Mis on valgustus? (0)

Mis on valgustus ?

Immanuel Kant

Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Kandi arvates enamik inimesi ei loobu alaealisusest kuna nii on mugav ja vastasel korral peaksid nad ise otsuseid lengetama. Laiskus ja argus on põhjused, miks nii suur osa inimestest, jäävad siiski meelsasti eluks ajaks alaealiseks ning miks teistel on nii kerge nende eestkostjaks hakata. Raske on igal üksikul inimesel eraldi välja rabeleda talle peaaegu loomuomaseks saanud alaealisusest. See on talle koguni meeldivaks saanud ja ta on esialgu tõesti võimetu kasutama omaenese aru, sest eales pole tal lastud seda üritadagi. Seetõttu on vaid üksikud, kel on õnnestunud alaealisusest välja rabeleda oma vaimu eneseharimise läbi ning veel kindlal sammul edasi astuda. Valgustus on ainult siis võimalik, kui sellel ei ole piire . Veel võib valgustamise takistamise põhjuseks olla hirm. Riigi valitsejad kardavad rahvast ning suruvad neile seadusi peale. Vabalt mõtlev indiviid on ohtlik. Autori arvates peaks õpetlased publikut harima . Revolutsiooni läbi võib küll ehk teoks saada vabanemine üksikisiku kasu- ja võimuahnest rõhumisest, kuid mitte ealeski mõtteviisi tõeline reform , vaid uued eelarvamused saavad arutule inimkarjale niisamasugusteks juhtohjadeks, nagu oli seda vanad. Sellise valgustuse tarvis on nõutav üksnes vabadus, oma mõistuse igas suhtes avalik tarvitus . Avalik tarvitus peab olema vaba igal ajal, ja ainult see saab inimeste seas valgustust teoks teha, samas aga võib mõistuse eratarvitus sageli olla vägagi rangelt piiratud, seejuures valgustuse edenemist olulisest takistamata. Aga omaenese mõistuse avaliku tarvituse all mõistab Kant seda, mida keegi selle abil teeb õpetlasena kogu publiku kui lugejaskonna ees. Eratarvituseks nimetab seda, mida üksikisik võib oma mõistusega teatud temale usaldatud tsiviilametis või -teenistuskohas teha. Sest mõningate toimetusete puhul puuduvad ühiskonna huvid, on hädavajalik teatud mehhanism , mis sunniks mõningaid ühiskonnaliikmeid käituma vaid passiivselt, et valitsus saaks neid suunata kunstliku üksmeele kaudu avalike eesmärkide poole või neid vähemalt eemal hoida nimetatud eesmärkide hävitamisest. Näiteks tarvitus, mille ametis olev õpetaja oma mõistusele oma koguduse ees annab, on ainult eratarvitus, sest see on alati vaid kodune kogunemine, olgugi et nõnda suur. Ja selles suhtes pole ta preestrina vaba ning ei võigi seda olla, sest ta täidab võõrast ülesannet. Seevastu õpetlasena, kes oma teoste kaudu räägib päris publikule, nimelt ilmale, on vaimulikul mõistuse avalikus tarviduses piiramatu vabadus kasutada omaenda mõistust ja rääkida omaenda nimel. Selline leping, mis sõlmitakse takistamaks alatiseks inimsoo edasist valgustust, on täiesti tähtsusetu ja tühine. Ükski ajastu ei saa enesele kohuseks võtta ja seda tõotada, mis seaks järeltuleva olukorda, kus tal oleks võimatu edendada (eelkõige nii hädavajalikke) omaenda teadmisi, puhastuda eksitustest ja üldse valgustuses edasi minna. See oleks kuritegu inimloomuse vastu, mis on algselt määratletud just selles edasiminekus ja järeltulijail on täielik õigus nood otsused kõrvale heita kui ebapädeval ja jultunud kombel vastu võetud otsused. Teoses pooldab autor vaba mõtlemist, kuid peab nentima , et mingid reeglid peavad ikka eksisteerima ühiskonna heaoluks. Kant tahab, et iga inimene mõtleks iseseisvalt. Inimene peab ennast lahti rebima riigimasinast, kuna inimene suudab saavutada oma mõistust kasutades rohkemat kui olles kellegi teise mõju all.