Miks on Aafrikas nii palju kriisiolukordi ja konflikte (0)

Miks on Aafrikas nii palju kriisiolukordi ja konflikte ning kuidas neid ületada?
Enne esimest maailmasõda oli Aafrika aladel vaid kolm sisuliselt iseseisvat riiki: Etioopia, Liibüa ja LAV. 1922. aastal kuulutati sõltumatuks kuningriigiks Egiptus, mis oli enne Suurbritannia võimu all. Teised Musta Mandri alad olid jagatud põhiliselt Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Portugali vahel.
1951. aastal algasid Aafrika maad iseseisvuma, mis lõi kohe üles palju kriisiolukordi ja konflikte. Vaatamata emamaade vastuseisule, sai koloniaalimpeeriumide lagunemisest ja uute sõltumatute riikide tekkimisest Mustal Mandril pöördumatu protsess. Kuna Eesti ka on olnud võõravõimu all siis nõustun sellega mida Musta Mandri riigid üritasid. Kõigil on õigus olla vaba ja seda nad ainult soovisid, kuid need tõid kaasa ka suuri konflikte. Samuti on halb süüdistada lääneriike, kes olid nad okupeerinud või siis vallutanud, kuna sellega nad tahtnud uurida ja avastada uusi asumaid. Paljudele riikidele, aga astusidki Lääneriigid vastu nagu Alžeerias, kus oli konflikt Prantsusmaaga, kes ei lasknud riigil iseseisvuda. See sõda kestis mitu aastat, kuid Alžeerlaste suur tahe viis neid selleni, et Prantsusmaa lõpuks tunnistas nende riiki. Paljultki ma arvan, et Aafrikas oli palju konflikte sellest, et emamaa ei lasknud neil iseseisvuda ja tunda end vabana. Iga riik tahaks omale enda riiki, kus kaasa rääkida oma riigi arengu ja demokraatia arendamise küsimustes. Kuid suurele emamaale oli kasulik seal olev odav tööjõud, vähema haridusega inimesed ja sellest tingituna ka ise otsustada ja valitseda seda riiki. Paljud kriisiolukorrad tulid ka sellest, et emamaad ei viitsinud jageleda oma väikeste kolooniariikidega ja otsustasid neil lasta iseseisvuda.
Iseseisvunud riigid olid sageli ebastabiilsed ja need olid täis poliitilisi ebastabiilsust, riigipöördeid ning võimude mõtlematut tegevust. Suuresti mängis nende kriiside juures ka kogenematus, kuna kui võim saadi enda kätte- puudus oskus kasutada loodusvarasid, demokraatiat ja elukeskkonda arendada. Puudus oskus arendada majandust- see sageli ei olnud ka inimesed kes pääsesid läbi võimuvõitluse ja rahutuste läbi võimule piisavalt haritud. See süvendas majanduskriise, kuna tekkis toidu puudus ja nälg elanike rahulolu ja kutsus esile uusi rahutusi, kuna varem emamaad polnud teadlikult arendanud tööstust Aafrika maadesse- vaid sealt saadud ressursside varal arendati tööstust hoopis Lääneriikides, oma kodumaal.
Riigid sattusid kodusõdade kaostesse ja mõnes riigis kestab see seal tänapäevani. Kriise on tulnud ka diskrimineerimisest nagu oli see LAV-is. Kui seal Suurbritannia võimu andis siis haarasid kohe enda kätte võimu valged inimesed, kes olid sinna rännanud. Hakati kohe neegreid diskrimineerima ja valgetel olid suuremad õigused. Pärast seda, kui Frederik de Klark võimu sai muutis ta palju demokraatia poole, mis tõi kohalikele elanikele ja valgetele inimestele võrdsed õigused mis peaksidki tänapäeval kõikjal olema.
Kriiside ja konfliktide lahendamiseks peavad Aafrika riigid oma riigis kõigepealt kokku leppima ühistes väärtustes, arengusuundades, muidu ei suuda nad midagi ära teha pidevate riigipöörete pärast. Neil on vaja kindlat juhti ja demokraatliku juhti, kes oleks haritud, autoriteet ja kes suudaks tegutseda ja aidata oma riiki tähtsatel hetkedel. Tööstusel on kõige suurem roll, kuna kui valitsus ei suuda oma tööstust arendada siis muutuvad nad odav tööjõuks kes jääb sõltuma teistest riikidest ja nad ei saavuta sellega midagi. Kõige edumeelsem on siiani Aafrika riikidest olnud LAV.
Aafrikas on nii palju kriisiolukordi ja konflikte, sest iseseisvunud Aafrika riikidel pole mingeid kogemusi riigi juhtimiseks. Suurt rolli nende arengus mängib ka endine emamaa, sest nendelt on nad võtnud enamus käitumisharjumused ja reeglid ning sotsiaalsed normid ühiskonnas. Nende ületamisteks on vaja riigil võtta kontroll ja kujundada iseseisev, mitte teistest sõltuv riik.