Minu veetlev leedi (0)

Marttin Lepaste
10c klass
“Minu veetlev leedi”- F. Loewe
George Bernard Shaw ( 1856 -1950) on iiri päritolu inglise näitekirjanik. Ta oli oma generatsiooni üks nimekamaid dramaturge, kes kirjutas romaane, traktaate, jutustusi ning enam kui 60 näidendit. Ta oli marksismi ja sotsialismi toetaja ja nende mõjul on kirjutanud mitmeid teravalt kriitilisi, kodanliku ühiskonna pühadusi pilavaid, paradoksseid ideedraamasid. Nendest tuntuimad on “Leskmeeste majad”, “Inimene ja üliinimene” ning “Pygmalion”, millest viimasega pälvis ta 1925. aastal Nobeli Kirjandusauhinna. Viimasest raamatust on tehtud hiljem muusikafilm mis on võitnud 8 Oscarit ja muusikal “Minu veetlev leedi”, mis vallutab siiani teatrilavasid. Shaw tekstil põhinevale muusikalile on teksti kirjutanud Alan Jay Lerner ja muusika Frederick Loewe. Muusikal esietendus 1956. aastal Londonis. Eestis lavastas selle esmakordselt Voldemar Panso 1963. aastal ning Estonia laval toimus esietendus 3. aprillil 2008.
Sisukokkuvõte:
Ühel vihmasel õhtul kogunevad inimesed vihmavarjuks katuse alla. Väärikas proua ootab oma taksot, kui varju jookseb ka lilleneiu ja üritab härrasmehele lilli müüa. Tekib vaidlus, palju sebimist ja sagmist ning tüli, sest tüdruk leiab, et talle tehakse ülekohut. Kaks kõrvalseisjat osutuvad aga keeleteadlasteks, kes on üksteist otsinud ning noomivad tüdrukud halva keelekasutuse pärast. Järgmisel päeval ilmub lilleneiu keeleteadlaste juurde ja soovib saada koolitatud, et hakata tööle lillepoe müüjana. Härrased, Higgins ja Pickering otsustavad üleskutse vastu võtta ja seavad eesmärgiks kokni slängi rääkiva tänavatüdruku hertsoginnaks koolitamise . Ettekujutatud raske töö kujuneb palju lihtsamaks, sest Eliza on väga kiire taibu ja terava kõrvaga ning tema õpetamisest kujuneb lõbus tegevus. Nende eesmärk saab rohkemgi kui täidetud, sest suursaadiku vastuvõtul tembeldatakse rentslitüdruk suisa Ungari printsessiks. Eliza süda murdub, kui härrad selgelt oma ekserimendi lõpu üle rõõmustavad. Pickeringi austus tüdruku vastu on kasvanud, kuid Higgins on neiusse lausa armunud. Oma keerulise käitumise kurastab ta väga Elizat, kes tunneb, et teda kasutatakse kui jalamatti ja esimest korda elus avaldub isiksusena. Ta vihastub, kui Henry ütleb talle, et tüdruk ilma temata hakkama ei saa. Kui Eliza vastupidist väidab, peab Higgins aga tunnistama et hoopis tema on see kes ilma teiseta hakkama ei saa. Higgins leiab, et luua elu tähendabki teha tüli ja ei muuda oma seisukohti. Suure tüliga lähevad nad õhtul oma teed. Järgmisel hommikul on Eliza kadunud, meeleheitel Higgins jõuab helistada juba politsesse, saab noomida emalt, et on kohelnud naist kui tundetud eset. Ta mõistab, et ta ei saa ilma Elizata kuid väidab, et tüdruk on talle vajalik vaid asjade meelde jätmiseks. Ootamatult ilmub Eliza ja nagu Henryle kombekohane suhtub ta tüdrukusse jälle väga üleolevalt, lootes, et see teeb seda mida talle öelda. Doolittle pole aga lihtne ja rumal tüdruk, ta on kuue kuuga saanud iseseisvaks isiksuseks ja tänu Higginsile valdab ta keelt, millega võib ta näida kõrgklassinaisena. Ta lahkub väärikalt, jättes endast maha mehe, kelle nimel ta oli kõigeks valmis, kuid kes ei suutnud isegi viisakalt hüvasti jätta.
Tegelased:
Eliza Doolittle (Liza/lilleneiu)- räpakas, murdekeelt rääkiv lillemüüjast tänavatüdruk, kes oma teravuse, samuti ka terava mõistusega kasutab elu poolt pakutud võimalusi ja tõuseb klassiühiskonnas kõrgemale kui keegi oodata osanud oleks. Ta ei arene mittte vaid keeleliselt ja ei saavuta puhtust ja ilusat väljanägemist vaid saab iseseisvaks ja eneseteadlikuks, väärikaks naiseks .
Henry Higgins(märkmetegija)- foneetika professor , kes võib inimese päritolu ära tunda isegi tänava täpsusega. Ta on väga tark ja jõukas, jätab küll tähtsa aga see-eest labase ja väga ebaviisaka mulje, sest tema ühiskonda suhtumine on teistsugune. Ta leiab, et kõiki inimesi peaks kohtlema mitte hästi ega halvasti vaid samamoodi.
Kolonel Pickering- India murrete uurija, kes tuleb Londonisse, et kohtuda Higginsiga, kellest on tal väga hea arvamus ja kellega ta sarnaneb paljuga. Kuid ta on märkamatul viisil palju viisakam, mõistlikum, leplikum ja rahulikuma iseloomuga kui professor. Lisaks sellele, et ta on tark on ta ka tõeline härrasmees.
Alfred Doolittle- Eliza isa. Vanemas eas, kartmatu ja sõnaosav prügivedaja, kes on leppinud oma statuusega ja isegi ei taha nimekust ega jõukust. Võib jätta mulje, et tahab oma tütrele parimat, kuid on siiski nõus väikese raha eest tütre maha müüma. Ta on tark ja aus, sest teab, et rahal on suur võim ja tema seda võimu ei soovi, oma soovist hoolimata saab ta rikkaks ja õnnetuks.
Mrs. Pearce- Higginsi majapidajanna. Südamlik naine, kes mõistab milline võim on sõnadel. Kuigi ta ei rõõmusta alamklassi esindaja tuleku üle, tunneb ta Elizale siiski kaasa ja mängib tähtsat rolli tüdruku muundumises, ta on abiks elementaarsetes toimetustes, nagu pesemine ja riietemine ning viisakus , kuid on toetav ka vaimsel poolel, noomides Higginsit, kes tihti tüdrukut solvab ja mõistab ilmselt Eliza eluvalu kõige paremini.
Mrs.Higgins- Henry ema. Kõrgklassi daam, kes nimetab Henry ettevõtmisi idiootsusteks ja peab oma poja käitumist väga ebaviisakaks ja lapsikuks. Mõtleb asjade käiku läbi ja kahtleb alguses poja eksperimendi eesmärkides ja kardab (põhjusega), mis lilleneiust hiljem saab.
Kasutatud kirjandus:
1. https://www.youtube.com/watch?v=wU_4Y64DaFo
2. https://arhiiv.err.ee/vaata/minu-veetlev-leedi-teater-vanemuine-188728
3. “Minu veetlev leedi” (originaalpealkirjaga "My Fair Lady")
4. B.Shaw “Pygmalion”
3.