Muusika 20.sajandil (0)

20. sajandi muusika
Kuni 19. sajandini valitses Euroopa muusikas üks kõikehõlmav stiil korraga. 20. sajandi muusikat iseloomustas aga stiilide rohkus ja mitmekesisusrohkete - teravate helide kooskõla, heliteoste muutumine keerukamaks ja. 20. sajandi algul hakkas levima impressionism. Impressionismiga muusikas seostatakse eelkõige prantsuse heliloojat Debussy `d. Claude Debussy elas aastatel 1862-1918. Debussy`le ei meeldinud tegelikult, et tema muusikat seostati impressionismiga. Samas oli tema muusikal impressionistide kunstiga nii mõndagi ühist. Debussy`d ei huvitanud mitte akordi funktsioon, vaid akordi “värv”. Ta kõrvutas akorde oma sisetunde järgi, nagu kunstnik värve. See uudne muusikastiil kaotas erinevuse konsonantsi ja dissonantsi vahel ehk teisiti öeldes "heade ja halbade” kooskõlade vahel - juhtheli kadus , üks akord ei tinginud enam teist. 
20. sajandi esimese poole muusika- ja kunstielu euroopas mõjutasid suurel määral maailmasõjad. Kui heliloojaid oli haaranud surmahirm, polnud põhjust luua “ilusat” muusikat. Suures plaanis jagatakse 20. sajandi muusika kaheks ajastuks. Helistiku kadumine tekitas sajandi algul segadust ning soov tekkinud kaosest välja tulla tõi kaasa mitmete matemaatiliste heliloomingusüsteemide tekkimise. Seda ajastut nimetatakse modernismiks. 1970-ndatel aastatel esile kerkinud noored heliloojad eelistasid aga luua muusikat tunnetuslikul moel. Seda ajastut nimetatakse postmodernismiks ning see kestab tänaseni.
Kui impressionistid jäädvustasid kunstis muljet, mis ümbritsev neile
avaldas, siis ekspressionistid vastupidiselt tahtsid oma kunsti kaudu
mõjutada neid ümbritsevaid inimesi - ekspressionistid olid oma mõtete ja tunnete väljendajad. Ekspressionismi tõi muusikasse Arnold Schönberg, kelle loomingus valitsevad tugevad pinged, raskemeelsus ja süngus, teravajoonelised meloodiad ja äärmuslikud kontrastid. Schönberg jõudis tonaalsuse avardamisega selleni , et kaotas helistiku. Atonaalsed teravakõlalised kooskõlad sobisid sassis tunnete väljendamiseks suurepäraselt.
20. sajandi teise poole uued muusikavoolud olid “taltsamad”, kuid
tagasipöördumist klassikalise süsteemi juurde ei tulnud. Muusika liikus oma arengus edasi järjest uute loominguliste võimaluste suunas. Sajandi lõpuks oli maailma muusikapildis käibel üheaegselt palju erinevaid stiile. Need olid tekkinud ükshaaval - traditsioonidest eemalduvale ja helikeelt keerukamaks muutvale modernistlikule suunale järgnes kaugema mineviku traditsioonidele toetuv ning muusika aegumatuid väärtusi otsiv vastandvool. 
Vastandina serialismi ülimalt korrastatud muusika ülesehitusele sündis uus vool – kõlavärvimuusika ehk sonorism . Muusikas puudus tajutav meloodia - või rütmijoonis, teose kõlapilt oli muusika loomise eesmärgiks. Palju kasutati klastreid ehk kõrvuti asetsevate helide kooskõlasid. Teistsugune vastus serialismile tuli USA-st. Eksperimentaalmuusika nimetuse võttis kasutusele selle suuna looja ja kõige olulisem esindaja John Cage . Teda nimetatakse vahel 20. sajandi kõige olulisemaks heliloojaks - meheks, kes "vabastas muusika nootidest". Cage soovis luua muusikat, mis oleks vaba looja isiklikust mälust ja kujutlusvõimest. Tema looming jõudis piirini , milleni helilooming üldse minna saab. Ainulaadne on muusika ajaloos Cage`i teos "4`33``". Teos koosneb ainult pausidest ning kestab 4 minutit ja 33 sekundit. Kuna teost esitatakse kontserdisaalis, pausid ei tähenda mitte vaikust , vaid helisid (itsitused, köhatused), mis saalis teose vältel juhuslikult kõlavad. 
Huvist idamaa filosoofiate vastu jõudis Cage juhuslikkuse
printsiibini muusika loomisel. Et määrata helide järjekord oma teoses,
viskas ta mündiga “kulli-ja-kirja”. See oli muusika ajaloos uudne, kuna autor loobus esmakordselt oma isiklikust “maitsest” teose loomisel. 
1960-ndatel moodi tulnud eklektitsistlikus muusikas on kokku
sulatatud eri aegade stiile. Modernistliku väljenduslaadiga põimuvad Bachi polüfoonia, jazzi rütmid või rahvalikud viisid. Uut muusikastiili hakatigi nimetama eklektitsismiks. Eklektitsismiga samal aastakümnel tekkis USA läänerannikul veel üks uus suund - minimalism ehk korduste muusika. Et “mini” tähendab väikest, nimetatakse “minimalistlikuks” sellist muusikat, milles on väga vähe muusikalist arengut. Minimalismile on iseloomulik ühe motiivi pidev kordus ja järk-järguline teisenemine. Teose rütmiline pilt võib olla vahel vägagi keerukas. Minimalistlik muusika kõlab teistest 20. sajandi suundadest mõneti erinevalt, sest ta toetub diatoonilisele helireale ja väldib kromaatilisust. Minimalistlikku muusikat loonud heliloojatest on populaarsemad Steve Reich ja Philipp Glass.