Muinasaeg-kas sünge või särav? (0)

MUINASAEG - KAS SÜNGE VÕI SÄRAV?
Essee
Juhendaja :
Tallinn 2010
Muinasaega uuritakse peamiselt inimeste endi poolt rajatu või mahajäetu põhjal, kasutades maapõues või maapinnal leiduvat. Nendeks on eelkõige kivikalmed , asulakohad, kalmistud , linnused , ohverdamispaigad, töö- ja tarberiistad, relvad ja ehted. Muinasaega võib minu arvates nimetada eelkõige süngeks. Kuid kuna see on niivõrd kauge ajastu, siis pean ma seda praegu väga huvitavaks.
Muinasaja algul hakkasid inimesed valmistama töö- ja tarberiistu loomade luudest ja sarvedest, samuti ka kividest ja puudest. Tegeleti veel kammkeraamika ning kunstiga. Sellel ajal oli erinevaid matmiskombeid. Surnuid maeti kivikirstkalmetesse , tarandkalmetesse, laevkalmetesse ja isegi oma kodu territooriumile või põranda alla. Tavaliselt pandi lahkunule kaasa midagi isiklikku . Muinasajal oli tähtis koht usundil. Arvati, et kõigil elusolenditel on eriline vägi ja jõud. Samuti usuti vaimudesse, haldjatesse ja jumalatesse. Järjest enam hakati selajal tegelema loomakasvatuse ja algelise maaviljelusega. Peamiselt elatuti jahist ja kalapüügist. Kütiti põtru, kobrast, mereääres hülgeid.
Põllundusega tegelemine oli inimkonnale väga tähtis algus, kuna see muutis nad paiksemaks. Muinasaja lõpul hakkas rahvaarv jõudsasti kasvama ja kasvas asustatuse tihedus. Seoses põllundusega levis välja aletamine , söödaviljelus ja kolmeväljasüsteem. Põllunduses hakati abiks kasutama loomi, mis muutis inimeste elu tunduvalt lihtsamaks. Koos raua sulatamise ja töötlemise algusega, toimus samuti palju muudatusi. Tööriistad muutusid paremaks ja vastupidavamaks - juurde tulid konksader ja harkader .
Tähtsaks muutus ka metsmesindus. Sel ajal otsiti metsas puuõõnes elunevaid mesilasperesid ja võeti neilt meesaak- peeti meejahti.
Tänu sellele, et me oleme mereäärne riik on see meile suureks kasuks olnud kaubavahetus, vahetuskaubandus ja vahenduskaubandus ja on seda siiani. Jõudsasti arenes käsitöö- savinõude valmistamine, pronksi ja hõbeehete tegemine. Muutused toimusid ka elamutes . Ennem olid rehielamud ainult koduks aga ajapikku hakkasid muutuma nii elu- kui ka tootmishooneteks. Hakkasid tekkima ridakülad, hajakülad, kihelkonnad ja maakonnad. Kujunesid välja vanemad, kes seisid ja hoolitseid oma küla või kihelkonna eest.
Samas ei olnud kõik nii ilus ja oivaline kui me lootsime ja arvasime: tekkisid konfliktid riikidega, milles taheti Vana-Liivimaad endale, eriti just sakslased . Algas suur vabadusvõitlus, kus eestlased soovisid võõravõimu alt vabanemist. Samuti sunniti eestlastele peale ristiusku, mida nad aga ei soovinud. Sõjas hukkus palju eesti rahvast, mis oli muidugi suureks tagasilöögiks. Lahingute kaotamise põhjused: esiteks oli vaenlastel parem sõjarelvastus, rohkem kogemusi ja muidugi oli neid palju rohkem. Lisaks sakslastele pidid nad võitlema veel kahe tugeva riigiga - Taani ja Rootsiga . Eestlaste nõrgaks küljeks oli veel lisaks koostöö puudumine naarberriikidega. Venelastega polnud neil kõige paremad suhted kuna need ei pidanud alati kokkulepetest kinni ja sellepärast läksid eestlaste ettevõtmised tihti luhta. Vaenlaste poolt rüüstati ja vallutati palju Eestimaa linnuseid ja linnasid. Muistsele vabadusvõitlusele kuulub tähtis koht meie ajaloos, kuigi eestlased olid sunnitud lõpuks alistuma. Tehti ju kõik oma vabaduse säilimise eest, mida osati ja suudeti.
Elukvaliteet ja areng hakkas muutuma paremuse poole, vähehaaval läks inimeste elu kergemaks ja positiivsemaks. Aga samas saime suurte kaotuste osaliseks . Hukkus palju oma armastatud rahvast ja jäime ilma vabadusest. See õpetas mulle, et tuleb osata leppida kaotusvaludega ja minna oma eluga edasi. Kui ma kujutlen seda ajastut pimeda, halli ja raskena siis arengule suunatu muudab seda üha helgemaks, kuid siiski mitte säravaks.