Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse? (0)

Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse?
Arutlusküsimus ajaloos
09.11.2010
Liivi ristisõja algusajaks peetakse aastat 1196, mil Üksküla piiskopiks sai tsistertslane Berthold; eestlaste jaoks sai vabadusvõitlus alles alguse aastal 1208, mil ristisõdijad jõudsid Eesti pinnale meid ristiusuga “üle kallama”. 1227. aastani võitlesid eestlased vapralt, kuid ligi 20 aastat väldanud sõjale ei suudetud enam vastu panna ning alistumine tundus paratamatu. Miks?
Tolle aja eestlase sõjaline tase ei suutnud piisavalt kaua vastu pidida parima relvastuse, sõjatehnika ja väljaõppega ordurüütlile. Eesti sõjamehe varustuses oli näha selgeid puudujääke, näiteks puudus tal erinevalt ristisõdijast tervet keha kattev soomusrüü ning kogu pead kattev raudkiiver. Samuti paistis välisvaenlase relvakäsitlemisoskuse ja sõjastrateegia veidi parem. Eestlaste sõjastrateegiline nõrkus paistis välja just Madisepäeva lahingus 1217. aastal, kui kiirustati liialt pealetungiga kolme erineva salgana ning lahingus jäädi valusalt alla. Juba ainuüksi sellest lahingukäigust võib järeldada, et ristisõdija oli nii varustuse kui ka isiklike oskuste poolest eestlasest üle.
Eestlastel oli rohkem kui üks vastane. Peale 1208. aastal rünnanud saklaste, piirati meid ka idast, kust venelased 1210. aastal Otepää linnust vallutama suundusid. Kümmekond aastat hiljem hakkasid eestlased vapralt sõdima aga taanlastega, kes siiski 1219 aastal Põhja-Eesti enda valdusesse haarasid. Taanlastele korraldati suur vasturünnak, mis esialgu oli edukas, kuid mille saatus pöördus kui ootamatu taanlaste abivägi purustas meid otse selja tagant. Eestlastel oli ka tükk tegemist rootslastega, sest 1220. aastal võideldi nendega raskes lahingus, mis võideti. Võit rootslaste üle andis palju jõudu, tahet ja lootust kurnatud eesti sõjamehele. Kogu sõdimise tulemusena jaotus Eesti taanlaste, venelaste ja sakslaste vahel.
Vastaste suur ülekaal pidanuks ärgitama suure huvi koostööks naaberrahvastega ning looma enda riigis ühtse mõtlemise. Aga puudus ju eestlastel ühine pealik ja elavjõust jäi vajaka. Miskipärast valitses Eestis maakondades liigne individuaalsus, ei loodud omavahel sidemeid ning alistumine ristisõdijale oli palju lihtsam tulema . Puudu jäi ka välisjõust, mida ei leitud. Ma ei usu, et eestlane oma jonnaka ja võitleva iseloomuga lihtsalt käega tahtnud lüüa ja võtnud ristiusu nii meelsasti vastu. Puudu jäi lihtsalt ühtsest juhist ning jõudude kokku koondamisest vastase vastu.
Välissõdalaste selja taga oli võimas ladinakeelne Rooma -Katoliku kirik , millele kuulus tol ajal Euroopa üks suurimaid võime. Võidukas ja suure armeega ordu sai pidevalt katoliku kirikult täiendusi. Eestlased olid ümber piiratud ning abiväge ei olnud loota , tundus, et võit on lootusetu ning oli ainult aja küsimus, mil peab võõrvägedele alistuma. Pärast pikki ja kurnavaid võitlusi vandusid eestlased alla ning sellega oli ühtlasi ordurüütlite ülesanne täidetud – Baltimaad olid võtnud üle ristiusu.
Kokkuvõtlikult, eestlaste vaprast vastuhakust ainuüksi ei piisanud , sest ühtse riigi ja välisabi puudumine, vaenlaste rohkus, relvastuse ja oskuste mitterahuldav olemasolu ning vastaste ülekaal oleks eestlased varem või hiljem murdnud.
Henry -Mario Hallik