virtuoosne kunst, monodia, teatraalsus, pateetika, kunstide süntees. Eristuvad: ooperistiil, kirikustiil, kammerstiil ja segastiil. Barokiajastu ajalised piirid: 1)1580-1630:vanane periood, uute väljendusvahendite ja vormide tekkimine; 2)1630--1680:keskmine periood, piirkonniti erinevate stiilide väljakujunemine; 3)1680-1740:hiline periood, ajastu zanride kõrgaeg; Barokkstiil on alguse saanud Itaaliast. Tulid esiplaanile salongid, muusika õhtud. Tuli monoodia-stiil, mis väljendub ühehäälselt. 17.saj. saab eristada kolme stiili, mis võivad ka omavahel seguneda. Vana ehk kiriklik stiil jätkas pisut vabamal kujul Rooma koolkonna polüfoonilist kirjaviisi. Kammerstiil hõlmas sooloaariaid ja duette Teatraalne stiil oli kõige uudsem ja julgem; tundeline, kirglik väljenduslaad, mis kujunes varases ooperis, ent võeti kohe üle ka kirikumuusikas.
kunstnikud tegid oma elust kunstiteose. Nii pöörati erilist tähelepanu riietusele, käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik harmoneerus peeneks kaasaja eluviisiks, millest ei puudunud magus dekadents. Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde`ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti. Elu ja kunsti ühtsuse ideega seondub omakorda kõigi kunstide ühtsuse idee. Juugendkunstnike teoseid hakati iseloomustama muusika termineid kasutades: ,,rütmiline joon", ,,meloodiline joonistu" jne. Taotleti kunstide sünteesi: arhitektuur, interjöörid, daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit, muusika, luule, maalid koos raamidega kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele oli võõras kitsas spetsialiseerumine: kunstnik võis korraga olla nii arhitekt, ruumikujundaja, keraamik, maalikunstnik, moelooja kui kunstiteoreetik, kelle looming
kunstiteose. Nii pöörati erilist tähelepanu riietusele, käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik harmoneerus peeneks kaasaja eluviisiks, millest ei puudunud magus dekadents. Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde`ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti. Elu ja kunsti ühtsuse ideega seondub omakorda kõigi kunstide ühtsuse idee. Juugendkunstnike teoseid hakati iseloomustama muusika termineid kasutades: ,,rütmiline joon", ,,meloodiline joonistu" jne. Taotleti kunstide sünteesi: arhitektuur, interjöörid, daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit, muusika, luule, maalid koos raamidega kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele oli võõras kitsas spetsialiseerumine: kunstnik võis korraga olla nii arhitekt, ruumikujundaja, keraamik, maalikunstnik, moelooja kui kunstiteoreetik, kelle looming moodustas ühe harmoonilise
Kõik kommentaarid