Mesopotaamia (1)

MESOPOTAAMIA KUNST ( 4000 – 600 e.Kr.)
Maailma üks vanemaid tsivilisatsioone sai alguse Mesopotaamiast ehk jõgedevaheliselt ( Kahejõe ) maalt. See oli suur tasandik Tigrise ja Eufrati jõe vahel (Tõlkes tähendab see nimetus Kahejõemaad , sest andsid ju sealsetele kuivadele lagendikele elu kaks jõge – Tigris ja Eufrat ),
kuhu 4. aastatuhandel eKr. elama asunud sumeri hõimud lõid eelduse kõrge kultuuri tekkeks. Aastatuhandete jooksul tekkisid ja lagunesid neil aladel mitmed riiklikud moodustised, sumerite järgi tulid akkadlased. Mesopotaamia tekkisid esimesed riigid. Seal elas mitmeid eri rahvaid, kellest sumerid pärandasid järelmaailmale kiilkirja , mida võib pidada üheks meieaegse tsivilisatsiooni nurgakiviks. Imetlusväärseid tulemusi saavutasid mesopotaamlased ehituse alal. Sealsed suured linnad olid tihtipeale korrapärase tänavatevõrguga ning isegi kanalisatsiooniga.
Mesopotaamia alade tuntuim ehitistüüp on astmiktorn - tsikuraat . See moodustus üksteise peale ehitatud massiivsetest seest täis tüvipüramiididest, mille astmetele viisid kaldtrepid. Astmed võisid olla haljastatud. Viimasel astmel paiknevas templis oli jumala eluase, seda kasutati ka usuliste toimingute tarvis.Tsikuraadil oli alati paaritu arv astmeid ( 3-5-7 ) , need olid liigendatud liseenidega ning olid kõik erineva värvi ning kõrgusega. Tsikuraadi kõrguseks oli tavaliselt 30 - 40 meetrit. See mäena
kerkiv astanguline torn pidi looma kujutluse mäest, mida mööda jumalad tulid alla inimeste juurde ja inimesed said minna üles jumalate juurde.
Mõnes mõttes ennetasid mesopotaamlased teiste maade ehitajaid. Nad õppisid tegema kaari, samuti võlve – kumeraid tellistest laotud lagesid suurte ruumide katmiseks, mille juures ei kasutatud ei laetalasid ega ka lagesid toetavaid sambaid. Mesopotaamlased lihtsalt olid sunnitud leiutama võlvid , sest neil polnud ei puitu ega ka looduslikku kivi lage toetavateks sammasteks. Et aga enamasti kasutati päikese käes kuivatatud, mitte põletatud tellist, murenes see hiljem ilmastiku mõjul ning praeguseks ongi kunagistest paleedest ja templitest säilinud vaid suured savikuhilad.
Paleede seinu kaunistasid saviplaadid eenduvate kujutistega inimestest , loomadest , taimedest või muust. Mõnel paleel oli neid nn. reljeefe koguni nii palju , et ridamisi asetatuna oleksid need jätkunud sadade meetrite viisi. Reljeefidel kujutati võidetud lahinguid või õukonnaelu . Valitseja , keda peeti jumalate sugulaseks , pidi olema palju suurem ja võimsam kui ta alamad .
Loodi ka ümarplastilisi skulptuuriteoseid – savist voolitud või kivist raiutud kujusid (kivi selleks toodi Mesopotaamiasse sisse teistest maadest). Eelistati luua võimsaid valitsejakujusid. Kuigi nägudes taotleti sarnasust , on juuksed , habe ja rõivad antud erilise stiilipüüdega: lihtsustatud , isegi nagu puise vormiga , kuid samas dekoratiivselt kujundatud pinnaga. Juuksed ja habe moodustuvad ühesuurustest , nagu tardunud lokkidest , rõivaste pinda on süvendatud peened voldid või kaunistavad seda mitmesugused ornamendid. Üsna omapärased leiud on nn. pitsatsilindrid. Sellist kõvast kivist sisseuuristatud reljeefidega silindrikest kandis iga vaba sumer kaelas, selle savitahvlile rullitud jäljend asendas allkirja.
Mis on erinev sumerite ja teiste rahvaste kunstis?
SUMERID (IV - III aastatuhanded e.m.a)
Märksõnad:
Sumerid kasutasid skulptuuride valmistamiseks eelkõige savi, kuna sobiv materjal puudus (kuid hauakambritest on leitud erimaterjalidest asju, seega nad tõid neid ikkagi sisse). Palju on leitud põletatud savitahvleid reljeefidega ja savikujukesi. Tüüpiliseks leiuks on pitsatsilindrid, millel kujutati stseene mesopotaamia mütoloogia ja ajaloo ainetel nt (Gilgamesh maadleb härja ja lõviga).
Assüürlased, akaadlased kasutasid rohkem kivi (kivireljeefid – vt allpoolt ), samuti pronksi.
Sumerite skulptuurides on märgata emotsioone. Muhedad. Positiivsed.
Erinev assüürlaste omadest, kus oli rohkem sõdimist ja kunigate ülistamist, kuigi ka sumeritel oli võitlusstseene, nt silinderpitsat, millel on kujutatud Gilgameshi härja ja lõviga maadlemas, kuid samas on need kuidagi "pehmemad" ja muinasjutulisemad/mütoloogilisemad). Sumerite reljeefidel on näha ka perestseene.
Sumeritel on rõhuasetus silmadel, need on punnis ja suured. (NB! samasugust emotsionaalset nägu võib näha ka etruskide juures).
Skulptuuride suurus oli seotud kujutletava hierarhia baasil - kõige tähtsamad olid kõige pikemad . Habemega kujutati võimukamaid mehi.
Tähtsamate tegelaste kujutamine suuremalt oli ka akaadlaste, assüürlaste reljeefide juures.
AKAADLASED (III aastatuhande teisel poolel tungisid Mesopotaamiasse). Selle tulemusena ühendas kuningas Sargon linnriigid oma võimu alla ja sellest ajast peale saab kunstis kõige olulisemaks teemaks ainuvalitseja võimu ülistamine. Akkadi. Akadid võtsid üle enamiku sumerite kunstitraditsioonidest ja lõid hirmuäratavalt jõulisi ja veelgi loomutruumaid teoseid.
Akaadlasi võime ajada segi assüürlastega.
Kuninga pea (mõne allika põhjal ka Sargoni pea)
Täiuslik pronksi käsitsemise oskus – erinevad on nii näo, juuste kui habeme tekstuur. Pea on aristokraatlik ja võluva vormiga ning oma karmis lihtsuses täiesti veenev.
Kuningatele püstitati kaugelt maalt tellitud kividest plaaditaolisi kivisambaid, mille reljeefid pidid jäädvustama sõjalisi võite ja rõhutama valitseja võimu suurust. Reljeefide ülesehituses püüti rõhutada valitseja isiku erandlikkust ja tähtsust. Kuninga figuur oli teistest suurem, sellele järgnesid väepealikud, sõdalased ja lõpuks vaenlased.
Akadi kuninga Naram Sini võidusteel
Akkadi kuninga, Sargoni pojapojale 2300 - 2200 ema - u 203 cm kõrgune
liivakivist plaat). Sellist kujutist saab lugeda nagu jutustust
Loengus pildi juurde toodud märksõnad (Siin on aeg ja ruum juba fikseeritud, maastik mägine, inimesed sammuvad ja marsivad, valitseja - silmapaistev ja tähtis, kui nõtked on juba inimesed. Puu kujutamine inimeste vajel (I maastiku kujutamine), surev inimene - dünaamiline, nõtke, liikumine.
Valitseja Gudea ajal loodi muljetavaldavaid elusuuruses dioriidist kujusid, mis olid ülimalt ametlikud , kuid neis valitses suurepärane tasakaal loomutruu kujutamisviisi ja abstraktse skulpturaalse mahu vahel. Needsamad jooned avalduvad ka Hammurapi ajal.
Pilt:
ASSÜÜRLASED (domineerisid Mesopotaamias u 1000 - 610 e.m.a).
Assüüria kunsti kõige tähelepanuväärsemaks ja ülimalt iseloomulikuks saavutuseks olid seina ülaosa friiside madalad reljeefid. Nende kunst oli ka väga militaarse iseloomuga .
Kunstis ülistati piiramatu võimuga monarhi. Erinevalt Mesopotaamia rahvastest oli neil võimalik kasutada materjalina rohkem kivi. - sealt ka kivisse raiutud reljeefid mis saavutasid ülima täiuslikkuse kuningas Assurbanipali Ninives asuvas palees.
Kujutised reljeefidel mõjuvad loomulikult.
Assüürlaste lossidest on leitud fantastiliste olendite kujusid (tiivulised lõvid, viiejalgsed härjad inimpeaga jt), mida kasutati lossiväravate sümboolsete valvuritena.
Loengus vaatasime ka pilti : Tiivuline inimpeaga härg Korsabadis (u 720 e.m.a) – Lamassu .
NB! Rullitud habe ja lakk - Assüüria!!!)
Neil tiivulistel härjakujudel on 4 jala asemel 5, selleks et kujud oleksid vaadeldavad nii otsevaates kui ka külje pealt.
Pilt : Reljeef "Lõvi ründab kuningas Assurbanipali" (mõned näited)
Lõvitapmine oli rituaal , mida võis sooritada ainult kuningas ning see oli tema võimu sümboolseks demonstratsiooniks. Inimesi on kujutatud külgvaates, kuigi vahetevahel on nende õlad siiski pööratud otse ning ei ole kasutatud perspektiivi saavutamiseks nn vähendamise tehnikat .
Linnade piiramise, lahingu- ja jahistseenides on siiski tihtipeale perspektiivi, mis moodustus peamiselt objektide stseenide kaupa üksteise peale kuhjamises, kuid vahest ka diagrammiliste ja linnulennult vaadete abil.
Reljeefidel kujutatud inimesed olid päris kohmakad. Väga hästi antakse edasi detaile - käte ja jalgade lihaseid, relvi, riietust jne. Kuid anatoomia seisukohalt ei ole täpsed. Kogu kujutavale kunstile on omane üldistamine ja stiliseerimine , eriti valitsejafiguuride juures. Kõrvale jäeti inimeste isikupärased tunnused ja loodi üldistatud tüüpe (st valitseja kui niisugune). Kujude poosid olid puised ja tardunud, kuid samas suursugused, võimukad ja ähvardavad (eriti, kui vaatame assüürlaste omasid).
Mesopotaamias leidus ka niisugust kunsti, mille looduslähedus ja elavus meenutavad ürgaegseid loomamaale. Nt reljeefid jahistseenidega. Assüüria valitseja Assurbanipali (Babüloni) lossis - gasellide ja metshobuste poosid on loomulikud ja väljendusrikkad.
Või siis lõvijahi stseenid - millega on väga efektselt edasi antud inimeste ja kiskjate verise võitluse dramatismi.
Siin mõned näited Assüüria seinareljeefidest:
UUS – BABÜLOONIA (625-539 e.Kr.)
Ishtari templi peaväravad (575 eKr)
Ilus värviline glasuuritud tellis, ilusad malbed müstilised loomad jne. Sellest oli ka natuke eespool.