Minu mälu omapära (1)

Minu mälu omapära
Mälu on just see, millele toetub meie kogemus, tänu millele on võimalik korrata oma saavutusi ja vältida ebaõnnestumisi. Mälu on organismi võime omandada, säilitada, väljastada ja unustada informatsiooni. Kui räägitakse mälust, siis tihti peetakse silmas ainult teabe omandamist ehk meeldejätmist. Aga mis kasu on suurest hulgast informatsioonist, kui seda ei suudeta väljastada õigel ajal? Milleks mäletada, kui soovitakse unustada? Me saame tänu mälule teha oma elu päikesepaistelisemaks. Seda juhul kui õpime mäletama seda, mida me vajame ja mis teeb meid õnnelikumaks, kuid unustame kõike, mis tekitab meis negatiivsust.
Mälu võime omandada informatsiooni on inimestel erinev. Mis ja kuidas meelde jääb, sõltub mitmest asjaolust. Minul isiklikult on kergem õppida, kui materjali kordamine on ajaliselt hajutatud . Seega teen ma tihti pause ja tegelen muude asjadega. Samuti on mul nn piltlik mälu. Kui ma soovin midagi meelde jätta, siis ma esmalt kujutan seda piltlikult ette ning seejärel joonistan ja tõmban tekstidele erinevate värvidega jooned alla. Hiljem meelde tuletades mäletan ma piltlikult vihiku lehekülge, kus oli näiteks punasega värviga kirjutatud mulle vajalik informatsioon. Väga tähtis on ka mälu valmisolek. Kui ma näiteks loen ajaloolisi romaane, siis ma seostan fakte nendega, mida ma juba tean. Ma esitan endale ise küsimusi ja vastan nendele. Kõik see aitab mind hiljem, kui ma pean vastama küsimustele või arutama ajaloolistel teemadel. Mul on ammu kujunenud välja oma isiklik meeldejätmise, meeldetuletamise ja unustamise süsteem, mis on väga efektiivne, kuid mida on raske seletada kellelegi teisele.
Unustamine on mäletamise vastand. Vahel on see vajalik ja vahel tahtmatu protsess, mida me lihtsalt ei suuda kontrollida. Me tahame mäletada aga unustame. Tahame unustada aga mäletame. Arenenud mälu aitab meil neid protsesse paremini kontrollida. Mittevajaliku informatsiooni unustamine on oluline, mitte sellepärast, et mälus oleks vähe ruumi, vaid pigem selleks, et oleks kiirem ligipääs vajalikule. Muidugi otsustame me ise ja teeme valiku, mis on meie jaoks oluline ja mis mitte. Mulle meeldib minu mälu juures see, et ma suudan unustamisprotsessi piisavalt hästi kontrollida. Ma surun oma mälust välja emotsioonid nende mälestuste vastu, mis tekitavad minus negatiivseid tundeid ning jätan meelde ainult õpetliku kogemuse. Ma sorteerin kõik mälestused osakesteks ja otsustan, mida nendega teha. Enamuse ajast toimub see protsess mul ilma suuremate pingutusteta. Mõnikord on mul vaja omandada informatsiooni, mille kohta tean, et mul ei lähe seda hiljem vaja. Kui ma sellise mõttega näiteks õpin, siis pärast kontrolltööd unustan ma järgmiseks päevaks enamiku materjalist. Seda võiks nimetada enese programmeerimiseks.
Ma ei tea kahjuks oma mälu kõiki omapärasid, kuid olen kindel, et kui me teaksime neid, siis oleks mälu arenemine meie jaoks kergem. Sel juhul me mõistaksime ja saaksime aru, mida ja kuidas saab muuta paremaks. Mälu on tõesti väga keeruline, aga kui see puuduks, tuleks meil iga kord otsast alustada. Õnnelikuks teeks meid see, kui saaksime kõiki mälu protsesse kontrollida ning valida, mida me jätame meelde ja mida unustame igaveseks.