''Miks inimesed hindavad asju erinevalt?'' (0)

Miks inimesed hindavad asju erinevalt?
Meie- inimesed, oleme nii sarnased, kuid samal ajal nii erinevad. Meil kõigil on ees mingid eesmärgid, mille poole püüelda ning takistused, millest üle olla, et saavutada enda jaoks oluline.
Inimestel on erinevad tõekspidamised ning väärtushinnangud. Mõned minuealised gümnaasiumilõpetajad-ei hooli tulevikust ning seega ei pinguta ka õppimisel. Teised sama vanad õpilased aga mõtlevad pingsalt kuhu edasi õppima minna ning koolis pingutavad selle nimel. See erinevus tuleneb mitmest asjast: kodusest kasvatusest, distipliinist, sõpradest, kes mõjutavad sind ning suur osa on kinni inimese mõtlemises ning viitsimises.
Elu eesmärgid, sihid ning tõekspidamised, sageli muutuvad, kui on juhtunud midagi traagilist näiteks sugulase autoõnnetus või kallima kaotus. Paratamatult, näiteks, kui on juhtunud traagiline autoõnnetus, milles osales lähedane inimene siis, normaalse ja terve inimese mõistus ütleb seda, et inimene, kes ennem lähedase autoõnnetust sõitis 110km/h, et jõuda kõige kiiremini sihtkohta, võiks hakata nüüd rohkem tähelepanu pöörama sellele, et õige kiirusega ning võibolla väikese hilinemisega kohale jõuda. „Mõistus pole oma teha,“ nagu ütleb vanasõna.
Perekond on eelkõige see, mis meid meie eluteel mõjutab. Ema ja isa kasvatavad meid juba väikest lapsest peale heaks ning targaks inimeseks. Kui puudub kodus kord, siis ei saa ju laps ka korra- armastaja olla ning tema sihid ja elu eesmärk ei ole kindlad. Lastel kellel puuduvadki kodus reeglid, nemad tormavad maailmas „uisapäisa“ ringi ega tea, mis on elus oluline, kuna neil pole sihid paika pandud. Esimesed eesmärgid panevad paika ikkagi meie vanemad. Nemad saadavad meid kooli, ütlevad meile, et me lõpetaks kiituskirjaga. Ka see on eesmärk. Iga inimene peaks saama siiski ise otsustada, mida oma eluga peale hakata ja kas ta üldse tahabki siin elus midagi saavutada.
Millised on sinu sõbrad, selline oled sa ise. See lause peab paika sellepärat, et kui sul puuduvad sõprade seas nö „vedurid“, kes sind utsitaks õppima, või pole sa ise aktiivne, siis ei saagi koolis hakkama. Kooliskäimine ning seal õppimine ongi kõige alus- õppimine on kõige alus. Kui sulle pole oluline, millist tööd sa tulevikus teed ning kuitargad on sinu sõbrad, siis pole ka koolil sinu elus suurt rolli.
Mõne inimese jaoks on täiesti loomulik, et ta pärast keskkooli läheb õppima edasi, kui samal ajal teise jaoks pole üldse tähtsust, kas tal on keskharidus või isegi põhiharidus. Teda ei huvita edasiõppimine, elus normaalselt hakkama saamine. Loomulikult on erandeid , kes ongi koolis käinud 9 klassi ning saavad tulevikus suurepäraselt hakkama, kuid neid inimesi on väga vähe. Kui satudki sellisesse seltskonda, kus on põhikooliharidusega inimesed ning ülikooli lõpetanud inimesed, siis sa saad aru küll, et tegemist on väga erinevate inimestega, mitte et öelda, et nad praktiliselt ei leidagi ühist teemat millest rääkida. Erinevad tõekspidamised, maailmavaated, elu eesmärgid.
Minu, kui 18-aastase koolitüdruku üheks eesmärgiks on eelkõige hoida oma pereau kõrgel, et minu vanemad ei peaks minu pärast häbi tundma. Tulevikus korda saadetud tegvuste seas on kindlasti kõrghariduse omandamine mainekas ülikoolis ning heaks pereemaks olemine.