Mida tähendab sõnavabadus? (1)

Mida tähendab sõnavabadus?
Eesti on olnud iseseisev demokraatlik riik, kus hinnatakse sõnavabadust, juba mitmeid aastaid. Vaatamata sellele mäletavad vanemad eestlased hästi aega, kus valimata sõnastus võis esile kutsuda vaikse üksinduse mõne Pagari tänava maja keldris . Tänapäeval võib öelda, mis pähe tuleb, ja mida mahlakam sõnastus, seda suurem on lootus pääseda oma mõttelennuga ka mõne ajakirja esikaanele. Praegusel ajal on enda mõtete väljendamise teinud lihtsamaks ka arenev infoühiskond koos interneti ja globaalse meediaga , mis omakorda soodustab sõnavabaduse levikut ning tekitab ka paramatult vajadust selle mõistlikuks piiramiseks.
Võimalus avaldada vabalt oma arvamust on demokraatia üheks tähtsamaks alustalaks. Sõnavabadus, see on õigus eneseväljendusele ja avaliku informatsiooni saamisele. Eesti riigis on need võimalused tänapäeval tagatud kõigile elanikele võrdselt, mis omakorda loovad eelduse tugeva kodanikuühiskonna arenguks. Selle kaudu ongi võimalik rakendada demokraatia põhimõtet, rahva võimu, millest parlamendi valimine rahvahääletuse teel on vaid väikene osa. Sõnavabadus on demokraatlike riikide kodanike privileeg , mitte kaugeltki kõik inimesed ei saa endale seda lubada. Õnneks on meil võimalik elada riigis, kus saame soovi korral osaleda aktiivselt riigi juhtimises. Sõnavabaduse teel valitsemine on võimalik survegruppide, meeleavalduste või isegi streikide kaudu, seega võib öelda, et eneseväljendus tagabki meile toimiva riigi.
Sõnavabadus ei ole pelgalt võimalus oma arvamuse avaldamiseks ilma tagajärgedeta, tuleb arvestada sellega, et oma lendu lastud sõnadega kaasneb ka vastutus. Iga inimene peaks olema suuteline arvestama oma sõnavõtu mõju ulatusega ja tajuma ka selle võimalikke tagajärgi nii endale kui ka teistele. Eriti halb näide sõnavabaduse väärkasutusest on laimamine internetikeskkonnas, kus netikommentaatorid pahatahtlikult sõimavad ning labastavad teisi inimesi, nende vaateid või seisukohti. Üleüldiselt ei ole need konkreetsed indiviidid kunagi omavahel kohtunud ning seega puudub reaalne ettekujutus oma sõimusõnade ohvrist. Sõnavabadus annab küll eneseväljendusele vaba voli , kuid see ei tähenda, et selle alla peaks kuuluma solvamine ning halvustamine. Internetilaimamise levikut soodustab eeskätt anonüümsus ja sellega kaasnev karistamatuse tunne.
Millised oleksid lahendused? Üheks variandiks oleks kaotada võimalus kommenteerimisel esineda anonüümselt. Tehniline teostus ei oleks eriti keeruline. Probleem on rohkem emotsionaalne, kuna anonüümsuse kadumisel kaoks ka enamus kommentaaridest. Selle vastu on aga veebiväljaannete loojad , sest nende arvates kaoks nii rahva ehe tagasiside. Inimeste arvamus on väljaannetele äärmiselt oluline, sest see lisab värvikust nii uudistele kui arvamuslugudele ning see omakorda parandab nende müüdavust. Omapoolse lahendusena on portaalid tööle võtnud spetsialistid , kes eemaldavad juba avaldatud kommentaaride hulgast kõige pahatahtlikumad. Samuti tegutseb Eestis Avaliku Sõna Nõukogu, kellele saab esitada kaebusi ajakirjanduses levitatud valeinformatsiooni, solvamise või eraellu sekkumise kohta. Need kõik on võrdlemisi leebed lahendused.
Oluliselt karmimaks võtteks on kommentaaride otsene tsenseerimine, see tähendaks kõige avaldatava ranget läbivaatamist enne selle avalikuse ette lubamist. Tsensuur kui selline ei ole eestlastele ka sugugi võõras vaid pigem vana hea tuttav meie lähiminevikust. Pärast Teist maailmasõda oli Eesti NSV-s lubatud oma avalik arvamuse avaldamine vaid nõukogude võimu ülistamise ja kapitalismi mahategemise ulatuses. Vastupidisel arvamusel olijad, kes julgesid endist Eesti Vabariiki kiita ja samal ajal kritiseerida kehtivat korda, saadeti võimude poolt Siberisse asumisele või vanglasse. Kõige halvimal juhul võis süüdlast oodata ka mahalaskmine. Kuna inimestel oli pidev hirm, siis hoiti oma mõtteid endale. Sama reegel kehtis ka ajakirjanduses, kus ajalehereporterid õppisid oma tegelikke mõtteid edasi andma peidetud kujul ja rahvas omakorda õppis ridade vahelt lugema.
Tegelikult oleks parimaks lahenduseks nn. iseregulatsioon. Juba praegu võime paljudel veebilehtedel näha üleskutseid „Teata laimust!“, „Ära sõima!“ või „Ära sigatse!“, samuti on võimalik hinnata kommentaare. Need kõik on tugeva kodanikuühiskonna väljendusvormid ja aitavad meil paremini hakkama saada. Kõige paremini toimivad alati vabatahtlikud algatused, kus inimesed ise tõrjuvad eemale ühiskonnale ebasobiva käitumise. Antud juhul on need kommentaatorid, kes ise filtreerivad välja halvustavad ja muidu ebasobivad tekstid.
Arvamuste paljususega kaasnevad paramatult konfliktid, kuid siinkohal tuleb vahet teha edasiviival kritiseerimisel ja lihtlabasel sõimamisel. Viimase levikut tuleks Eestis kindlasti takistada, sest see rikub sõnavabaduse tegeliku eesmärgi mainet. Oluline on seega, kas me soovime sõnavabadust mingilgi määral piirata või sobib meile ka sellega paramatult kaasnev mustem pool. Kõik sõltub meie taluvuspiiridest ja ühiskonnas kehtivatest normidest..
Võib nentida, et sõnavabadus on suurepärane ja oluline osa meie ühiskonnas arengus. Demokraatlikku ühiskonda ilma selleta on raske ette kujutada.