Miks olid Vargamäe naistel aina silmad vees? (0)

Miks olid Vargamäe naistel aina silmad vees?
Põhjuseid nukrutsemiseks oli Vargamäe naistel väga palju. Sellel ajal kus raamatus tegevus toimus, suhtuti naistesse hoopis teistmoodi, kui naistesse suhtutakse tänapäeval. Tihti oli olukordi , kus Vargamäe naistel polnud midagi muud enda lohutuseks teha kui nutta. Äärmiselt traagilised olid ka laste surmad, mis põhjustasid palju südamevalu .
Krõõt oli vaiksem naine, kes oli pigem endassetõmbunud. Kuid eks ka temal olid silmad vees, olgu siis Eespere ujutanud põllumaa tõttu või meeletu koormuse peale, mis ta kannatama pidi. Krõõt oli tugev isiksus, kes käis põllu peal abis enda perel ja saunarahval, kuigi ise kandis samal ajal last enda kõhus. Surres palus ta sauna Maril enda laste eest hoolitseda, sest ta teadis, et Mari on üks tugevamaid noorikuid kodukandis.
Mari oli alguses õnnelik ja rõõmsameelne Vargamäe talutüdruk, kes eriti suurt muret ei tundnud. Kui ta sai päriselt Eespere perenaiseks, muutus see olukord drastiliselt. Jussi enesetapp laastas teda vaimselt ja keerulise olukorra tõttu tekkisid kuulujutud, mis Maril leinamist sugugi ei aidanud. Andrese ja Mari vaheline suhe muutus ka oluliselt halvemaks, kui nad olid abielus. Andres ei pööranud talle sellisel viisil tähelepanu, nagu ta seda tegi nende abielu alguses. Laste surmad keerasid olukorra veel omakorda halvemaks ja pärast seda jäi Vargamäel armastust veelgi vähemaks. Ei puudunud olukorrad, kus Andres tõstis oma kätt Mari vastu.
Laste surmades kannatajateks olid ka Tagapere rahvas, eesotsas Pearu Muraka naisega, keda ta kutsus hellitavalt Lambasihvriks. Pearu tihedased joomatsükklid kõrtsi sakstetoas lõppesid alatihti sellega, et ta tuli koju naist ja lapsi peksma. Kohutav perevägivald toimus Tagaperes, kuid õnneks suudeti asjade kulg kõige hullema suunas alati ära hoida. Ometigi oli nende põllumaa viljakam ja elujärk parema kvaliteediga, kuid ega see Lambasihvrit meelt õnnelikumaks teinud kui Eespere naistel. Pearu oli üleüldse raske iseloomuga ja põhjustas tihti Lambasihvrile kurba meelt ja itku.
Raamatu lõpu poole oli meeleolu hoopis teistsugune, kui see oli raamatu alguses. Vargamäe naistel olid silmad aina vees, sest õnnelikumad ajad olid läbi.