Minu kriis, mis oli tingitud minu tütre haigusest. (0)

Jaana Sisas 013-009
Minu kriis, mis oli tingitud minu tütre haigusest.
Olukord.
Kõik algas nii järsku. Minu tütar Stella 12 a oli koguaeg terve laps ja ühel päeval muutus meie elus kõik. Haigus algas ühest põlvevalust ja tursest, millele lisandus nädala pärast ka teine põlv. Käisime kohaliku kirurgi juures, ning saime valuvaigisteid mis meid sugugi ei aidanud. Lisandusid nädalapärast valud puusaliigestes ja edasi hüppeliigestes, lisaks meeletu nõrkus ja pahaolemised. Arstid kirjutasid erinevaid valuvaigisteid ,millest polnud kasu. Arstide arvates on põhjuseks lampjalgsus ja meile öeldi , et vaja tallatugesid, siis saab kõik korda. Ma olin väga kurb ja meeleheitel, lootsin ikkagi arstidele , et nad oskavad aru saada mis lapsel viga on. Mul puudusid kogemused ja ei osanud last kuidagi aidata. Olin lapse kõrval mitmeid öid üleval, lihtsalt valvasin teda, nutsin ja mõtlesin, et mis teha ja kust abi saada. Sellel raskel ajal ei tahtnud ma midagi ega kedagi kuulda ega kuulata peale oma lapse. Mind ei huvitanud muud teemad. Järgmise päeva hommikul läksime Tartusse Lastehaigla vastuvõttu, kus tehti lapsele analüüsid , põhjalik vaatlus ja kõige tähtsam, et lapse tervise muredesse suhtuti tõsiselt. Valvearst võttis lapse haiglasse edasisteks uuringuteks ja ütles et nende sümptomite taga võib olla tõsine haigus. Tundsin kergendust ja rahulolu, et lapsega tegeldakse ja uuritakse, mitte nagu eelnevalt saadetakse koju valuvaigisteid sööma. Mõni aeg hiljem pandi lapsele diagnoos juveniilne idiopaatiline artriit , mis on väga kiire kuluga , ning sellepärast pandi meile tugevatoimeline ravim . Ma ei teadnud varem, et sellist haigust võib lastel olla, arvasin et artriit on vanemate inimeste haigus. See haigus muutis kogu meie pere elu, kuid peame sellega harjuma ja edasi elama täisväärtuslikku elu nii palju kui võimalik. Oleme õppinud elama selle haigusega, teeme koostööd kooli personaliga, füsioterapeudi ja raviarstiga. Olen lapsele toeks ja laps valmistab mulle palju rõõmu, mis annab jõudu.
Minu kriis kuulub traumaatilise kriisi alla, sest haigus tuli meie ellu ootamatult.
Kriisi tunnused.
Tugeva mõjuri olemasolu, ning mina ise olin võimetu seda olukorda muutma . Puudus teadmatus selle olukorra üle, sest see ei olnud tavaline külmetushaigus. Kriis kestab tavaliselt 6 nädalast 7 kuuni. Ka minu kriisi puhul on see nii, et oleme kohanenud selle terviseprobleemiga, kuid tegelema peab sellega koguaeg .
Mis aitas/on aidanud kriisiga toime tulla?
Suureks abiks on olnud mulle töö juures kolleegid , kelle lastel on sama diagnoos, kuid kergemal kujul. Suheldes teistega samadest probleemidest annab uusi teadmisi haigusega toime tulemiseks. Olen netist infot otsinud , ning mul on alati võimalus oma lapse tervisemure korral raviarstile helistada ja nõu küsida. See annab kindlustunde, et ma pole oma murega üksi, kui vajan abi. Laps on tubli , tal on tahe hästi õppida ja suhelda endiselt oma sõpradega. Hea ja mõistev koostöö koolipersonaliga.
Kuidas tunned ennast praegu sellest kriisist kirjutades?
Tagant järgi mõeldes oli see väga raske periood nii lapsele kui ka mulle. Oleme küll kohanenud selle terviseprobleemiga, kuid seda pole hetkeksgi võimalik unustada, sest sellega peab tegelema koguaeg.