KONTEKST SAATJA > SÕNUM > SAAJA KONTAKT KOOD 3. Mida tähendavad: saatja, kood, kodeerimine, teade, dekodeerimine, vastuvõtja, müra, tagasiside, reaktsioon, kommunikatsiooniviga. Saatja: Kommunikatsiooniprotsessis on saatja info edastajaks. Kood: Sellel on kommunikatsiooniprotsessis metakeeleline funktsioon, ehk saatja ja vastuvõtja peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt, et infovahetus osutuks võimalikuks. Kodeerimine: Seda kasutab saatja, et kodeerida oma sõnum sobivasse märkide süsteemi ehk ,,tõlgib" selle signaalide keelde. Teade: On sõnum mida edastatakse. Dekodeerimine: Dekodeerimine on kodeerimise vastandprotsess sõnaliste ja mittesõnaliste signaalide lahtimõtestamine, eesmärgiks aru saada mõttest, tähendusest
Endise Stanislavski Moskva Teatri näitlejat paluti öelda nelikümmend korda fraasi Sevodnja vetserom (,,täna õhtul"). Ta koostas nimekirja umbes neljakümnest emotsionaalsest situatsioonist ja esitas siis antud fraasi kooskõlas iga antud situatsiooniga, mille tema kuulajaskond pidi ära tundma vaid muutusest kahe sõna intonatsioonis. Keelel on ka tungiv, konatiivne funktsioon: sõnumi mõju vastuvõtjale. See väljendub kõige paremini vokatiivis ja imperatiivis. Keele faatiline ja metakeeleline funktsioon toimivad pikendamaks või katkestamaks kommunikatsiooni, kontrollimaks, kas kanal töötab ja tõmbamaks vestluspartneri tähelepanu ("Halloo, kas sa kuuled mind?"). Seda kontakti ehk faatilist funktsiooni võib esitada ohtra dialoogiga, mille mõte on suhtlemise pikendamine. Püüe alustada ja jätkata kommunikatsiooni sarnaneb lindude ,,kõnele": keele faatiline funktsioon on ainus, mida linnud jagavad inimolenditega; see on ka esimene laste poolt omandatav verbaalne funktsioon.
tühjade tünnide juures, sest sõna "tühi" mõjutab) Shannon-Weaveri kommunikatsioonimudel: kontekst Saussure'i kommunikatsioonimudel: referentsiaalne saatja sõnum vastuvõtja emotiivne poeetiline konatiivne kontakt faatiline Jakobsoni kommunikatsioonimudel: kood metakeeleline Kood on mudeli kujul esitatud struktuur, mis toimib fundamentaalse reeglina rea uute teadete loomisel. Strukturalismi aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuriga (ja maailma organiseerumise printsiipidega). STRUKTURALISM uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale, mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm -- me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja
mõtlema siis, kui puutub kokku kirjaliku kõne osaoskustega. Nt häälikanalüüs- oluline toiming, mille peab omandama selleks, et sõna kirjutada- häälikukoostise analüüs, mis järjekorras on sõnas tähed, häälikud. (Et sõna AUTO kirjutada- sõnas on 4 häälikut, esimene täht on A, teine U jne- see on keeleanalüüs- laps peab mõlema sellele, mis ta enne alateadlikult tegi). Kogu õppetegevus suures osas on metakeeleline- sh käänamised, pööramised jms. Teadlikult mõtlemine sellele, mida ma just kirjutasin. Nt määra lihtminevikus sõnad. · Keele roll inimese maailmapildi mõjutamisel- kuidas on keel ja kultuur omavahel seotud. Kas ma mõtlen teistmoodi, kui ma räägin eesti keeles või inglise keeles. Peeter Tulviste on kirjutanud sellest huvitavalt. PSL sünd · Võgotski Mõslenij i r/vets. - üks olulisemaid teoseid.
· Esteetiline- stiilist lähtuv R.Jakobsoni kommunikatsiooni mudeli järgi (teksti analüüsimisel kasutada seda): · Referentsiaalne funktsioon - Kontekst proloog, epiloog, seletab sündmust · Ekspressiivne funktsioon - Saatja räägib iseenda kohta · Apellatiivne funktsioon - Saaja+publik, teine tegelane. 2 saajat: mõjutab teda · Faatiline funktsioon - Kontakti loomine + säilitamine kõnetused, nimede nimetamised, noogutused · Metakeeleline funktsioon - Kood seletatakse mingeid sõnu, nähtuseid, mõisteid. Keel keele taga. · Poeetiline funktsioon - Teade poeetiline funktsioon Dialoog ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelased omavad erinevat infot või vaatepunkte, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks. Kahekõne sõltub: tegelaste arvust, tegelaste ühiskondlikust positsioonist, iseloomust, meeleolust,
seda teha aga "joob"; "joodi" puhul. 3. Faatiline (phatic) funktsioon on suunatud kontaktile, eelkõige kontrollimaks kas kommunikatsioonikanal (kontakt) töötab või ei, või siis kommunikatsiooni kehtestamiseks, pikendamiseks või lühendamiseks, ning seda võib esitada ritualiseeritud vormelite, tervete dialoogide vahetamisega või lihtsalt suhtlemise pikendamise mõttega 4. Metakeeleline (metalingual) funktsioon koondub kõne koodile, st. adressant ja adressaat peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt, termineid jne, et nende vahel oleks võimalik informatsiooni vahetamine. Seletav. 5. Viiteline, kommunikatiivne v referentiivne (denotatiivne v kognitiivne) (referential) funktsioon orienteerub kontekstile. Et adressandi teade
eakaaslastega, vanemates klassides ja edaspidi õpitegevus elukutse omandamiseks. Õpitegevuses on suhtlemine kõige enam organiseeritud-reglementeeritud.Toimub teadmiste omandamine, üldistamine ja süstematiseerimine. Keskastmes ja hiljem muutub kõne teadmiste omandamise viisist lisaks nende ümbertöötamise ja uute teadmiste loomise viisiks. Selleks peab kõne muutuma teadlikuks ja tahtlikuks, keelevahendite kasutamine võimalikult täpseks: areneb kõne metakeeleline funktsioon, kõnevormidest aktiivselt kirjalik kõne. Arenevad suhtlemmise tegevuslik ja isikuline vorm, mis on oluline noorukite omavahelises suhtlemises. Omandatakse suhtlemise strateegia ja taktika. Areneb argumenteeriv kõne ja individuaalne stiil Täiskasvanu: Kõne sõltub inimese elukeskkoonast ja tööalast. Omandatakse uusi sõnu, täiustuvad suhtlemisoskused. Mis on iseloomulik lapse kõnele kõne-eelsel, grammatika-eelsel ja grammatika omandamise perioodil?
asjaolus, et tungiv funktsioon ei pea tuginema tõesusele, st "Joo!" puhul ei saa küsida, kas joomine ka tegelikult aset leiab, küll saab seda teha aga "joob"; "joodi" puhul. faatiline funktsioon (oluline on kontakt ise eelkõige kontrollimaks, kas kommunikatsiooni kanal (kontakt) töötab või ei, või siis kommunikatsiooni kehtestamiseks, pikendamiseks või lühendamiseks (ritualiseeritud vormelid, dialoogid, olulised on ka mittekeelelised märgid) metakeeleline funktsioon (koodile suunatud) st saatja (adressant) ja vastuvõtja (adressaat) peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt (terminid jmt), et infovahetus osutuks võimalikuks. viiteline funktsioon (seotud kontekstiga) Et sõnum oleks operatiivne, nõuab ta viidatavat konteksti, mis on adressaadi poolt haaratav ning kas verbaalne või verbaliseerimisvõimeline. See oleks keel üldises mõttes (mitte konkreetne, mis
- Enne suuline, siis kirjalik kõne. Kirjalikku kõne tuleb õpetada. NB! Lapse käitumist reguleerib suuresti kõne. Esmalt täiskasvanu kõne, siis lapsed ise valjult rääkides (seletamine), siis ise läbi sisekõne. Metatunnetus ja selle areng Metatunnetus on enda psüühilisest funktsioneerimisest teadlik olek, võime seda kirjeldada ja suunata. Nt metatähelepanu, metataju, metamälu, metamõtlemine, metamõistmine, metakeeleline võimekus. Seda võimekust läheb vaja formaalses koolihariduses, mis omakorda arendab metatunnetust. Metakognitiivne kompetentsus on oskus sobitada situatsiooni ja oma oskusi/võimeid/teadmisi kõige kohasemal viisil. Metatunnetus kujuneb sisekõne baasil ja selle areng sõltub vajadusest oma psüühilist tegevust teadvustada (formaalse koolihariduse roll). Emotsioonid ja motivatsioon - Emotsioonide diferentseerumine
Vajadus uurida: 1) künemehhanismi ja keelesüsteemis seost 2) küneloome ja taju operatsioone, nende sõltuvust keelest 3) loome ja taju sarnasusi/erinevusi, suhtlemisakti tervikuna 4) kõnemehhanismi kujunemist 5) loomet ja taju sõltuvalt kõne funktsioonidest (kellele mida ma püüan seletadak; need protsessid sõltuvad kellele räägin) 6) keelelise ja metakeeleliste operatsioonide rolli (metakeeleline op, mis me teeme keele teadvustamiseks.) nt püüan häälikute järjekorda sõnas seada, siis on vaja häälida, nt l-a-u-d, , see ongi metakeelelin operatsioon, aga ka see kui hakkame süna tabeli järgi hääldama. Kõneprotsessi, -üksuse teadvustamiseks kõik mis teeme, ongi metakeeleline operatsioon 7) mõtte ja semantika vahekorda vahetame mõtteid, mida võib nim,
omandamiseks. Areneb tunnetusfunktsioon, toimub teadmiste omandamine, üldistamine ja süstematiseerimine. Sõnatähendused kajastavad üldistatud kujutlusi ja mõisteid. Keskastmes, eriti aga hiljem, muutub kõne teadmiste omandamise viisist lisaks nende ümbertöötamise ja ka uute teadmiste loomise viisiks. Selleks peab kõne muutuma teadlikuks ja tahtlikuks, keelevahendite kasutamine võimalikult täpseks: areneb kõne metakeeleline funktsioon, kõnevormidest eriti aktiivselt kirjalik kõne. Tunnetustegevust teenindavad nii välis- (nii suuline kui ka kirjalik vorm) kui ka sisekõne. Omandatakse suhtlemise strateegia ja taktika, millega kaasneb keelevahendite valikuline kasutamine. Väga olulise arengu läbib koolieas kõne reguleeriv-planeeriv funktsioon. Ühistegevuses kujuneb oskus kaaslaste tegevust suunata, hinnata ja ise instruktsioonidele alluda (sh. kirjalikele). Noorukite
Renessanssteatris on kõnes palju vihjeid kontekstile, millega luuakse fiktsionaalne maailm; · ekspressiivne saatjaga enesetunne, mõtlemine ja suhtumine, tegelane peab ennast avama; · apellatiivne lausungid, millega püütakse saajat mõjutada. Teade teisele tegelasele on ühtlasi teade saajale. Teate topeltroll; · faatiline kõne, mis püüab säilitada kontakti saajaga, vaataja tähelepanu teravdamiseks ja ergutamiseks; · metakeeleline seotud koodi/keelega, tavaliselt tagaplaanil, kerkib esile siis, kui kontakt on häiritud; · poeetiline. Lisaks on teatrikõne komplitseeritum, alati on mitu autorit ja adressaati. Autor, näitleja vs tegelane, vaataja. Kõne draamas on korrastatum, seotud poeetilise funktsiooniga, täidab esteetilisi eesmärke. Näidendi lavastuste tegelased on väga sõnaosavad. T. S. Elliot: näidendi ja luule vahe on väiksem kui tavakõne ja draamakõne vahe
märgatavalt, kuid ühtlasi ilmneb sagedamini semantilisi eksimusi (on rohkem sõnu, mille kasutamisel eksida). Enam eksitakse omadussõnade valikul ja mõistmisel, mis tuleneb keskkonna ebatäpsest tunnetamisest. Psüühika ja kõne ning lugemisoskuse kirjeldatud tase võimaldab kasutada teadmiste omandamiseks tekste (VI klassist alates õpitakse nn. jutustavaid aineid), õppida süstemaatiliselt grammatika põhitõdesid ja omandada metakeeleline baassõnavara, kasutada hargnenud verbaalseid instruktsioone, õppida konspekteerimist (märkmete tegemist). Emakeeles õpitav realiseeritakse seejärel teistes ainetes, k.a. tööõpetuses. Ka teisel kooliastmel on õpitegevuses esikohal praktiline harjutamine, mille ülesandeks on teadmiste-oskuste omandamine ja kinnistamine. Suureneb aga harjutamise iseseisvus: kasutusel on üldistatud korraldused, kirjalikud instruktsioonid,
annaabi.ee 
