· Gildid ja vennaskonnad olid kirikuga tihedalt seotud, nende liikmed külastasid ühiselt jumalateenistusi, pidasid reeglina üleval üht või mitut altarit ja vaimulikku, muretsesid kirikusse kirikuriistu ja altarimaale. Tüüpilised olid kerjusmunkade vastuolud kogudusevaimulikega, millele on mitmeid analooge Lääne- Euroopas. · Eestlaste usuelust on vähe teateid, küll aga võib arvata, et katoliku kiriku tähelepanu nn. mittesakslastele oli vähemalt linnades üsna suur. Tallinnas peeti kõigis linna kirikutes ja kloostrites alamsaksakeelsete jutluste kõrval ka eestikeelseid. Teiste linnade kohta pole selgeid teateid, ent tõenäoliselt oli olukord seal samalaadne. Maal püsisid paganlikud kombed nagu mittekiriklikud abielud ja matused ning loodusobjektide austamine kogu keskaja vältel, ent hiljemalt 15. sajandiks olid need tavad tugevasti põimunud katoliiklusega. Selleks ajaks hakkasid põliselanikud
üldlaulupeo, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel). Venestamisaeg Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877. aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 18811894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused. Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui
lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel). Venestamine Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877. aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 18811894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused. Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas
• Gildimaja, seegimaja, koolimaja • Erinev päritolu (saksa kaupmehed) • Tallinnas ja Tartus rohkem eestlasi kui sakslasi • Ühingud ja vennaskonnad + - Turvalisem (kaitseehitised) Heakorraprobleemid (jäätmed, raske korrastada) Ehitised käe-jala juures Majad tihedalt, vähe ruumi Koolid - haridus nii sakslastele kui Haiguste levik mittesakslastele Kaubavahetus Tulekahjud • TALURAHVAS • Koormised - talupoja kohustus isanda ees (teokoormis - nädalategu, ebaregulaarsed tööd) • Hinnus - ette kokkulepitud naturaalmaks/andam • Kümnis - 1/10 antud aasta saagist (kirkikukümnis) • Sunnismaisus — pärisorjus (ei tohi maalt lahkuda, talupoegi osteti ja müüdi, perekond, laenatud maa, mõis elatab talu) • Teotöö - osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest
Tüüpilised olid kerjusmunkade vastuolud kogudusevaimulikega, millele on mitmeid analooge Lääne-Euroopas. Mendikantide populaarsus väga erinevatest kihtidest pärit rahva hulgas viis mõnikord ägedamate konfliktideni, millest tuntuim on näiteks Tallinna koolitüli, kus dominiiklased ja toomkapiitel vaidlesid aastakümneid koolipidamise õiguse pärast. Eestlaste usuelust on vähe teateid, küll aga võib arvata, et katoliku kiriku tähelepanu mittesakslastele oli vähemalt linnades üsna suur.Maal püsisid paganlikud kombed nagu mittekiriklikud abielud ja matused ning loodusobjektide austamine kogu keskaja vältel, ent hiljemalt 15. sajandiks olid need tavad tugevasti põimunud katoliiklusega. Selleks ajaks hakkasid põliselanikud kasutama ka valdavalt kristlikke nimesid.
Nii olevatki Tallinna raehärrad pidanud nõu, kas mitte naistel sooblinahkade kandmist ära keelata, kuna muidu vene kaupmehed kõik Tallinna kulla ja hõbeda sel moel ära pidid vedama. Nagu 1786. ja 1811.a. eri skraadest võib järeldada, kuulus köösneritööde hulka metslooma- rebase-, karu-, hundi-, ilvese- oravanaha parkimine ja sellest karusnahatoodete valmistamine. Lambanaha parkimine ning talukasukate õmblemine tuli jätta eeslinnade elanikele ja teistele mittesakslastele. Tsunfti pääsemise otsustas proovitöö, millega meistrikandidaat pidi tõestama oma pädevust. 1453. aasta skraas seati tingimuseks nelja köösneritoote laitmatu valmistamine, nagu kasukavooder oravanaha kõhupooltest, kasukavooder oravanaha seljapooltest, vooder hallipunakirjust oravanahast ja lõpuks lambanahkne naistekasukas linnastiilis. Oldermann või tsunft pidi meistrikandidaadile kindlustama 5 timmerit (1 timmer= 40 tk) oravanahku ja 3
õigsust, vaid lihtsalt sellepärast, et need olid käsud täpselt nagu soovitab ,,must pedagoogika". Rudolf Hössi kõne 1934. aastal : ,,Me näeme uhkusega: üks mees jääb kriitikast täiesti puutumata, see on Früürer. See tuleneb sellest, et kõik tunnevad ja teavad: tal on alati õigus ja tal saab alati õigus olema. Me usume sellesse, et Saksamaa saatust kujundades juhindub Früürer kõrgemast kutsest. Seda kutset ei kritiseerita". Kui mittesakslastele jäi Hitleri fenomen arusaamatuks, siis sakslased armastasid teda. Alice Miller usub, et Hitleri edu taga on ka tema esinemise vorm. Need olid teatraalsed, võõrale inimesele peaaegu naeruväärsed zestid, mida massid ni hästi tundsid, mis mõjusid neile seetõttu niisuguse sisendusjõuga. Selline sisendus mõjub igale väikelapsele, kui temaga räägib suur, imetletud, armastatud isa. Pole tähtis, mis tal täpselt öelda on. Oluline on, kuidas ta räägib.
orienteerumist Saksamaale; Vene võime muutis eriti murelikuks võimalus, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi ümber rahvastades muutuda Baltikumis enamusrahvuseks. Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877. aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 18811894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused. Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste
ülesannetele korraldaks vaeste ja haigete eest hoolitsemist ning valiti ühislaeka eestseisjad. (Kala 2007: 13-17.) 1525. aastal teeb Lange Tallinna raele veel rida ettepanekuid kirikuelu ümberkorraldamiseks. Lühidalt seisnesid need järgmises: teenistuse pidamine saksa keeles, iga kiriku juurde täiendavalt nelja vaimuliku palkamine ja neile elamiseks korterite muretsemine, Niguliste kiriku juurde kooli rajamine, kogudusekirikutes ja dominiiklaste juures iga nädal jutluste pidamine, mittesakslastele eraldi kiriku määramine, kus neid kolm korda nädalas "kristlikult juhatataks". (Samas, teadaolevalt oli hiliskeskajal mittesaksa ehk eestlastele mõeldud kantslid mõlemas Tallinna kogudusekirikus olemas). 19. mail 1525 otsustas raad Lange nõudmised kinnitada. Tallinnast levis usupuhastus 1524. aastal edasi Narva, Rakverre ja Paidesse. Usupuhastuse algus Tartus. Ei ole täpselt teada, ajaloolised allikad on ses küsimuses
7. novembril 1525 pandi tollal veel katoliiklikus Lüübekis aretsi alla üks vaat luterlike raamatutega, sealhulgas ka eestikeelsetega, mis olevat olnud teel Riiga. Raske on öelda, mis keeles või millise sisuga need raamatud olid. Saksa ja mittesaksa missade koostaja, trükkitoimetaja ja trükkimiskoha üle võib vaid oletusi teha. Tegemist oli esimese sihikindla üritusega luterliku kirjavara muretsemiseks Liivimaa rahvastele, nii sakslastele kui ka mittesakslastele. 1535. a. Wittenbergis Hans Luffi juures trükitud alamsaksa- eestikeelse katekismuse katked, mida oli kasutatud ühe 16. sajandil köidetud konvoluudi kaane täitematerjalina. 120-leheküljelisest raamatust leiti 11 lehe katkendit ning need kuuluvad Eesti kultuuriajalukku Wanradt-Koelli katekismuse nime all. Tähelepanu väärib see, et mittesaksa katekismust soosis Tallinna raad. Siiski leiti Tallinnasse saabunud katekismusest liigselt vigu ning müük keelati
Piirang abielude osas pole ka mitte etniline vaid sotsiaalne diskrimineerimine. Tegelikult oli olukord tsunftides leebem. Võeti vahel vastu ka eestlasi. Esmakohal sotsiaalne pingestumine, mis keskajal üldine. Liivimaal väljendatakse sõnavaraga, mis vihjab etnilisusele. Sots barjäär tähendas aga “rahvuse” muutumist. Oli norm rääkida mingis olukorras üht keelt, teises teist. Kõrgkiht: kaupmehed, raehärrad; keskkiht: käsitöölised; alamkiht: teenijad Ametinimetused vihjavad mittesakslastele. Keelemõjud mõlemapoolsed: Karristraate (Karja tn) jms. Sõber – linnakaupmehe talupojast partner. Liivimaa linnad Riia 1201. Linn on juriidiline mõiste. Linn – linnaõigusega asula või muu tunnus? P. Johansen ajab, et linnad juba varem: Skandinaavia kaubahoov Oleviste juures ja Saksa hoov Nigulistes. Idee võeti Nõukaajal muutustega vastu. Tegelikult pole ühtki tõendit asustusest enne 13.saj. Samas on põhjus, miks just sinna Valdemar purjetas ju. Seal oli ka linnus. Miskit veel
võime muutis eriti murelikuks võimalus, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi ümber rahvastades muutuda Baltikumis enamusrahvuseks. Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti Narodnaja Volja terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877. aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 1881–1894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused. Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.– 1883. aastal Balti kubermangudes läbi Manasseini revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste
- Seadusandlik-,täitev- ja kohtuvõim ning majanduselu ja otsustas kodanikuõiguste andmise - Kodanik pidi olema luterlane, ,,väärika" (saksa) päritoluga, kodanlase ametioskustega(kaupmees, sobilik käsitööline) ja omama kinnisvara linnas - Mittesakslastele võimatud tingimused · Tulemus: nt 1782 Tallinnas 10 500 elanikku: - Kodanikest sakslasi 94,5 %, rootslasi 4,5% ja taanlasi 1%= kokku u 50% elanikkonnast: - Pooled Tallinna elanikkonnast(nt töölised) olid ilma kodnikuõigusteta: nende hulka kuulusid eestlased (igal pool alla 50% elanikkonnast)
annaabi.ee 
