„Minu veetlev leedi“ -. üldandmed, sisukokkuvõte, peategelaste iseloomustus (0)

„Minu veetlev leedi“
„Minu veetlev leedi“ on 1964. aasta film , mille peaosades mängisid Audrey Hepburn ja Rex Harrison . Filmi režissööriks on George Cukor ja muusika autoriks Frederick Loewe. Film põhineb Bernard Shaw romaanil „Pygmalion“ ja võitis kaheksa oskarit, mille hulgas olid ka parima režissööri ja parima meesnäitleja eest antud auhinnad.
Professor Higgins , kelle suureks kireks on erinevate inimeste kõnemaneerid, veab oma tuttava kolonel Pickeringiga kihla, et suudab kuue kuuga panna lihtsa lilleneiu rääkima ja käituma nagu hertsoginna . Lilleneiu Eliza Doolittle asub elama Higginsi juurde, kelle juures püüab ta suure vaevaga omandada peent kõnepruuki ja hääldust. Pickeringi abiga suudab Higgins muuta Eliza peaaegu äratundmatuks. Oma esimesel avalikul ülesastumisel jätab Eliza endast aga siiski ebakombeka mulje, kui võidu kihutavaid hobuseid valjul häälel ergutama hakkab. Mõned kuud hiljem toimuval suuremal peol petab Eliza aga ära isegi Higginsi enda õpilase, kes teda Ungari printsessiks peab. Pärast üritust õnnitlevad Pickering ja Higgins üksteist ürituse õnnestumise puhul ja jätavad Eliza tähelepanuta. Eliza lahkub selle peale vihaselt Higginsi majast. Ta kohtab oma austajat ning enda hommikul abielluvat isa ning otsib seejärel varjupaika Higginsi ema juurest. Higgins leiab Eliza sealt, kuid nende vahel tekib tüli ja Higgins lahkub. Kodus jõuab Higginsile järsku kohale, et ta ei suuda enam ilma Elizata õnnelik olla ning paneb peale Eliza hääleharjutuste kassetid. Film lõppeb, kui Eliza ilmub uuesti Higginsi toa uksele.
Filmis oli mitmeid põnevaid ja isikupäraseid tegelasi. Üheks neist võib kindlasti pidada Eliza isa Alfred Doolittle’it. Tegemist oli vanema, kuid elujõudu täis mehega. Kui Alfred sai teada, et tema tütar on asunud Higginsi juurde elama, püüdis ta kohe sellest ka ise rahalist kasu saada. Tema omapärane isiksus ja maailmavaade pakkusid Higginsile huvi ja isegi lõbustasid teda. Higginsi tutvuste kaudu sai Alfred ootamatult päranduseks suure hulga raha, mis viis ta alamklassist keskklassi, kuid mis teda sugugi ei rõõmustanud. Alfred Doolittle täitis filmis mõtteviisist keelekasutuseni lihtsa ja ausa tegelaskuju kohta, kes vastandus peenutsevale kõrgklassile.
Teiseks huvitavaks tegelaseks oli kolonel Pickering, kes huvitus nagu Higginski inimeste keelekasutusest. Pickeringi eristas aga Higginsist taktitundelisus ja oskus kõigiga meeldivalt käituda. Ta püüdis hoida Higginsit mõistlikumana ja teda rohkem teistest hoolima panna. Pickeringil oli ka suur osa kogu filmis kirjeldatud loo juhtumisel, sest just tema vedas Higginsiga kihla, kas too suudab lilleneiust hertsoginna teha, lubades selle õnnestumisel kõik kulud ise katta . Teiseks oli oluline tema roll eksperimendi õnnestumisel, sest kui Higgins õpetas Elizale vaid õiget keelekasutust ja hääldust, siis just Pickeringilt õppis Eliza kõrgseltskonda sobivat ja ka üldiselt meeldivat, hoolivat ja lugupidavat käitumist.
Film oli nii sisult huvitav kui ka hästi teostatud. Äramärkimist väärivad väga head näitlejatööd, eraldi tooksin välja Rex Harrisoni oskuse oma tegelaskuju suurepäraselt välja mängida. Filmis kõlas ilus muusika, mis ei olnud pingutatult juurde pandud, vaid viis ka tegevust edasi. Samuti olid tore jälgida tolleaegset elustikku, kombeid ja moodi, mis filmis olid väga hästi kajastatud. Vaataksin hea meelega ka edaspidi seda ajastut kujutavaid filme.