Milline võiks olla tuleviku raamatukogu ? (0)

Gaythel Kukk
R11
Essee.
Milline võiks olla tuleviku raamatukogu ?
Hetkel on aktuaalseid teemasid palju ja üks nendest on see, et milline võiks olla tulevikus raamatukogu. Mina ise arvan,et tulevikus on domineerivamad just digitaalraamatukogud/ virtuaalraamatukogud . Miks ma arvan nii? Põhjus on lihtne. Digitaalraamatukogu on süsteem, mille kaudu kasutaja saab ühendust võtta eemal asuvate raamatukogude ja andmebaasidega, kasutades selleks vahendajana näiteks kohaliku raamatukogu kataloogi ja võrguarvutit; kvaliteetne infoteenus, mis vahendab raamatukogu andmebaasi valitud ja teatud valiku- ja kvaliteedikriteeriumidest lähtuvalt kirjeldatud infomaterjale.
Digitaalraamatukogu eelised traditsioonilise raamatukogu ees on järgmised: pole füüsilisi piire, kättesaadav 24/7, rikkalikumalt struktureeritud juurdepääs, kiire ja mitmekülgne infootsing, lihtne koopiate tegemine digitaalsest infost ning digitaalsus ei võta eriti palju ruumi.
Digitaalraamatukogu pole üks raamatukogu,vaid keerukas ja omavahel ühendatud ``suur digitaalne ruum``, vajab tehnoloogiat, et toimida.
Digitaalraamatukogu eesmärk on universaalne juurdepääs digitaalraamatukogudele ja infoteenustele ning elektrooniliselt paikneva informatsiooni kättesaadavaks tegemine, arvestamata ressursside asukohta ja kättesaamiseks kuluvat aega. Tegemist on akadeemilistes ringkondades algatatud infoteenustega Internetis, et pakkuda alternatiivi üldtuntud otsivahenditele ja hõlbustada kasutamist haridus - ning teadustööd tegevatele ringkondadele. Digitaalraamatukogud annavad meile võimaluse kasutada ka neid dokumente, mida füüsilises vormis dokumentidena võib olla ei eksisteerigi. Ja nüüd ma tooks välja virtuaalraamatukogude plussid ja miinused.
Digitaalraamatukogude plussid/iseloomulikud jooned: sisaldavad eri tüüpe, erineva tasemega, erineval hulgal ressursse erinevate meediumite kujul; vähendavad järsult füüsilise ruumi vajadust, mida füüsilise raamatukogu puhul arenguks vaja; võivad paikneda ükskõik kus ja võivad mitmetel juhtudel olla üles ehitatud nõnda, et saaksid teenindada nii kohalikku kasutajat kui maailmakasutajat. Erinevalt traditsioonilisest raamatukogust võivad virtuaalraamatukogu kasutajad koostada oma isiklikke kogusid ja oma isikliku raamatukogu ruumi võrgus ja luua oma töökeskkonna, pakuvad erinevaid ressursse, mis võivad paikneda erinevates serverites üle maailma, erinevat infrastruktuuri; palju kasutajaid saab üheaegselt kasutada sama andmebaasi või teost samaaegselt; traditsioonilise raamatukogu komplekteerimispoliitika virtuaalraamatukogu puhul ei kehti, sest digitaalses keskkonnas on tavaliselt tegu info üleküllusega. Virtuaalraamatukogud tegelevad filtreerimisega, parimate väljaselgitamisega; virtuaalraamatukogud eeldavad, et puudub inimene, kes vahendaks informatsiooni, seda on võimalik kätte saada automatiseeritud kujul, eeldab informatsiooni otsimise ja leidmise oskusi.
Digitaalraamatukogude miinused/probleemid: virtuaalraamatukogud lõhuvad ruumi-, aja- ja keelebarjääre – raamatukogu kasutaja võib hankida informatsiooni ükskõik kust ja mis ajal ja mis keeles, autorikaitsega seonduv – digitaliseerimine rikub autorikaitse seadusi, kuna ühe autori idee sisu on vabalt üle võetav teise poolt ilma selleks luba omamata. Seega on üks virtuaalraamatukogude probeeme info jagamine: kuidas jagada informatsiooni omamata selleks kindlaid lepinguid ja püüdes samal ajal kaitsta autori õigusi; juurdepääsu kiirus – kuna üha rohkem arvuteid on Internetiga ühendatud, siis väheneb ressurssidele juurdepääsu kiirus. Selle probleemi lahendamisel lähemas tulevikus loodetakse uusimale tehnooogiale; algne maksumus on kõrge – virtuaalraamatukogu infrastruktuuri, st riistvara , tarkvara jne maksumus on üldiselt väga kõrge; riba laius – virtuaalraamatukogu vajab suurt ribalaiust multimeedia ressursside edastamiseks; efektiivsus – tänu digitaliseeritud materjali suurele hulgale muutub spetsiaalseks otstarbeks vajaliku leidmine järjest raskemaks; keskkond – virtuaalraamatukogud ei suuda jäljendada traditsioonilise raamatukogu keskkonda. Paljud inimesed eelistavad lugeda trükitud materjale selle asemel, et lugeda arvutiekraanilt ning säilitamine – tulenevalt pidevalt toimuvatest tehnoloogilistest arengutest , võib virtuaalraamatukogu ruttu muutuda ajast maha jäänuks ning selle andmed ligipääsematuks.
Euroopa Digitaalraamatukogu on Euroopa Komisjoni algatusel ja toetusel loodud veebipõhine teenus, mille eesmärk on vahendada ühe portaali kaudu avalikkusele Euroopa raamatukogude, muuseumite ja arhiivide digitaalseid kogusid. Euroopa Digitaalraamatukogu idee kasvas välja Euroopa Komisjoni infoühiskonna strateegia i2010 digitaalraamatukogude alamstrateegiast. Euroopa Digitaalraamatukogu loomisel kasutatakse ära The European Library organisatsiooni ja tehnilist infrastruktuuri, mis on välja arendatud Euroopa Komisjoni toetusel rahvusraamatukogude poolt. Euroopa Digitaalraamatukogu arendamiseks on moodustatud juhtivate mäluasutuste esindajatest koosnev Euroopa Digitaalraamatukogu Sihtasutus (European Digital Library Foundation). Seda juhib Saksa Rahvusraamatukogu direktor Elisabeth Niggemann. Eestist osaleb Euroopa Digitaalraamatukogu arendamises Eesti Rahvusraamatukogu.
Anu Vahter , kes on Saare Maakonna Keskraamatukogu direktor tõdes, et Põhjamaades on rahvaraamatukogud elanike igapäevaelus endastmõistetavad, kuid muutused ühiskonnas ja elustiilis on toonud uusi väljakutseid ning vajaduse rahvaraamatukogude rollist uuesti mõelda või ümber hinnata. Seepärast käis ta Helsingis seminari "Tuleviku raamatukogu", mille eesmärk oligi esitleda ja arutleda raamatukoguteenuste tulevikuarengute üle. Vahter rääkis,et Aleksi Neuvonen pöördus auditooriumi poole küsimusega: "Mis on suur muutus ühiskonnas, milles te näeksite raamatukogude rolli?" Tema ettekandest jäid meelde raamatukogude tähtsus tõese ja korraliku informatsiooni pakkujatena, seda ka interneti lõpmatusest, raamatukogud peaksid pakkuma inimestele midagi n-ö seedimiseks, jagama ja andma ideid. Samuti mõtiskles ta interneti ja sotsiaalmeedia üle. Jens Thorhauge, Taani Raamatukogude ja Meedia Agentuurist lasi lendu järgmised mõtted: uus raamatukogu on kõikjal, kus on kodanikud; raamatukogudele ja informatsioonile on juurdepääs kõikjal; meedia ja info on igal pool ja tasuta; raamatukogu ruumist saab eelkõige ruum inimestele, mitte primaarsena hoiukoht raamatutele. Gitte Smed tõi välja digitaalteavikute laenutusprotsentide osakaalu võrdluses teiste teavikutega: 50% digitaalsuvised, e-raamatud 55% ja digitaalsed muusikafailid 10%. Lõpetuseks ütles Vahter, et Põhjalas on ühine väärtuste kogum, koostöö traditsioonid, toetuste süsteem jne, mis peavad jätkuma. Tõdeti, et raamatukogud peavad tähelepanu pöörama poliitikale ning olema kaasatud rahvusvahelistesse projektidesse.