Minu elu polümeeridega (0)

Minu elu polümeeridega 
Polümeerideks  nimetatakse  kõrgmolekulaarseid  ühendeid,  mille  ahelas  on  üle  saja  elementaarlüli 
ning  molaarmass  jääb  vahemikku  2  000  -  2  000  000  g/mol.   Polümeerid   koosnevad  süsiniku  ja 
vesiniku aatomitest moodustunud ahelatest. Nende  elementaarlülid  võivad  sisaldada  ka kõiki muid 
elemente ja ühendeid.  
Päritolu  järgi  jagunevad  polümeerid  biopolümeerideks,  tehispolümeerideks  ja  sünteetilisteks 
polümeerideks.  Biopolümeerid  on  polümeerid,  mis  on  tekkinud  looduslikult,  näiteks  luud  ja 
juuksed. Tähtsaimad looduslikud polümeerid on  nukleiinhapped  (nt RNA),  valgud , polüsahhariidid 
(nt  tselluloos , tärklis) ja polüpreenid (nt kautšuk). Need polümeerid on kõige olulisemad meie elus 
kuna nendeta poleks võimalik  inimeste elu.   Tehispolümeerid  saadakse looduslikest polümeeridest 
keemilise  töötlemise  teel  (nt  tsellofaan).  Sünteetilised  polümeerid  on  aga  inimeste  enda  loodud. 
Nende  hulka  kuuluvad  kõikvõimalikud   plastid .  Sünteetilised  liimid,   lakid   ja  värvid  ka  põhinevad 
polümeeridel.  Tänapäeval  paljude  traditsiooniliste  materjalide  asemel  edukalt  kasutatakse  plaste, 
sest  neil  on  madalam  töötlemistemperatuur  kui  metallidel  ja  keraamikal,  seega  madalam 
energiakulu ,  nad  on  kergemad,  odavamad  ja  korrosioonikindlad.  Erinevaid  plaste  inimesed 
kasutavad nii  igapäevases elus kui ka tööstuses ja ehituses.  
Temperatuurile  vastupanu  järgi  jaotatakse  plastid  termoplastideks  ja  termoreaktiivideks. 
Termoplastid on  lineaarsed  või vähehargnenud makromolekulid, mis toatemperatuuril on jäigad ja 
muutuvad  kõrgematel   temperatuuridel   pehmemaks  ning  deformeeritavamaks.   Termoplaste   on 
võimalik  korduvalt  vormida,  viies  materjali  soojendamisel  sulaolekusse  ja  jahutamisel  uuesti 
tahkestada. Termoreaktiivid (ehk termosetid) on võrkstruktuuriga, ristsillatud makromolekulid, mis 
tahkuvad pöördumatult keemilise reaktsiooni käigus. Ristsildade tõttu ei ole kõvendatud termosetid 
võimelised sulama ega voolama, toatemperatuuril nad on jäigad ja tugevad.  
Plaste  me  kasutame  igapäevases  elus  väga  laialdaselt.  Näiteks  polüetüleenist  (PE/PET,  HDPE, 
LDPE)  tehakse  gaseeritud  joogi/ketšupi/majoneesi/nõudepesuvahendi  jne.   pudelid ,  piima  kannud, 
kilekotid   jne.  Polüpropüleenist  (PP),  mis  on  sarnane  polüeteenile,  kuid  on  tugevam  ja  kõrgema 
pehmenemistemperatuuriga,  tehakse  mikrolaineahjunõuded,  jogurtitopsid,   voolikud   jne. 
Polüvinüülkloriid  (PVC)  on  läbipaistev,  jäik  ja  termoplastiline.  Seda  kasutatakse 
isolatsioonimaterjalina,  kuid  sellest  tehakse  ka  torusid  ja  kunstkiudu.  Sellest  on  tehtud  ka 
põrandakate  PVC  ja  aknaprofiilid.  Polüstüreen  (PS)  on  üks  levinuimaid  polümeere  tarbeesemete 
seas.  Sellest  valmistatakse  kohviku  kandikud,  plastmassist  söögiriistad,  kammid,   karbid   ja 
mänguasjad.  Plaste  kasutatakse  laialt  ka  meditsiiniseadmete  valmistamisel.  Termoreaktiividest  on 
tehtud elektrilised isolaatorid , pistikupesad, käepidemed, piljardipallid jne.  
Elastomeerid   on  sarnaselt  termosettidega  ristsillatud  materjalid,  aga  hõredalt  seotud 
võrgustikstruktuuriga.  Toatemperatuuril  need  materjalid  on  elastsed  kuna  väliste  jõudude  toimel 
võivad  makromolekulid  või  nende  osad  üksteise  suhtes  liikuda,  kuid  ristsillad  takistavad 
deformatsioonide  teket.  Sarnaselt  termosettidega  ei  saa  elastomeerid  ristsildade  tõttu  sulada  ega 
muutuda  voolavaks.  Elastomeeridest  on  meie  ümber  tehtud,  näiteks  rehvid,  voolikud,  jalatsite 
tallad , kummisaapad jne.  
Looduslikke   polümeeride   utiliseerimise   ja  taaskasutamisega  ei  ole  suur  probleem,  sest  need 
lagunevad  suhteliselt  kiiresti  ega  tekita  toksilisi  laguprodukte.  Puitu  ja  paberit  saab  põletada  ja 
kasutada  küttena.  Keerulisem  on  olukord  sünteetiliste  polümeeridega  kuna  nende  lagunemine 
looduses võib kesta mitusada aastat. Polümeerseid materjale ei saa ümber töödelda ja taaskasutada, 
kuna  korduval  töötlemisel  muutuvad  nende  omadused  halvemaks,  mis  on  seotud  nende 
vananemisega.  See  tähendab,  et  ümbertöötlemisel  ei  ole  võimalik  saada  kvaliteetset  toodangut. 
Seejuures  polümeeride  põlemisega  kütusena  võivad  olla  ka  probleemid,  näiteks  plastide 
mittetäielikul  põlemisel  moodustuvad   mürgised   ja  kantserogeensed  ühendid  (nt  dioksiinid). 
Kilekotid  lagunevad  väga  kaua  väiksemateks  tükkideks,  eraldades  selle  aja  jooksul  mürgiseid 
ühendeid.  Seega,  vaatamata  polümeeride  laiale  kasutusaladele  ning  eelisele  nad  võivad  olla  ka 
ohtlikud  nii  keskkonnale  kui  ka  inimeste  jaoks.  Seepärast  ei  tohi  unustada  keskkonnasäästlikku 
tarbimist ning prügi sorteerimist.