Mina ja demokraatia (0)

Mina ja demokraatia.
Demokraatia… Rahva võim… Igapäevases mõistes võrdsus kõikide osapoolte vahel nii sõnade kui tegude tasandil.
Üksikisik ilmselt demokraatiat teostada ei saa, sest kuidas sa ikka iseendaga demokraatlikult suhtled? Vaja on ikka vähemalt kahte inimest, kes siis võrdväärsetena omavahel toimivad . Ja et minu arust on demokraatia teostamine suunatud ilmselgelt seest väljapoole, ehk ühiskonna väiksematest inimgruppidest suuremate üksuste poole, siis minu arvates peaks demokraatliku käitumise alguspunktiks olema kodu.
Kas ja kuipalju kodudes seda võrdsete suhtlust siis on?
No oleme ausad, et kuni teatud eani, koheldakse meid kõiki lapsevanema- lapse ehk ülemus-alluva tasandil. Vähehaaval aga loobutakse keeldudest- käskudest ja oodatakse otsuste tegemisel ka sinupoolset seisukohta isegi kui see väga arukas ei ole ja seetõttu lõppotsuse tegemisel arvesse ei lähe. Ja siis saabub aeg, kus sinuga suheldakse kui võrdsega ja sa ei lase end enam eksitada aeg-ajalt esilekerkivast lapsevanema-lapse alatoonist.
Oma kodu pean piisavalt demokraatlikuks ehkki mul vanematega mitte alati üksmeelt ei ole. Minu otsuste ja soovidega üldjuhul siiski arvestatakse kuna olen osanud omad seisukohad ära põhjendada.
Kooliõpilasena olen kogenud nii autoritaarseid kui demokraatlikke suhteid. Esimesed on minu arust populaarsed pigem vanemate pedagoogide puhul, kellede nõudmised õpilasele lähtuvad vaid nende isiklikust vaatevinklist ja seda nii aineõpetuses kui ka õpilase seisukohtade ja arusaamade eiramises. Ma pole päris kindel, et selliste pedagoogide puhul mingist minupoolsest võimalusest demokraatiat arendada ja edendada üldse rääkida saaks. Aga on hea teada, et ühel päeval on eelpool kirjeldatud õpetaja aine omandatud ja ainevälist suhtlust annab edukalt vältida. Samas õpilase-õpetaja võrdne suhtlemine võib anda tõuke ka koolijärgseteks mõttevahetusteks ja elu-olu lahkamiseks. Näitena tooksin siinkohal oma põhikooli klassijuhataja, kelle pool paar korda aastas klassikaaslastega heal meelel kohtume .
Kui rääkida aga õpilaste omavahelises suhtlusest, siis usun, et piisava sallivuse ja enesekontrollile allutatud ego puhul, on üksteise võrdse kohtlemisega koolis kõik korras.
Demokraatia kodukohas või riigis või Euroopas…
Et ma pole veel valimisealine ja samas puuduvad mul ka väljakujunenud poliitilised seisukohad, ( arvan,et minu vanuses ei saagi neid olla), siis ei ole ma nende demokraatlikkusest ka mõelnud. Aga praegu niiöelda kohustuslikus korras selle üle pead murdes, pole nende tasandite tegevus minu arust seotud mitte enam inimestevahelisest suhtlusest alguse saavaga vaid erakondliku poliitikaga. Kodukohas võibolla mingis mõttes saaks siiski veel rääkida ka mingite huvigruppide- või üksikisikute omavaheliste kokkulepete tulemusel tehtud otsustest ja seejärel nende täideviimisest, ent pigem olen seisukohal, et tavalisel tädi Maalil või onu Peedul ei ole sõnaõigust juba valla tasandil, sest ka siin on erakondlik poliitika esikohal. Iseasi kui seesama Maali või Peedu ühinevad ja suudavad veel mõttekaaslasi leida, et siis eneste ehk rahva võimu läbi valitud esindajate teostada. Aga reeglina seistakse nende soovide eest vaid siis kui see mõnele erakonnale mingis mõttes kasuks võib tulla või kui ühinenud isikute grupp on mõjukalt suur. Sarnane olukord on minu arust ka riigi tasandil, ainult et siin pole üksikisikut üldse nagu olemas ja minu pereliikmete arust pole isegi rahvast mitte, sest nad mul kodus aeg-ajalt ikka imestavad, et kes selle Eesti riigi küll moodustavad- rahvast, kes oma esindajad riiki valitsema on kutsunud, küll millekski ei peeta. Võimalik. Aga see pole enam päris minu “teema”. Minu teadmised ja arusaamad ei ole niisuguse teema sügavaks arutluseks veel valmis.
Loodan, et aastate pärast suudan etteantud demokraatiateemal rohkem ja globaalsemalt arutleda, aga praegu piirdun küll eelpool toodud tasandite lahkamisega.
Ja… Selle viimase mõtteavalduse aktsepteerimise võiks ju ka demokraatiaks nimetada ….