Mida ma arvan Mesopotaamia kunstist (0)

Mida ma arvan Mesopotaamia kunstist.
Õp.
2007
Mesopotaamia kunst oli valitsevaks kunstistiiliks vahemikus 4000a. – 6.s. e.m.a. Kahjuks pole eriti palju teoseid tänaseks päevaks säilinud. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on aga siiski nii mõnigi ese leitud. Selle kõrgkultuuri loojateks olid sumerid , kelle linnriikides tekkisid IV – III aastatuhandel e.m.a. põhilised kustivormid , mis olid eeskujuks ka järgmiste sajandite kunstile. III aastatuhande II poolel võtsid Mesopotaamia enda valdusesse semiidi keelt rääkivad akaadlased. Sellega seoses muutub ka kunsti põhiteema , kui kuningas Sargon aastal 2350 e.m.a. linnriigid oma võimu alla ühendab. Oluliseimaks teemaks saab ainuvalitseja ülistamine. Aastatel 1792-1750 e.m.a. , kui valitseb kuulus seadusteandja Hammurap , muutub tähtsaks kultuurikeskuseks Babüloni linn. Peale assüürlaste pealinna Ninive vallutamist toimub Babüloni linna suurejooneline väljaehitamine.
Mesopotaamia kunstiajalugu algab keraamikaga. Savinõude ja –kujude järgi on näha , et juba IV aastatuhandel e.m.a. omasid nende loojad peenemaitselist vormitaju ja meisterlikku materjali valitsemist. Samuti on näha piiratud pinna oskuslikku komponeerimist alabastarist (kivist) nikerdatud peekritel.
Suurimad saavutused Mesopotaamia ehituskunstis olid templid , valitsejate lossid ja linnade kindlustused . Selline looduslikult hea ehitusmaterjal nagu kivi Mesopotaamias puudub , mistõttu suurem osa ehitistest on valmistatud päikese käes kuivatatud savitellistest. Muidugi pole sellist viisi ehitistest aastatuhandete jooksul alles jäänud muud kui mulla- ja savihunnikud. Arheoloogiliste kaevamiste tõttu on avastatud , et ehitiste juures oli kasutatud sisseveetud kivist detaile , nagu näiteks uksepiitu , sambaid jms. Nende järgi oli arhitektidel võimalik kindlaks määrata vanade hoonete põhiplaanid.
Templid polnud Mesopotaamias ainult pühamuteks. Need olid kogu elu keskused. Seal asusid töökojad , laod ning mingis mõistes bürooruumid , kus kirjutati ning loeti savist raamatuid. Kõige tüüpilisemaks tunnuseks Mesopotaamia template juures olid tsikuraadid. See on kõrge massiivne torn , mis ülespoole aheneb. Astangute külgedel asusid trepid ning mitmesuguseid muid väljaehitisi. Torni kõige ülemisel korrusel asus pikk ja kitsas tempel koos jumalakujuga. Templi ukseni ei pääsenud otse , sinna pääses pühaliku protsessiooniga keerulist teed pidi , näiteks tehes ringi umber iga astangu . Tsikuraatide jäänuseid on säilinud mitmeid , üks vanemaid , IV aastatuhandest e.m.a. , oli sumerlaste linnas Urukis. Arvatavasti kõige kuulsam tempel on Babüloni linnas asunud Marduki tempel. Selle alus on üheksakümmend meetrit ja kõrgus olnud samasugune . Tsikuraat koosnes seitsmest üksteise peal asunud osast , iga osa alumisest osast väiksem ja iga osa oli eri värvi. Kõige alumine oli musta värvi. Sellest järgmine oli oranž. Järjekorras edasi minnes olid värvid punane , kuldne , kollane , sinine ja kõige ülemine astang , kus asus ka tempel , oli hõbedane. Astangutele olid arvatavasti rajatud aiad.
Peale templite oli Babülon kuulus ka oma linnamüüride poolest. Linna ümbritses küllalt paks müür , nii et seal said vabalt kõrvuti sõita kaks neljahobuserakendit. Iga viiekümne meetri tagant oli müüris vahitorn ning samuti mitu väravat. Linna läbisid mitu sirget ja avarat peatänavat , mis algasid ja lõppesid väravate juures. Peaväravaks oli peajumalanna Iśtari värav. See oli müüri kuulsaim osa. Värav oli vooderdatud värviliste glasuurtellistega ja seal oli kujutatud mitmesuguseid fantastilisi loomi ( näiteks ükssarved , draakonid jne. ).
Valitsejate lossid olid enamasti väga suured. Assüüria valitseja Sargon II lossis Korsabadis oli 210 erinevat ruumi.. Kõik need olid ümbritsetud müüriga. Lossil oli mitu suurt siseõue , lisaks veel ruumide valgustamiseks mitmeid väiksemaid siseõuesid. Muidugi oli seal ka lossitempel tsikuraadiga. Mesopotaamias olid kasutusel kividest laotud kaar ja võlv. Ka Korsabadi lossi väravaava oli kaarekujuline .
Skulptuur oli üsna ühekülgne. Eriti just materjali puudumise tõttu. Skulptorid olid sunnitud kasutama oma töödes eelkõige savi. Leidude hulgas on massiliselt põletatud reljeefidega savitahvleid ja savikujukesi. Kõige tüüpilisem leid on niinimetatud pitsatsilinder , mis tähendab väikseid , mõnest kõvemast kivist väikseid silindrikesi , kuhu on peale süvendatud pildikesi ja kirjamärke. Kui sellist silindrikest pehme saviplaadi peal veeretada , tekkis plaadile nelinurkne kõrgreljeefis kujutis , mis hiljem põletati. Pitsatsilindrid kujutavad endil sageli stseene mesopotaamia mütoloogia ja ajaloo ainetel .
Kuningate tellimusel valmistati plaaditaolisi kivisambaid ehk steele. Nende valmistamiseks hangiti kivi välismaalt. Selliste teoste eesmärk oli jäädvustada sõjalisi võite ning näidata ja rõhutada kuningate tähtsust ning võimu. Valitseja figuur oli teistest tunduvalt suurem , tema järel tulid väepealikute , sõdalaste ja alles viimasena vaenlaste kujutised. Sageli oli ühel reljeefil kujutatud mitut erinevat sündmust , mida sai lugeda nagu jutustust. Tüüpiliseks oli ka troonil istuv valitseja ning tema ees kummarduvad ning andamitega koormatud alamad .
Inimfiguurid on reljeefidel üsna kohmakalt kujutatud , samas aga detailid on äärmiselt täpsed. Käte ja jalgade lihased , relvad ja riietus on piinliku täpsusega. Kujude poosid olid puised ja tardunud , aga samas suursugused , võimukad ja ähvardavad. Suurt tähelepanu oli pööratud silmadele. Neid kujutati suurte ja intensiivsetena , sageli kasutati ka inkrustatsiooni ehk värvilise materjali asetamist süvenditesse.
Üldiselt oli Mesopotaamia kunst suhteliselt suursugune ja valitsejaid ülistav.
Kasutatud kirjandus

• Jaak Kangilaski ‘’Üldine kunstiajalugu’’