Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse? lühiessee (0)

Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse?

XII sajandil hakkasid sakslased liikuma itta . 1143. Aastal vallutasid nad lääneslaavi maad ja rajasid Lüübeki. Peagi jõudsid nad ka Läänemere äärde.
Ei läinud kaua, kui Läänemerel asusid sõitma Saksa kaupmehed . Nende vahendusel tuli Liivimaale munk Meinhard , kes pidi siinsetel maadel ristiusku levitama. Kuigi enamus liivlasi võttis ristiusu vastu, tekkisid siiski nendega teravad tülid, kuna vaimulikud tegid koostööd kaupmeestega, kes siinsele rahvale ei meeldinud ning ka sellepärast, et sooviti endiselt ilma pealesurutud vaadeteta edasi elada.
Liivlased olidki esimesed, kes võtsid vastu ristiusu ning nendest sai ristisõdijate liitlased. Latgalid alistati kergelt ning nemadki liitusid ristisõdijatega. Lisaks mängis seal ka rolli kättemaks eestlaste vastu, kuna nad olid käinud Lätis röövretkedel ja laastanud nende maid. Ühendatud jõududel suudeti lõpuks ka eestlased alistada.
Kaotus sõjas tuli suuresti tänu sellele, et eestlastel polnud naabritega eriti häid suhteid ning koostöö puudus ka maakondade vahel. Eestlastel polnud ühtset riiki ega juhti, kes oleks kutsunud kokku ühe suure sõjaväe ning andnud igale salgale kindla ülesande. Ristisõdijad olid elukutselised sõjamehed ning neil oli rohkem kogemusi ja parem relvastus. Samuti saadeti neile vajadusel abivägesid, kui nad lahingus hätta jäid.
Ristisõdijad toetas katoliku kirik , mis oli Lääne-Euroopas üheks tähtsaimaks võimuorganiks. Ristisõdijatele lubati kõikide pattude täielikku andeksandmist ning nende vara oli kaitse all. See tundus paljudele meestele ahvatleva pakkumisena ning nad liitusid meeleldi sõdijatega.
Eestlased oleksid võib-olla saanud oma maa vallutamist edasi lükata, kuid üsna kindlasti poleks nad sõda võitnud. Seda, kui kauasõda oleks suudetud venitada, ei tea keegi. Eestlasi oli palju, kuid kõik tegutsesid omaette . Kuigi probleeme oli ka relvastusega, oleks see olnud lihtsamini korraldatav, tehes koostööd nii omavahel kui ka naaberriikidega.
Kuna Eesti jagati mitme maa vahel ära, siis oli neil ka raske midagi ühiselt teha. Kõik maad, kes mingit osa Eestist omasid, kartsid teiste tegevust – koostöö nende vahel puudus. Katoliku kirik sai endale hea maatüki, kuid oht, et rootslased ja taanlased võivad sedagi ala endale tahta, säilis.
Eestlaste ristiusustamine oli ilmselt paratamatus. Meie maa asub heal asukohal ning kuna me olime ka paganad, siis oleks varem või hiljem mõni riik meid nagunii rünnanud. Võimalik, et siis oleks meie rahvast aga veelgi rohkem tapetud ning praeguseks meid enam võib-olla polekski.