Mis see on , mis ärkvel hoiab hinge? (2)

“Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge”

D. Kareva

Öeldakse, et seal, kus on hing, on ka hinge kodu. Inimese puhul on hingele koduks tema keha. Kui inimene sureb , peab ka hing minema ja endale uue pesa otsima . Meiega koos teeb hing kõike seda, mida meiegi, elab. Hing saab osa kõikidest emotsioonidest, mis meis on. Hing on see, mis teavitab meid meie olemusest. Kuidas aga mõista seda, mis hoiab ärkvel meie hinge? Kas ärkvel olek on seisund, mida me endale teadvustame või oleme ärkvel ka kõige sügavamas unes?
Mina arvan, et me oleme. Ma usun, et meie hing ei maga kunagi.
Mõiste ärkvel olek, tuleb ümber sõnastada ja välja rebida sellest kontekstist, mida me oma igapäeva elus mõitsame. Minu jaoks tähendab ärkvel olek seda vaimsust ja intelligentsi, mis peitub inimese sees. Hing on ärkvel inimese arenedes ning kõik, mis on seotud ühe indiviidi eluga, on osa arengust. Hinge hoiab ärkvel inimese teadlikus elust ja ümbritsevast. Siia saab tuua näite, ühest olulisemast etapist eestlaste ajaloos: rahvuslik ärkamine. Selle aja patrioodid Jakob Hurt , J.V Jannsen, C.R Jakobson ja paljud teised edastasid rahvale ühtset sõnumit: Rahvas, aeg on enese harimisele ja enese teadlikusele. Aeg on ärgata. Ja tsiteerides Jakobsoni : “…algamas on koiduaeg .”
Hinge saab mingil määral võrrelda lemmikloomaga. Võib tunduda labane, aga nii see on. Et oma hinge enda juures hoida, tuleb ta eest hoolitseda. Hingega tuleb pidevalt tegeleda, et ta õpiks uusi asju, saaks uusi kogemusi. Hinge tuleb hellitada, et ta oleks õnnelik. Temaga peab ka kurjustama, et ta ei muutuks ülemeelikuks. Teda peab aitama ja suunama, kui ta eksib . See kõik on elu kaadervärk ja hing on meie elude kõige tähtsam ehitis. Hingele tähelepanu pööramine on üks märk eneseteadlikusest ja arengust.
“Ammune on aim: kõigist liigutajaist liigutavam, vägevaim on armastuse vaim.” See D. Kareva sõnastus armastusele, on lihtsalt geniaalne . Kas saaks seda öelda veel ilusamini, lihtsamalt. Tõde on see, mis selles võlub. Äratundmis rõõm kõikides, kes armastavad ja keda armastatakse. Armastus on allikas, kust ammutame jõudu elamiseks. Armastus annab meile kindlust ja tuge. Inimene armastab oma perekonda, lähedasi, sõpru. Inimene tunneb kindlasti ka sügavat kiindumust ennast ümbritseva vastu: mälestused, unistused, loodus, muusika , linnaelu , maaelu, raamatud ja palju muud. Armastust leidub erinevates variatsioonides ja vahel polegi palju vaja, et hingel hakkaks soe. Tähtis on ka, et inimene tunneks armastust enda vastu. Ilma eneses armastust tundmata, on raske seda teistele edasi anda. Armastus, ükskõik mis kujul, hoiab ärkvel meie hinge.
Tunded on kindlasti need põhilised hinge äratuskella üleskeerajad. Armastuse kõrval on ka teisi emotsioone, mis meid igapäev tabavad . Rõõm, nutt, kurbus , naer, viha , meeldivus… Neid on nii positiivseid, kui negatiivseid. Pole halba ilma heata ja vastupidi. Halb on aga väga subjektiivne mõiste. Kõik oleneb vaatenurgast, inimese enda lähenemisest. Kui kõik oleks tip- top korras ja elu oleks vaevast prii , siis inimeses tekib tunne, et nii peabki olema, et kõik hea on iseenesest mõistetav. Kui aga pingutama ei pea ja kõik kipub kergelt tulema , hakatakse asju vääriti hindama . Nii aga elu ju paraku ei toimi. Asjade nimel tuleb vaeva näha, tööd teha, neid tuleb hoida ja kohelda neile vääriliselt, õigesti. Minu vaatevinklis muutub siinkohal halb heaks. Kõik need probleemid, ärevad momendid meie elus, ootus ja kahtlused hakkama saamises , hoiavad ärkvel meie hinge. Ärkvel olek on ju hea. Iga kord kukkudes, tuleb leida see jõud, et uuesti tõusta. Lootus täidab meie hinge, kui me mõtleme kõigidele teistele inimestele, hingedele, enne meid, kes samuti selliseid olukordi läbinud. Nemad said hakkama, saame meie ka.
Hinge ärkvel hoidmisele ei tee halba ka tunnustus meist väljaspool, meie lähedastelt, tuttavatelt. Tõde on see, et inimene ei saa lõputult anda, ilma midagi vastu saamata. Tunnustust, häid soove ja kommentaare ootame me kõik. Väikesed lahked tähelepanekud teistelt sinu suunas, teevad alati tuju paremaks.
Hinge ärkvel hoidmine ei ole tegelikult sugugi keeruline. “Tee, mis suudad, sellega, mis sul on, seal, kus sa oled” Nii ütles Theodore Roosevelt . Kõigega siin elus on võimalik hakkama saada. Enda ümbrust tuleb tähele panna, ennast siin elus tuleb teadvustada. Tuleb tunnetada, armastada , uskuda ja loota. Tuleb istuda kasvõi ükskord elus vaikselt akna ääres ja vaadata, kuidas puhkeb õitsele loodus ning tunda, kuidas sinu enese sees, sinu hing, avab oma õie, et sind tänada tema väärtustamise eest. See hoiab ärkvel hinge: areng, andmine ja tänu.