Mihkel Raud "Musta Pori Näkku" (30)

Referaat
Mihkel Raud
Kirsi Eelmaa
12k
Pelgulinna gümnaasium
Tallinn 2009
Mihkel Raud sündis 1969. aastal 18. Jaanuaril. Tema vanemad on tuntud Eesti kirjanikud Aino Pervik ja Eno Raud. Tema vanem vend Rein on tuntud jaapani filoloog. Mihkli isa Eno tegeles noorpõlves viiulimänguga, mille vastu ka poeg huvi tundis. Esimest korda astus Mihkel publiku ette 5. klassis, kui tegi kaasa Tallinna Draamateatri lavastuses "Kalevala". Mihkel mängis etenduses plokkflööti. Teater hakkas poisile meeldima ja ta tegi kaasa veel mitmes lavastuses ja sai Mikk Mikiverilt loa käia kõigil proovidel ja etendustel.
Kitarri juurde juhatas Mihkli nende perekonna vana tuttav, tuntud muusik Tarmo Urb. Peagi teenis Mihkel veidi raha episoodilise rolli eest filmis "Nukitsamees", mille eest ostis endale oma esimese kitarri. Nüüdseks on Raud ligi 30 aastat mänginud erinevates Eesti bändides. Ta on õppinud London University of The Artsi kommunikatsioonikolledžis, kus omandas magistrikraadi. Tema uus raamat “Musta pori näkku” on aus, brutaalne , naljakas, ropp , traagiline, lõbus ja dramaatiline rokibiograafia, mille lehekülgi täidavad Eesti popajaloo legendid ja müüdid. Siin on tõestisündinud lood ning uskumatud kuulujutud .
„Musta pori näkku“ (2008)
Seda raamatut ei ole võimalik kahe silma vahele jätta juba ülisuure tiraaži tõttu. Ma otsustasin selle menuka teose läbi lugeda puhtalt uudishimust, kuna Mihkel Raud ise mulle väga sümpaatne inimene ei tundu.
Raamatus, mis on Eestis ainuke tõeline rockmuusiku biograafia , kirjutab ta julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja selle aja muusikutest ning enda eksirännakutest tavainimesele tabamatus maailmas. Samas võib seda raamatut võtta ka kui ühest ajastust ja noortest selle keskel, kes ennast lihtsalt lõbusalt aega veetes surnuks joovad. Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.” Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes seda õige pisut.) Kõik muusikud, kes neil aastail vähegi tuntud olid, on siin raamatus mainitud: Ivo Linna, Gunnar Graps, Tarmo ja Toomas Urb, Tõnu Raadik , Sven Grünberg, Henri Laks , Hendrik Sal- Saller , Alo Mattiisen , Rein Rannap, Igor Garšnek, Anne Veski , Urmas Alender , Jaanus Nõgisto, Tõnis Mägi, Hardi Volmer, Eerik Olle, Roald Jürlau, Tõnis Mägi, Allan Sarri, Arne Valmis, Margus Kappel, Olav Ehala, Vello Orumets, Karl Madis, Joel Steinfeldt, Riho Sibul…
Algselt oli ta plaaninud ainult Singer -Vingeri biograafiat kirjutada, kuid tööd alustades oli selge, et sellest ei piisa. Seetõttu on raamatus ka väga vähe tema lapsepõlvest ja kuulsatest vanematest, kellest samuti tahaks ju kõike teada. Mina ei osanud enne üldse Eno Rauda ja Mihklit seostada , rääkimata Aino Pervikust, kelle nimi peaks küll igale lapsele tuttav olema. Teose põhiteema hõlmab aastaid alates sellest, kui Raud Singer-Vingeris alustas, kuni 1990. aasta 2. augustini, mil ta alkoholiga lõpu tegi. See kuupäev jääb mulle hästi meelde, sest juhtumisi ma sündisin sel samal päeval. Kaineks saamine suunas ta hoopis teisele teele - laste, superstaaride, raadio- ja teleauditooriumi. Oma raamatu kaudu aga munasid õpetavaks kukeks: ärge teie nii tehke nagu mina, sest see ei viiks kusagile mujale kui Wismarisse.
1
Ma ei usu, et ükski noor tänapäeval nii tormilist elu elab, aga samas võib see raamat isegi õpetlikuks osutuda. Ükski puberteedieas noor ei kuula oma tänitavaid vanemaid, palju paremini võib kohale jõuda see, mis seal raamatus on. See võib olla küll ropp ja naljakate seikadega aga minule tundus see isegi kohati kurb, lõpp lausa traagiline. See polnud enam mingi nali - oleks ta oma eluviisi jätkanud, siis poleks ta enam ammu meie hulgas.
Tundub, et ta ei hoidnud ennast absoluutselt tagasi seda kirjutades. Samas olen ma üsna veendunud, et sellist elu ei saagi ilma roppude sõnadeta kirjeldada. Võib-olla andiski just see raamatule mingi kirjeldamatu jõu, mille tõttu polnud võimalik raamatut enne käest panna, kui see lõpuks loetud sai. Mingisugusest ilukirjanduslikult kõrgel tasemel tekstist ei saa selle raamatu puhul küll rääkida. Kirjutatud on see suhteliselt kergesti loetavalt ja segadust tekitab see, kui jutulõng paaris kohas ühe lõiguga katkeb, et järgmises juba täiesti teisest kohast alata . Ma oleks tahtnud rohkem kuulda tema perekonnast. Samas võib järeldada, et kui Raud oli neil aastail konstantselt mäluaugus ja kogu raamat on kokku pandud sõprade-tuttavate juttude abil, siis võib-olla oleksid leebed seigad perekonnast ülejäänud pöörase teksti vahel kaduma läinud.
Raamatu pealkirjaga on poeg Mihkel teinud kummarduse ja kingituse oma isale . Talle on ilmselgelt ammu hinge pihta käinud, et vennad Urbid omastasid elegantselt “Tõlla ees meil tormab …”, mida nad on küll kenasti esitanud , ent mille sõnad ja viisi lõi hoopis Eno Raud, sellest ka pealkiri. Mitte selleks, et eksjoodikuna oma vanadele kamraadidele musta pori näkku visata ja selle pealt teenida. Must pori on kogu see rämps, mis ühele väga ennasttäis noorele rokimehele tema keerulisel ja enesehävituslikul teel vastu nägu lendab.
Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.
Hobused on vahus, ragisevad rangid,
mustal taeval sähvib ekslev välgujoon.
Kihutame nagu põgenevad vangid,
kelle kandu limpsab verekoera koon.
Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein .
Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa…
Eno Raud
2
Katkend raamatust
„Kuidas isal on?“
Eno Raua olukord oli järsult halvenenud ning huilgavate sireenidega kiirabiauto oli ta mõne päeva eest haiglasse toimetanud. Ma olin viimased ööd küll Kojamehe, küll Loit Linnupõllu, küll kellegi kolmanda juures veetnud ja koju käima sattusin alles praegu.
„Kuidas tal on?“
„Halvasti. Isal on väga halvasti,“ vastas keskendunult imeõhukeste varraste vahel midagi kuduv ema. See polnud vajadus uue kudumi järele, mis viimased paarteist aastat halvatud abikaasa eest kakskümmend neli tundi ööpäevas hoolitsenud naine käsitööga tegelema ajas. See oli asendustegevus. Asendus millelegi, mille peale ma isegi mõelda ei tahtnud.
„Mis mõttes halvasti?“ Ma olin ikka veel purusodi, kuid sõna „halvasti“ kurjakuulutavast tähendusest, eriti kui see minu isa puudutas, olin ma ometi võimeline aru saama.
„Ta on suremas.“
„Kurat küll. Sa ütled selliseid asju ainult selleks, et mul veel sitem hakkaks kui mul niigi on.“
Ema ei vastanud midagi. Tema käed liikusid veel kiiremas tempos ning pirakad läbipaistvad pisarad veeresid naise kortsulisi põski mööda pöörase hooga murest värisevate huulte suunas.
„Mis mõttes suremas? Mis kuradi mõttes ta suremas on?“
Ema nuttis silmi tõstmata. Ta ei tahtnud mind vaadata ning tõtt öelda ei saanud ma aru, miks ta mind vaadata ei tahtnud.
„Ta küsis täna sinu järele,“ ütles ema lõpuks vardaid hetkeks teineteisest eraldades. „Ta vaatas mind oma suurte pruunide silmadega ja küsis, kas Mihkel ei tulegi teda vaatama. Issand , ta on nii kohutavalt palju kehakaalus kaotanud. Ainsad asjad tema näos on kaks suurt pruuni silma. Ta vaatas mind nendega ainiti ja ma ei saanud talle öelda, et tema poeg on alkohoolik . Ma lihtsalt ei saanud talle seda öelda.“
Ema murdus uuesti ega olnud rohkem võimeline rääkima. Ega minagi . Ma vedelesin keset põrandat laes rippuvat kollase kupliga lampi vaadates ja mulle meenus, kuidas isa selle kord Peredelkino-perioodi avapäeval šampanjakorgiga kogemata tükkideks oli tulistanud.
3
Kasutatud kirjandus:

Mihkel Raud „Musta pori näkku“ Tammeraamat, 2008

http://www.rada7.ee/?s=f&k=3&id=29978 – intervjuu Mihkel Rauaga

http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Raud

http://uudised.err.ee/index.php?06141349 – Mihkel Raualt ilmus avameelne mälestusteraamat

http://www.naisteleht.ee/node/5469 - Aino Pervik poja Mihkel Raua raamatust: «Minu jaoks on see iseäranis kurb teos.»