a capella- laulu esitamine instrumentaalsaateta akord- kolme või enama heli kooskõla akustika- kuuldavus, kõlavus akustilised pillid- kõik ilma elektrita töötavad pillid alternatiivmuusika- peavoolust erinev muusika arranzeerija- muusikapala seadja erinevatele pillikoosseisudele digitaalne- info edastamine signaalidena, mis esitavad numbrijadasid dünaamika- helitugevus ja selle muutmine muusikateoses etnomuusika- rahva- ehk pärimusmuusika fonogramm- helisalvestis harmoonia- helide kooskõla helilaad- helikõrguste süsteem helistik- kindla algusnoodiga helilaad intervall- ühe astme kaugus teisest mänedzer- muusiku esindaja, kes hoolitseb artisti töötingimuste eest partituur- noot, kuhu on koondatud kõik heloteose partiid pentatoonika- viieastmeline helilaad rütm- helivältuste korrastatud järgimine teema- muusikaline mõte, millel helitöö põhineb tämber- kõlavärv
Meloodia - rütmiseeritud helikõrguste ühehäälne järgnevus Rütm - helivältuste korrastatud järgnemine Tempo - muusika esitamise kiirus Dünaamika - helitugevus ja selle muutumine muusikateoses Tämber - muusikainstrumendi või hääle iseloomulik kõlavärv Vorm - heliteose ülesehitus Harmoonia - helide kooskõla; õpetus akordidest heterofoonia - mitmehäälsus, mis tekib sama meloodia erinevate variantide samaaegsest kõlamisest homofoonia - mitmehäälsus, kus üks (harilikult ülemine) hääl kannab iseseisvat meloodiat ja teised hääled moodustavad talle harmoonilise saate polüfoonia - mitmehäälsus, mis koosneb võrdse tähtsusega häältest
11. Lõputu meloodia on väljendusrikkuse ja avara hinguse taotlus. Nii nimetati viisi, kus harjumuspärast kadentsi ei ilmunud kaua aega. 12. Vabas vormis muusikateosel puudus tihti vormiskeem ja muusikaliste mõtete kulgu määras ainult helilooja fantaasia. Nad püüdsid anda muusikateosele sama sundimatu jutustuse ilme, mis on omane romaanile. 13. Programmimuusika oli sageli väga üksikajalik või seotud kirjandusteostega mille järgi oli kuulajail muusikateoses väljenduv sisu juba ette teada. 14. Romantismiaja heliloojate lemmikzanrid olid poeem, ballett, operett ja mitmesugused tantsuzanris miniatuurid. 15. Suur ooper on Prantsusmaal kujunenud, sinna kuulusid ajaloolise ainestikuga heroilised ooperid, milles suur tähtsus oli massistseenidel ja kooridel. 16. Lüüriline ooper oli suure ooperi vastand. Lüürilised ooperis oli keskpunktiks inimeste intiimvahekorrad, ainestikuks kasutati enamasti kuulsaid kirjandusteosed. 17
Esitajaks oli sedapuhku ainult Tallinna Kammerkoor ilma Irina Zahharenkovata. "Hymn 2001" oli suhteliselt ühtlase dünaamikaga, vaikne, aeglane ning kurvameelne pala. Domineeriva pilli rolli täitis viiul. Kahjuks ei eristanud minu kogenematu kõrv kas I või II viiul. Kontsert jätkus Mozarti "Klaverikontsertiga nr. 23 A-duur KV 488". Selle esimene osa kandis pealkirja "Allegro". "Allegro" näol oli tegu suhteliselt kiiretempolise teosega. Dünaamika selles muusikateoses oli vahelduv ning, nagu pealkirigi reedab, helilaadiks oli duur. "Allegro" tempo oli kiire. Mozarti klaverikontserti II osa pealkirjaks oli "Adagio". Hoolimata asjaolust, et ma ei saanud täpselt aru millal "Adagio" "Allegro assai`ks" üle läks, oli tegemist tõenäoliselt esitatud teostest minu lemmikuga. Põhjuseks võiks olla ehk pala hüppeline, kuid kaasakiskuv meloodia. Teos algas aeglaselt ja vaikselt, võiks öelda, et ka kurvameelselt.
Kujunes välja klassikaline keelpillikvartett, milles mängivad I ja II viiul, vioola ja tšello. Samuti olid levinud koosseisud, kus põhipilliks oli klaver. Näiteks klaveritrio, milles mängivad klaver, viiul ja tšello. Kirikumuusika ei olnud enam nii olulisel kohal, ülekaalus oli ilmalik muusika. Kõige enam muutus muusika helikeel. Klassitsismistiil tõi ka muusikasse lihtsuse, selguse, korrapärasuse ja jättis kõrvale barokile iseloomulikud liigsed kaunistused ja keerukuse. Muusikateoses oli esikohal lihtne, korrapärane meloodia ja seda saatis selge, mitte liiga keeruline harmoonia. Selge ja korrapärane pidi olema ka muusikateose ülesehitus ehk vorm. Tekkisid kindlad vormiskeemid, mille järgi hakati muusikateoseid looma. Muusikažanrid. Klassitsismi ajal kujunesid välja mitmed klassikalised muusikažanrid ja nende nimetused, mis on kasutusel tänaseni. Instrumentaalmuusikas toimus kõige suurem areng. Sümfooniaorkestri
kasutama oma muusikas jazzi elemente ning harmooniaid ning katsetama vabaimprovisatsiooni. Üks 20.sajandi jazzmuusikat iseloomustav vapp. Tänapäeva jazzi omapäradest: Jazz on esitajate kunst. Ta sõltub rohkem improvisatsioonist kui kompositsioonist, tegelik looja on seega mängija. Jazzi esitamine nõuab suurt musikaalsust ja head pillimänguoskust, paremad mängijad on kõik suured virtuoosid. Jazzi ei saa päris täpselt noodistada. Kui klassikalises muusikas esitatakse helid muusikateoses nii, nagu noodis märgitud, siis jazzis kõlab iga heli nii, nagu mängija hetkel tajub, kord pikaksvenitatult, kord vajudes, kord tõustes. Nii nagu iga inimene on omanäoline, nii on ka iga jazzmuusika helikõne erinev. Iga ettekanne on ainukordne, ta sünnib antud hetkel. Improvisatsioonita ei oleks jazzi. Jazzpala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Koos improviseerides ei tea üks muusik täpselt ette, mida teine kavatseb
ei saa mitu korda täpselt ühtemoodi esitada. 34. Heliloojad pöördusid minimalismi puhul tonaalse harmoonia ja meloodia poole, kuid võrrelduna nt klassitsismi või romantismiga hoopis teisel tasandil. Nagu stiili nimetuski ütleb, on kasutatav muusikaline materjal selles viidud miinimumini. Minimalistlikus kompositsioonis puudub arendus, seda asendab lihtsa muusikalise motiivi kordus. 35. Juhul, kui muusikateoses kohtuvad mitmete erinevate ajastute stiilid, on tegemist polüstilistikaga.
tavaliselt klaver, millest kujunes 19. sajandil populaarseim pill. Klaverisaade polnud lihtsalt harmooniataust, vaid püüdis edasi anda laulu teksti põimitud tundeid nt hobuse kappamine, lehtede kohin, vetevulin. Seega olid klaverisaated tehniliselt keerukad ja eeldasid esitajalt väga häid pianistivõimeid. Oma eelkäia klavessiiniga võrreldes oli klaver rikkama kõlaga ning võimaldas esitada romantilisele muusikale nii olulisi dünaamikamuutusi (helitugevus ja selle muutumine muusikateoses). 1.4. Tuntumad kammerlaulu heliloojad ja nende looming Romantilise kammerlaulu suurkuju on Franz Scubert (1797-1828). Loonud kokku u 600 laulu. Tuntuim kammerlaul on Johann Wolfgang Goethe sõnadele loodud ,,Metshaldjas"( ,,Der Erlkönig"). Scubert hakks esimesena koondama laule tsükklitesse, millel on läbiv peategelane ja tegevustik. Neist tuntumad ,,Ilus möldrineiu" ja ,,Talvine teekond". ,,Ilusa möldrineiu" (koosneb 20 laulust) muusika meeleolu on helge ja elurõõmus
Selle loomemeetodi aluseks on kordumatus ja juhus, kuna ühtegi muusikateost ei saa mitu korda täpselt ühtemoodi esitada. 34. 1960. aastatel tekib muusikas avangardismile vastureaktsioon. Kujuneb uus stiil-minimalism. Jälle pöörduvad heliloojad tonaalse harmoonia ja meloodia poole, kasutatav muusikaline materjal on viidud miinimumini. Minimalistlikus kompositsioonis puudub arendus - seda asendab lihtsa muusikalise motiivi kordus. 35. Polüstilistikaga on tegemist, kui muusikateoses kohtuvad mitmete erinevate ajastute stiilid (näiteks barokk, romantism ja dodekafoonia).
...............................................................10 Kasutatud kirjandus..................................................................................................................................11 Sissejuhatus Jazz on esitajate kunst-see sõltub rohkem improvisatsioonist kui kompositsioonist. Seega on tegelik looja mängija. Jazzi esitamine nõuab suurt musikaalsust ja head pillimänguoskust. Jazzi ei saa täpselt noodistada- oleme harjunud, et tavaliselt esitatakse helid muusikateoses nii, nagu noodis märgitud. Vastupidiselt sellele kõlab jazzis iga heli nii, nagu mängija seda sel hetkel tajub- kord pikaksvenitatult, kord vajudes, kord tõustes. Nii, nagu iga inimene on omanäoline, nii ka jazz muusiku helikõne on erinev. Iga ettekanne on ainukordne, ta sünnib antud hetkel. Improvisatsioonita ei oleks jazzi-jazz pala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Koos improviseerides ei tea üks muusik, mida teine kavatseb. Kuid
uurimisega.Romantikute tähelepanu keskendus erandlikule isiksusele.Romantilise kangelase missiooniks on tõe kuulutamine.Romantikutele kuulub väide: " Mõistus võib eksida , tunne ei eksi kunagi. " Romantikutele on omased suurused kontrastid kõiges.Kõigist kunstidest seadsid romantikud esikohale muusika,sest see kajastab kõige võimekamalt inimesetundeelu.Romantikud hülgasid ranged klassitsismi vormiskeemid,tekkisid vabas vormis muusikateosed.Romantilises muusikateoses on loogiliselt arenev sündmustik.Romantikute lemmikzanriks on soololaul.Instrumentaalmuusikas tekkis programmiline muusika s.t.helilooja poolt oli antud teosele sõnaline seletus.Ajastu lemmikzanriks oli soololaul.Suure tähelepanu osaliseks said veel instrumentaalsed tantsuzanrid.Tähtsal kohal olid veel sümfoonilised poeemid,ooper,ballett ja operett. Franz Schubert (1797-1828) See Saksa helilooja elas vaid 31 aastaseks,ent jõudis luua üle 50000 muusikateose.Enamuse tema
keelpillikvartett, milles mängivad I ja II viiul, vioola ja tsello. Samuti olid levinudkoosseisud, kus põhipilliks oli klaver. Näiteks klaveritrio, milles mängivad klaver, viiul jatsello. Kirikumuusika ei olnud enam nii olulisel kohal, ülekaalus oli ilmalik muusika. Kõige enam muutus muusika helikeel. Klassitsismistiil tõi ka muusikasse lihtsuse, selguse, korrapärasuse ja jättis kõrvale barokile iseloomulikud liigsed kaunistused ja keerukuse. Muusikateoses oli esikohal lihtne, korrapärane meloodia ja seda saatis selge, mitte liigakeeruline harmoonia. Selge ja korrapärane pidi olema ka muusikateose ülesehitus ehk vorm. Tekkisid kindladvormiskeemid, mille järgi hakati muusikateoseid looma. Muusikazanrid. Klassitsismi ajal kujunesid välja mitmed klassikalised muusikazanrid ja nende nimetused, mison kasutusel tänaseni. Instrumentaalmuusikas toimus kõige suurem areng. Sümfooniaorkestri välja kujunemine
sama helilooja loodud või ka laenatut motet või ilmalik laul. Missa osad jagunevad ordinaariumiks ja propriumiks. Ordinaariumi osa koosnevad Kyrie eleison, Gloria in excelsis Deo, Credo in unum Deum, Sanctus, Benedictus ja Agnus Dei. Barokkajastul missa väljendas jõulise inimese tundeid. Pingestatus, suured kontrastid, sageli äärmuslik tundelisus kõik see on iseloomulik vokaalsümofoonilistele suurteostele ning sealhulgas ka missale. Muusikateoses tõusis esikohale meloodia. Laulu sisu, sõnad ja tekst olid väga olulised. Muusika järgis sõnade loomulikku rütmi, muusika ja luule olid tasakaalus. Missale ajavahemikus 1750 1820.a. oli iseloomulik vormitäitus. Klassitsismi ajal missas väljendus selgus ja lihtsus. Üheks iseloomujooneks on ka reeglipärasuste rõhutamine. Meloodia on korrapärane ning kasutatakse vähem dissonantse. Lisaks sellele hakati kasutama vähem keerulisi kaunistusi. Muusika kõlas selgelt ja korrektselt
Muusika hakkas väljendama jõulise inimese tundeid. Pingestatus, suured kontrastid, sageli äärmuslik tundelisus, teatraalne esituslaad – need on barokkmuusikale väga iseloomulikud. Kasutati suuri tempokontraste, samuti järske piano (vaikselt) ja forte (valjult) vaheldumisi. Kui varem esitati heliteos enam-vähem ühtlase kõlatugevusega, siis nüüd hakati rakendama kõla paisutamist (crescendo) ja kahandamist (diminuendo). Muusika pidi mõjutama kuulaja emotsioone. Muusikateoses tõusis esikohale meloodia. Varem, renessansi muusikas, oli peamiselt levinud polüfooniline stiil, kus kõik hääled olid võrdsed, nende meloodiad põimusid keerukalt ja ühte domineerivat meloodiahäält esile ei tõusnud. Barokiajastul väljendab teose emotsionaalset poolt eelkõige tundeküllane ja pingeline, sageli lausa dramaatiline meloodia. Loomulikult kuuluvad meloodia juurde ka saatehääled (harmoonia). (Tegemist ei ole ühehäälse muusikaga!) Tähtsal kohal oli ka bassihääl,
fraseerimine ning paralleel- ehk plokkharmoonia. Varasemaks väljendusvormiks on peetud ragtime'i. Euroopasse levis dzäss 1920. aastail. Sestpeale sai ta kogu maailmas kerge muusika põhiliigiks ning tähtsaimaks tantsumuusika ja lööklaulude ilme kujundajaks. Dzässi arenguloos eristatakse kolme põhijärku: traditsioonilist dzässi, svingi ja nüüdisaegset dzässi. Dzässi ei saa täpselt noodistada. Oleme harjunud, et tavaliselt esitatakse helid muusikateoses nii, nagu noodis märgitud. Vastupidiselt sellele kõlab dzässi iga heli nii, nagu mängija seda sel hetkel tajub - kord pikaksvenitatult, kord vajudes, kord tõustes. Nii, nagu iga inimene on omanäoline, on ka dzässis iga muusiku helikõne erinev. Iga ettekanne on ainukordne, sest ta sünnib just antud hetkel. Improvisatsioonita ei oleks dzässi. Dzässpala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Koos improviseerides ei tea üks muusik, mida teine kavatseb. Kuid
järgi võttes peaks ju orkester laulja "üle mängima". Laulja hääl eristub tänu lauljaformandile, mistõttu ühes kindlas sagedusdiapasoonis (2,53 kHz) on laulja hääl orkestri omast tugevam. Muusika esituse reeglid ja generatiivne grammatika Interpret ei jälgi täpselt neid instruktsioone, mida annab talle ette partituur, vaid ta hälbib neis loominguliselt. Muusika ekspressiivne komponent interpreedi poolt tekitatav komponent muusikateoses. On olemas kahte tüüpi reegleid : 1.eristusreeglid 2. gruppeerimisreeglid. Taju seisukohast on nende reeglite eesmärk: Lihtsustamine interpreedi eesmärk on teha muusikateose struktuur kuulajale võimalikult läbipaistvaks. Nauditavaks. Muusika ja emotsioonid Meloodia on ainult üks dimensioonidest, mille abil helilooja saab edasi anda emotsioone. Muusikaväliseid teemasid, mida muusika näib metafoorselt väljendavat, osatakse hästi kirjeldada alles ajapikku.
hotellide vestibüülides, kinos, pleieriklappidest, muusika, mille järgi me tantsime-charlestonist rocki, funcki ja hip-hopini, helid mis meid iga päev enda alla matavadkõik see muusika pärineb jazzist. Jazz on esitajate kunst. Ta sõltub rohkem improvisatsioonist kui kompositsioonist. Seega on tegelik looja mängija. Jazzi esitamine nõuab suurt musikaalsust ja head pillimänguoskust. Jazzi ei saa täpselt noodistada. Oleme harjunud, et tavaliselt esitatakse helid muusikateoses nii, nagu noodis märgitud. Vastupidiselt sellele kõlab jazzis iga heli nii, nagu mängija seda sel hetkel tajub- kord pikaksvenitatult, kord vajudes, kord tõustes. Nii, nagu iga inimene on omanäoline, nii ka jazz muusiku helikõne on erinev. Iga ettekanne on ainukordne, ta sünnib antud hetkel. Improvisatsioonita ei oleks jazzi. Jazz pala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Koos improviseerides ei tea üks muusik, mida teine kavatseb. Kuid mängijaid
annaabi.ee 
