Millise kunstilise väärtuse on jätnud meile Mesopotaamia kunst? (0)

Essee
Millise kunstilise väärtuse on jätnud meile Mesopotaamia kunst ?
Kui tarvitada piltlikku väljendit, siis võib öelda, et euroopalik kultuur on tõusnud Vahemerest, samuti ka kunst, kui üks osa kultuurist.
Just Vahemere-äärsetes maades tärganud kultuur sai kaugeks eellaseks tänapäevasele euroopa kultuurile . Mitu tuhat aastat tagasi alustas inimkond siin oma nn. ajaloolist aega - see toimus küll väljaspool Euroopat, praeguse Iraagi aladel asunud muistses Mesopotaamias.
Tõlkes tähendab Mesopotaamia kahejõemaad, sest andsid ju sealsetele kuivadele lagendikele elu kaks jõge - Tigris ja Eufrat .
Seal elasid mitmeid eri rahvaid, kellest sumerid pärandasid järelmaailmale kiilkirja, mida võib pidada üheks meieaja tsivilisatsiooni nurgakiviks.
Imetlusväärseid tulemusi saavutasid Mesopotaamlased ehituse alal. Ehituskunstis peamiseks materjaliks oli päikese käes kuivatatud põletamata savitellis. Sealsed suured linnad olid tihtipeale korrapärase tänavavõrguga ning isegi kanalisatsiooniga. Linnakindlused hämmastavad oma suurejoonelisusega. Tsikuraat oli astangutega ülespoole ahenev torn. Tipus oli tempel, kus oli jumala elukoht.
Mesopotaamias sai tavaks, et iga valitseja laskis endale uue palee ehitada. See võis koosneda kuni paarisajast siseõuede ümber koondatud ruumist. Väljapoolt vaadates oli palee massiivne akendeta telliskiviloss, mida piirasid sakilised müürid. Suurim oli Assüüria kuningas Sargon II oma.
.Mõnes mõttes ennetasid mesopotaamlased teiste maade ehitajaid. Kuna puitu/palke ei olnud, siis leiutati võlvid ja kaared - kumeraid tellistest laotud lagesid suurte ruumide katmiseks, mille juures ei kasutatud ei laetalasid ega ka lagesid toetavaid sambaid. Et aga enamasti kasutati päikese käes kuivatatud, mitte põletatud tellist, murenes see hiljem ilmastiku mõjul ning praeguseks ongi kunagistest paleedest ja templitest säilinud vaid suured savikuhilad. Siiski on teadlased suutnud välja selgitada nende ehitiste endise kuju.
Kujutav kunst on seotud arhitektuuriga, sest maali ja reljeefi kasutati hoonete kaunistamisel. Paleede seinu kaunistasid saviplaadid eenduvate kujutistega inimesest, loomadest, taimedest või muust . Reljeefidel kujutati võidetud lahinguid või õukonnaelu. Valitseja, keda peeti jumalate sugulaseks, pidi olema palju suurem ja võimsam kui ta alamad . Väga osavalt on edasi antud üksikasjad, samal ajal tunduvad inimesed tervikuna siiski veidi kohmakad ja liikumatud.
Värvilise glasuuriga tellistest moodustati välisseinale mustreid ja figuure . Nende hulgas korduvad karikakrataolised õied, härjad, lõvid ning igasugused fantastilised olendid kurjade vaimude peletamiseks. Armastus igasuguste imeloomade vastu jõudis hiljem Idamaadelt ka Euroopasse ning püsis kuni meie sajandini.
Skulptuuri arenedes Loodi ümarplastilisi teoseid - savist voolitud või kivist raiutud kujusid (Mesopotaamiasse toodi kivi sisse teistest maadest ).
Eelistati luua võimsaid valitsejakujusid. Kuigi nägudes taotleti sarnasust , on juuksed, habe ja rõivad antud erilise stiilipüüdega:
lihtsustatud, isegi nagu puise vormiga , kuid samas dekoratiivselt kujundatud pinnaga.
Ümarplastilised olid ka väravate juures seisvad loomakujud või siis templites asuvad nn. palvetajad - inimene leidis endale kujus " asendaja ", kes tema eest pidevalt sõnatus palves jumalate poole pöördus.
Üsna omapärased leiud on nn. pitsatsilindrid. Sellist kõvast kivist sisseuuristatud reljeefidega silindrikest kandis iga vaba sumer kaelas, selle savitahvlile rullitud jäljend asendas allkirja.
Vanimad mesopotaamias leitud kunstiteosed olid tehtud juba VI aastatuhandel enne meie ajaarvamist. Ülimale õitsengule tõusis kunst aga 6. sajandil e. m. a. Babülonis. Sealsele kõrgkultuurile tegi lõpu samal sajandil toimunud pärslaste kallaletung .