Midagi ei kao, mis on olnud (5)

Tauri Must
Midagi ei kao, mis on olnud
Kaasaegne üldtunnustatud kalender koosneb 365st või 366st päevast, mida esineb kord iga 4aasta tagant. Põhjuseks Maa reis ümber Päikese, mis kestab kalendriaastast mõned tunnid kauem. Kuigi inimene on aega arvestanud juba kümneid sajandeid , on kristlik maailm selle lugemise ühel hetkel nullinud ning otsast alustanud. See on märk sellest, et juba meie eelkäijatel oli soov ja võime midagi korda saata ning tehtut tunnustada. Osati hinnata sündmuste väärtusi ja mäletada seda, mida avalikkus lubas. Bulgakovi „Meister ja Margarita” sisaldab endas keerulist teemaarendust, kus uskumus on seotud reaalsusega. Kõik see on omakorda toodud kaasaega, et panna proovile inimeste kannatus ja välja selgitada nende tegelikud pahed. Romaan üritab tõestada ajaloo loogilist arengut ning seda, kuidas kõrvaltegurid on mõjutanud teaduse kulgu .
Kroonikad on ainsad tõestusmaterjalid muinasajal toimunust. Kõik tehtud teod on salvestatud ajalooarhiivides, kus uuritakse inimkonna uskumatuid tegusid ja imestatakse nende toimumise võimalikkuse üle. Kõige rohkem on kirjeldatud sõdasid, mis oma veriselt olemuselt on meeldejäävad ning tähelepanuväärsed. Tänu võimuahnusele ning edumeelsusele on pidevas arengus olnud teadus ja tehnika. Evolutsioon kivikirvest elektroonikani on äärmiselt pikk ja paljunõudev, ent ometigi leidub ka tänapäeval džunglites suguhõime, kelle elupaigaks on koopad ja sõjavahenditeks odad . „Meister ja Margarita” teatritseenis mainib Woland , et inimesed ei ole kahe tuhande aasta jooksul üldse muutunud. Üldine mass on ikka sama rumal ja ahne kui vanasti. Areneb vaid miljöö ja välimus, kuid pilt pildis, milleks inimene on, jääb ikka mustvalgeks.
Väga raske on tõmmata piiri tegelikkuse ja müstilise vahele. See, mis ühiskonnale tundub normaalne ja igapäevane, võib olla hoopis allasurutud ning piiratud vaateväli. Persoonid, keda peetakse hulludeks, on just ehk näinud tõde mingil kujul, kuid modernne teadus ja endast lugupidav riik ei saa ju ometi lasta oma mainet kahjustada, ning haiglad ravivad meelsasti neid isiksusi terveks. Ajalugu on tulvil igasuguseid uskumusi ja jumalatekultusi. Ühtlasi pajatab piibel ka lugusid imedest. Nendele peab olema mingisugune seletus, sest ei ole võimalik aasatuhandete jooksul panna miljoneid lihtsurelikke uskuma midagi käega katsumatut ning silmale nähtamatut. Jeesuse sünnist arvetatakse meie aega ning kirikud on olnud kõige suurejoonelisemad ja laiemalt levinud äriettevõtted kunagi. Hea ei saa aga ilma kurjata ning nõnda ilmutab end saatan Woland ühiskonnale, lahendades tõele jälile saanud inimeste probleeme ning tekitades neid paganatele ja uskumatutele.
Tehtud tegeude eest kannab igaüks ise vastutust. Omaette küsimus on selles, kas see ka südametunnistust piinama jääb. Vastasel juhul ootab ees igavene piin põrgus. Wolandi allmaailmas mäletatakse kõikide ajaloos tuntud suurkujude tegusid, kes kunagi on elanud. Ballile kutsutakse nad end alandama ja oma tegelikku võimetust taluma . See näitab indiviidide võrdust ja suutmatust tegutseda looduslikul tasandil ilma kõrvalise abita. Meistri poolt jutustatud Pontius Pilatuse lugu oli tegelikult killuke ajaloost, mis oli ette määratud tal lihtsalt paberile kirja panna. Pime mustermaailm seda ei aksepteeri ning autor hävitab oma teose. Ajalugu ei ole aga võimalik varjata ega eitada. „Käsikirjad ei põle” on see väljend, mida Woland kasutab iseloomustamaks iga inimese elulugu ja tema rolli ühiskonnas. Meist kõigist jääb maha mingisugune jälg, mis võib esialgu tunduda täiesti tühisena, kuid aja jooksul kogub tähtsust.
Fotograafia ja maalikunst on olnud ainsateks tõelisteks ajalookandjateks. Neile lisandunud filmid on kaasaja ime, mis ei suuda edasi anda seda mõtet, mida räägib üks pilt. Justkui maalide puhul on tegemist haritud inimeste raamatutega, kus on võimalik vastused saada kõigile oma küsimustele. Kõik möödunu on kunagi olnud samuti tänane päev- hetk antud perioodil. Seda aega ja tehtut me tagasi ei saa, kuid selle nimel tuleb võtta olevikust võimalikult maksimaalne väärtusmälestus endaga kaasa. „Mõelge sellele, et tänast päeva ei tule enam kunagi” (Dante).