Minu looduselamused - essee (0)

Eesti maaülikool
Majandus-ja sotsiaalinstituut
Minu looduselamused
Essee aine ökoloogia ja keskkonnakaitse
Tartu
Igal inimesel on loodusega omamoodi kokkupuude . Me kõik tunnetame keskkonda enda ümber erinevalt, kuigi elame külg külje kõrval. Loodus on miski, mis pakub paljudele meist rõõmu ja loob erinevaid meeleolusi. Ka minu looduselamused on erinevad, kuid üldjuhul jääb meelde siiski parim.
Loodusel on rahustav toime. Kui elumured ja koolitöö on kasvanud üle pea ja tundub, et aeg lihtsalt kaob käest, on kõige parem minna toast välja. Olgu see siis kas kümneks minutiks verandale, tunnikeseks jalutama või paariks tunniks metsa. Ükskõik milline rahulik tegevus värskes õhus paneb mõtted liikuma ja muudab paljudki asjad lihtsamaks. Kui pea klaar , on lihtsam ka tegeleda lahendamist vajavate muredega ja asjad sujuvad paremini. Üldjuhul luban ma endale mõne tunni nädalas aega, et olla looduse rüppes ja lihtsalt lõõgastuda. See tunne on nauditav, kui me seda vaid ise soovime .
Üheks minu suurimaks looduselamuseks on kindlasti Peipsi järveääres käik. Kuigi ma ei ela peipsist just teab kui kaugel ja käin seal vähalt korra kuus- vahel pikemalt puhkamas, vahel lihtsalt möödasõites korraks peatudes. Kuna ma olen suhteliselt veelembeline inimene, siis mulle väga meeldib seal. Vesi on mu kirg, mitte et ma tahaks ujumas käia pidevalt, aga rannas jalutamine või kasvõi sillalt mõnda väiksemat jõge vaadates jääb mu pilk alati seisma. Ma usun, et ma ei ole kindlasti ainuke inimene, kes armastab oma pilgu suunata kaugusesse, mida üldjuhul vesi pakub. Peipsi äärne ala on eriti ilus, enamus kohti on suhteliselt korda tehtud, nii et midagi sima riivavat ei ole. Vee kohin ja lõputu kaugus muudavad selle looduselamuse väga nauditavaks. Kindlasti veedaks ma veelgi rohkem aega randades ja jõgedel, kuid kahjuks pole see võimalik. Looduselamustest on tingimata kõige nauditav just veega seonduv . Seda ei asenda miski.
Kahjuks ei saa kunagi ka ilma halvata. Ka minu looduselamustes on kogemusi, mis on hinge riivavad. Kindlasti on üheks selliseks kogemuseks see, kui jalutad ja naudid ilma kuskil imeilusas paigas ja siis märkad prügihunnikuid kuskil metsa all või võsatukas. See on lihtsalt jube, millised võivad olla inimesed, kes ei hooli loodusest ja reostavad seda. Ma olen kindel, et nad ka ise viibivad tihti looduses, kuid nad ei mõtle sellele, et mis oleks siis, kui oleksgi iga puu all mõni prügihunnik. Tihti mõeldakse, et tühi pudel või mõni salvrätt teeääres ei häiri kedagi, kuid need toovad tagajärgi, mis muudavad loodust. Loomad võivad hukkuda pürgi tõttu, samuti loodus hävineda. Üks asi viib teiseni, ja kui keegi sellele piiri ei pane, ei olegi varsti loodust, mida nautida. Tegutsevad küll vabatahtlikud, kes puhastavad metsaaluseid ja teeääri, kuid ka nemad ei suuda kõike ära teha. On inimesi, kes selle tõttu reostavadki rohkem, et teavad, keegi korjab selle prahi nagunii varsti ära ning ei pea seda oma mureks. Kuid kui ise olla kuskil loodust nautimas ja sattuda prügihunniku otsa, siis ei ole see kellelegi meeldiv. Looduselamuste üheks kõige ebameeldivamaks osaks ongi tõenäoliselt reostus ja saaste seal, kus seda mitte mingil juhul olla ei tohiks.
Kuid rääkides siiski positiivsest, on kindlasti elamuseks näha oma silmaga ja katsuda oma käega mõnda looma või lindu, kes tavaliselt ligi ei tule. Kuna ma olen maalaps, on mul kokkupõrkeid metsloomadega ikka olnud, kuid kõige eredamalt meenub mulle vares „Kraaksu“. See juhtus umbes 5 aastat tagasi, kui ühel päeval leidsime noore varese, kes mingil põhjusel lendu tõusta ei saanud ja komberdas pikka aega ringi. Täpselt ei teagi, kas oli mõni koer talle liiga teinud või ta oli lihtsalt liiga nõrk, et veel lennata. Mõne ajaga ta harjus meiega ja saime teda isegi kätte võtta, toitsime teda ja hoolitsesime tema eest nagu lemmiklooma eest. Vahel oli ta meil isegi toas. Lõpuks hakkas ta ikkagi pisut oma tiibu liigutama, esialgu lendas õues toolide peal, lõpuks suutis end isegi katuseotsa lennutada, kuid kui kõht tühjaks läks, tuli ja nurus ta ikka vahest söögipoolist. Kui ta juba täielikult lendama õppis, jäid tema külaskäigud harvemaks ning ükskord ta enam tagasi ei tulnudki. See kogemus aga jääb alatiseks meelde. See oli üks suurepärasemaid looduselamusi.
Loodusest võib leida nii head kui halba, kuid halb on ülsjuhul meie enda põhjustatud. Siiski on enamus loodusega seonduv positiivne. Üldiselt meenub esimese asjana rahu ja vaikus , mis looduses meid ümbritseb. Iga inimene leiab ise endale sobiva tasakaalu loodusega, kuid ilma selleta me ei saa. Looduselamused tulevad ja lähevad, kuid loodus meie ümber jääb.