Millest tulenes keskaegse Vana-Liivimaa sisepoliitiline ebastabiilsus? (0)

Millest tulenes keskaegse Vana- Liivimaa sisepoliitiline ebastabiilsus ?
Vana-Liivimaa oli poliitilis-territoriaalne üksus, mis eksisteeris 13.–16. sajandil ning hõlmas üldjoontes tänaseid Eesti ja Läti alasid. Vana-Liivimaa hakkas kujunema 13. sajandi alguses, kui saksa ristisõdijad piiskop Alberti juhtimisel vallutasid enamiku Lätist ning Eesti. Lõplikult kujunesid Vana-Liivimaa piirid välja sajandi lõpuks, mil kõik balti hõimud peale leedulaste olid ristisõdijatele alistatud. Kuid millest tulenes Vana-Liivimaal sisepoliitiline ebastabiilsus?
Üheks sisepoliitilise ebastabiilususe põhjuseks võib lugeda seda, et Vana-Liivimaa oli poliitiliselt killustatud ehk jagunes mitmeteks eraldi valdusteks – Saare-Lääne piiskopkond, Saksa ordu, Tartu piiskopkond ja Taani kuninga hertsogkond. Seega ei valitsenud seal ühtset võimu. Kõik valdused tegelesid oma asjadega ega suhelnud teiste maaisandatega. Üritati pigem teistelt maavaldusi juurde saada, mistõttu käisid võõrvõimude vahel pidevalt sõdimised ja võitlused. Selle all kannatasid aga kõik inimesed kes seal elasid. Palju raha pandi sõjatehnika alla, mitte selleks, et rahval oleks hea ja kõlbulik elada.
Ka ühe piirkonna linna ja maa vahelised suhted ei olnud kooskõlas. Näiteks võisid talupojad maaisandate eest linnamüüride vahele põgeneda ja kui nad olid suutnud ennast seal varjata üks aasta ja üks päev, oli talupoeg vaba. Kui aga maaisand avastas oma talupoja linnast, ei olnud tal õigust teda linnamüüride vahel karistada ega tappa. Talupoja seisukohalt vaadates oli selline seadus kindlasti hea, kuid maaisadad sellega rahul ei olnud. See andis nende talupoegadele ja töötegijatele võimaluse vabaks saada ja mitte kellelegi enam kuuluda , see andis neile lootust olla ja jääda vabaks. Üsna mitmed maaisandad sattusid linnaga ka pahuksisse, kui leidsid oma talupoja linnamüüride vahelt, ning karistasid neid. Linnal olid aga oma reeglid ja kes neid reegleid rikkus, seda karistati.
Kui 16. Sajandil jõudis Vana-Liivimaale reformatsioon , valitses killustatud riigis segadus . Reformatsiooni põhimõte oli usupuhastus , kuid paljud talupojad ei saanud selle tähendusest aru, mistõttu toimus hulga ülestõuse ja mässe. Nad arvasid, et neil on senisest rohkem õigusi ning rohkem vabadust. Nad ei mõistnud, mis tegelikult toimub, nad tegutsesid omapead ja mõtlematult.
Keskaegse Vana-Liivimaa sisepoliitiline ebastabiilsus tulenes riigi killustatusest ehk riik oli jagatud mitme võõrvõimu vahel ning rahva teadmatusest, mis riigis toimub ja kuidas toimub. Rääkimata sellest, et võõrvõimud omavahel ei suhelnud vaid olid peaaegu sõjajalal, ei olnud ka keskused oma ümberkaudsete valdustega kooskõlas, mis põhjustaski riigis ebastabiilsuse.
Mirelle Tomson