdid rääkisid isikutest, kuivõrd filosoofia asendas selle abstraktsega. (Näiteks Babüloonia Gilgameshi eeposes kirjeldab tegelane Enkidu surma järgmiselt: “On üks maja, mille inimesed istuvad pimeduses, tolm on nende toit ja savi nende liha, nad on riietunud nagu linnud , kes on ennast tiibadega katnud , nad ei näe valgust, nad istuvad pimeduses. Ma sisenesin tolmu majja ja ma nägin Maa kuningaid, nende kroone ära pandult....”1.Muutus filosoofias: Thales pakkus välja teooria, et maavärinad on põhjustatud kosmilise ookeani lainetest, mis raputavad ookeanil hõljuvat maad.) Müüt lubab mitmeid seletusi , kus seletused võivad olla teineteisele vastukäivad.
(Näiteks egiptuse päikesejumal R’, kes on samaaegselt nii inimene purjepaadis, kotkas taevalaotustes, kui ka põrnikas veeretamas sõnnikukuuli, mis samaaegse toimimisega võiks põhjustada paraja segaduse. Varaseimate Kreeka filosoofide mõtted olid väga süsteemsed ja sidusad.) Müüdid on sageli moraalselt mitmepoolsed: jumalad ja kangelased ei tee alati õigeid ja imetlusväärseid tegusid ning müütilistel lugudel tihtipeale pole õpetlikku sisu, mida propageerida. Müüdid on iseõiguslikud, s.t. inspiratsioon jumalatelt oli piisav faktide paikapidavuseks ning poeetide ja prohvetite loovust ei olnud võimalik teistmoodi seletada.
Ma arvan, et kuigi filosoofilisel ja müütilisel mõtlemisel on palju erinevusi on nad siiski omavahel seotud. Juba see, et mõlemas käsitletakse terviklikku maailmapilti näitab seda, et midagi on siiski müütilisest mõtlemisest üle kandunud ka filosoofilisse mõtlemisse. Filosoofiline mõtlemine on rohkem tänapäevasem ja laialdaselt levinum ning palju mõistuspärasem kui seda on mütoloogiline mõtlemine. Mütoloogiline mõtlemine ei seletanud paljusid asju ning seepärast tekkiski filosoofiline mõtlemine. Kindlasti pooldan rohkem filosoofilist mõtlemist kuna arvan et see on reaalsem kui müütiline mõtlemine ja samuti ka arenenum ning avaram (selles suhtes, et kõik asjad ei ole seotud jumalatega ja kõiki nähtusi ei seletata jumalatega).
1