Merikotkas Välimus Inimesed pidasid vanasti kotkaid jumalikeks lindudeks. Neil on uhke välimus ja võimsad tiivad. Merikotkas on kõige suurem lind. Kui ta oma tiivad välja sirutab on nende laius kuni 2,5 meetrit. Ta kaalub kuni kuus kilogrammi. Tal on hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise nokkloomaga. Merikotka põhivärvuseks on pruun. Merikotka nokk on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskkohast sulgedega kaetud. Küüned on kotkal mustad. Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Ta ehitab omale pesa suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põhilised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Pesa on...
merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 13 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi. Levik Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil pesitsevate
page=liigitutvustused_liik&id=106 PALJUNEMINE • Pojad sünnivad veebruari lõpus - märtsis. • Tavalisel sünnib 1 poeg. • Algul on pojad väga abitud ning ei oska isegi ujuda. • Poegivad maismaal. ALLIKAD • http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/MYOSCO2.htm (info nolgusest) • http://www.sea.ee/huvitavat/10832/ (info nolgusest) • http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/HALALB2.htm (info merikotkast) • http://www.kotkas.ee/kotkaliigid/merikotkas (info meriotkast) • http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/hallhyljes2.htm (info hallhülgest) • http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=106 (info hallhüljest)
Neid ohustavad keskkonnamürgid, aktiivne vaenamine meelsasti ka imetajate raipeid, harvemini inimese poolt ja elupaikade nõrk kaitse. metskitsetallesid ja jäneseid. Saagi Ainuke võimalik vaenlane on inimene. varitsemiseks kasutab kindlaid istekohti, 2009 hukkus 4 merikotkast tundmatu mürgi tagajärel. nt suuri kive ja vanu puid. Lind Pistrikuline Hauglane - Merikotkas Ta elutseb merede, järvede ja jõgede lähedal. Pesa teeb ta ranniku- ja rabametsadesse, harilikult männi otsa, harvem ka kaljudele. Elukoha suhtes väga valiv, peab olema vanu puid, sobilik veekogu (toidu saamiseks) ning inimestest eemal. * Soodsas seisundis (LC or LR/lc), lowest risk
Saad teada Milline ta välja näeb? · Kaljukotkas on suur kotkas, kes keha üldpikkuselt on küll merikotkast pikem, massiivsuselt aga viimasele tunduvalt alla jääb. Keha üldpikkuseks on kuni 82 cm. Tiiva pikkus on isalinnul kuni 66 ja emalinnul kuni 69 cm, tiibade siruulatus võib küündida kuni 2,2 meetrini. Kus ja kuidas ta tavaliselt pesitseb? · Pesa kohendamine algab veebruaris ja see on kotkastele kõige õrnem aeg, kuna sel perioodil häiritud linnud hülgavad valitava pesa ning sel aastal sinna enam ei tule. Märtsis on pesas 2 muna, poegi
lääne pool asuva väiksema maasääre lähedal. Küll aga kasvavad Lepanina juures tammed, mida Tammiskil võib leida vaid paar väiksemat. Loodus Nukki katavad päris põhjatipu lähedal türnpuud, kadakad, paakspuud, põldmuraka- ja mageda sõstra põõsad. Veidi lõuna pool katab poolsaart kadastik ja tihedam lehtpuuvõsa (valdavalt türnpuud)[1], kuni algab männik. Suurematest lehtpuudest on sagedamad saar ja harilik pihlakas. Mõnikord võib kohata merikotkast ja teisi merelinde.[2] Läänerannik on järsem ja kivisem, idarannik laugem ja kohati pillirooga kaetud. Läänerannikul, 15 meetri kaugusel veepiirist, asub 3,3 meetri kõrgune ja 15,4 meetrise ümbermõõduga rändrahn[1], mida on seostatud Muhu kunstmuistendilise vägilase Musta Mardiga[3][4], samuti Suure Tõllu naisega[5]. Talvel ja kevadel kuhjuvad nuki lähedale rüsijäävallid (jäämäed)[2], mille kõrgus mõnel aastal on ulatunud 10 meetrini. Inimtegevus
In the wild, Bald Eagles typically live about 20-30 years, but can realize a life span of approximately 50 years. They generally live longer in captivity, up to 60 years. Kotkas 60 erinevat kotka liiki elab Euraasias ja Aafrikas. Väljaspool seda piirkonda, USA-s ja Kanadas elavad vaid kahe kotkaliigi (Bald ja Golden Eagles) esindajad, üheksa liiki elab Kesk-ja Lõuna-Ameerikas ning kolm Austraalias. Enamik kotkaid on väga suured. Kõige suurem neist on merikotkast, kes võivad kaaluda 500 grammi kuni 6,7-kilogrammi ja olla 40-100 cm pikkused. Nagu kõigil röövlindudel, on kotkal väga suur võimas konksus nokk, et lõigata liha oma saakloomadelt, tugevad lihaselised jalad ja võimsad küünised. Samuti on neil väga terav nägemine, mis võimaldab neil märgata potentsiaalset saaki väga pika vahemaa tagant. Ta lendab läbi õhu oma väga suurte ja võimsate tiibadega. Kotkad söövad palju väikseid asju, mis ei saa ära põgeneda
Rohurindes on tunnusliikideks laanelill, leseleht, ülane, jänesekapsas, sõnajalgadest laane-sõnajalg, sammaldest laanik. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri.. (cmsimple.e-ope) Loomastik Kõige levinumad loomad on rebased, hundid, jänesed , ilvesed, kitsed ja muud lodu-, soo-ja palumetsades elavad loomad. Suhteliselt arvukalt pesitseb siin kalju- ja merikotkast. Suurem osa umbes 40 paarist Eestis pesitsevaist kalakotkaist on koondunud Alutagusele ja Karulasse.(estonica) (delfi) Veestik Alutaguse on sisevetelt rikas ala. Eriti palju on siin järvi. Kurtna mõhnastikus on umbes 15 km2suurusel alal 40 järve, moodustades Eesti suurima järvestiku. Teistest järvedest on veel suuremad Arvila ehk Ratva, Imatu ja Puhatu. Tähtsamad vooluveekogud on Avijõgi, Rannapungerja, Tagajõgi, Alajõgi, Purtse ülemjooks ehk Oandu, Mustajõgi ja Poruni ehk
sammaldest laanik. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri. Alutaguse faunas meenutavad taigat juhuslike tulnukatena registreeritud taigale iseloomulikud liigid: ahm ehk kaljukass, laanenäär ja habekakk. Alutaguse suurtele metsaaladele on iseloomulik ka lendorava esinemine ja karude rohkus. Suhteliselt arvukalt pesitseb siin kalju- ja merikotkast. Suurem osa umbes 40 paarist Eestis pesitsevaist kalakotkaist on koondunud Alutagusele. 3 Vetevõrk Alutaguse lääneserv ulatub Pandivere kõrgustiku idajalamini. Viimast iseloomustab veerohkete allikate vöönd, millest saavad alguse Alutaguse suuremad jõed. Jõed kuuluvad kolme erinevasse vesikonda: Avijõgi, Rannapungerja, Tagajõgi
Kaljukotka pesaelu ei tohi häirida, see võib põhjustada pesitsuse ebaõnnestumise. Eriti hoolas tuleb olla pesitusperioodil veebruarist kuni juulikuuni. Kuigi kaljukotkas on peidulise eluviisiga, on talimatkajad, mootorkelgud ja ATV-d neile tõsiseks katsumuseks – hooligem kotkastest ja ärgem liikugem pesade läheduses! Tunnused. Kaljukotkas on suur röövlind, kes lendab V-kujuliselt tõstetud tiibadega, sageli liueldes. Merikotka kõrval on ta suuruselt teine kotkas Eestis. Erinevalt merikotkast on kaljukotka vanalinnu tiivad saledamad ning saba pikem. Merikotka saba on alati valge, noorlinnu sabasuled on pruunide ääristega. Kaljukotka valge sabatüvik ja tiivalaigud asenduvad vanemaks saades pruunide sulgedega. Tema tiibade siruulatus ületab kaks meetrit. Emaslind on suurem, kuna peab toime tulema haudumise ja pesakaitsmisega, isaslinnu ülesanne on pesitsemise ajal peret toita. Kaljukotka
Üksikud paarid elutsevad mujal Sise-Eestis ja Põhja-Eesti rannikul. Ränne ja talvitumine. Vanalinnud tegutsevad soojadel talvedel kogu aasta pesapaiga läheduses, seevastu noored võtavad ette lühemaid või pikemaid rändeid. Eestis rõngastatud merikotkaste kaugemad taas leiud on Austriast, Tsehhist ja Poolast. Läbirändavaid kotkaid võib näha põhilistes rändlindude koondumispaikades (näiteks Suur ja Väike Väin, Sõrve poolsaar, Lao). Talviti nähakse merikotkast peamiselt jäävabade veekogude läheduses, eriti kotkarikas on sel perioodil Saaremaa ja Hiiumaa läänerannik, kuhu satub linde ka Soomest, Lätist, Venemaalt ja Rootsist. Pesaelu. Pesa korrastamisega tehakse saartel algust juba jaanuari lõpus, mujal veebruaris või märtsi algul. Märtsis-aprillis on võimalik jälgida nende massiivsete lindude mängulendu. Emalind haub, isalind toob talle toitu. Kurn (üks kuni kolm muna) on pesas aprilli esimesel poolel, pojad kooruvad mai esimesel poolel
männas vesikuusk (Kumari, 1985). Linde on roostikus palju. Matsalu laht on hallhane peamisi pesitsuskohti Eestis. Hallhanesid pesitseb siin umbes 220 paari (Miilmets, 1981). Haned ja kühmnokkluiged mõjutavad lindudest enim roostiku struktuuri lõhkudes pilliroogu (Kumari, 1985). Suurte kolooniatena pesitseb siin naerukajakas. Arvukalt on vesikanu ja partlasi. Tihedamassse roostikuossa hoiab hüüp. Nimetamata ei saa jätta ka loo-loorkulli, sageli võib kohata toiduotsingul viibivat merikotkast. Üldse pesitseb roostikus rohkem kui 8000 paari linde (Miilmets, 1981). Talvel käib roostukus väikelindudele jahti pidamas euroopa väikseim kakuline, värbkakk (Kumari, 1985) Imetajatest on roostikes arvukamad närilised, suurematest loomadest on pidev külaline metssiga. Metssiga otsib kaldalähedastes roostikes taimejuuri, putukaid ja tigusid. Roostikud on metssigade meelispaik sest siin on inimese häiriv mõju väike (Haberman, 2003).
pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 13 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi. Levik ja arvukus Ilmselt on merikotkas Eesti põlisasukas. Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil
õgvendamine, vanaduse kohta auväärne iga. Iroonia ehk pilkav teesklus, kui üteldakse ühte, kuid vihjatakse vastupidisele. Meie Mikukesel rasked päevad! (K. E. Sööt) Iroonia võib ulatuda peenest vihjest lõikava sarkasmini. II Lausekujundid ehk figuurid kujunevad taotluslikult eripärase lauseehituse või tähenduse tulemusena. Tavapärane lausejärjend alus öeldis määrus sihitis Peeter nägi Reigi rannas merikotkast. Tavapära erineb Inversioon ehk ümbertõstmine on eeskätt luulekeele võte. Nt Näe, alla aia teiba ... Ennäe koduküla mu postipoiss ... Inversioon on ebatavaline sõnajärjestus. Terviklikkuse häired Elliptiline lause tähendab mõne lauseliikme, tavaliselt aluse või öeldise väljajätmist. Ellips on kergesti juurdemõeldava või väheolulise sõna või sõnade väljajätt lausest, ilma et tähendus muutuks. Nt Kes ees, see mees.
Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun. Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta ,,lööb üle" kalakotka saaki. Põhiliseks toiduks on siiski veelinnud ja kalad, talviti sööb isegi raipeid. Pesitsemine Vanemad merikotkad on enamasti paigalinnud Eestis, kuid nooremad juhtuvad ringi hulkuma. Pesapaikasid võib enamasti leida täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa. Pesa, mis on olnud aastakümneid kasutusel, võib kaaluda ligi tonn
Elav on mererannik mõlemal rändeperioodil, kui siin peatub arvukalt mitmesuguseid linnuliike. Avamerel viibivad siis arvukad aulide, sõtkaste, pardi ja vardi liikide parved. Rohkesti peatub hanesid ja luiki, kelle parved on kaunis suured ja isendirohked. Rannikul aga peatuvad kurvitsaliste salgad. Vahel lendab mere kohal või istub mõnel kivil meie suurim kajakaline - merikajakas. Harvem võib kohata tõmmukajakat. Tihti võib mererannal kivi või õhus tiirlemas näha merikotkast. Mererannaga on seotud ka haha elupaigad. Üheks haruldasemaks on seni ainult Saaremaad ümbritsevail väikestel laidudel pesitsev röövtiir. Liigirikkam on aga randniitude, jõeluhtade ja 12 siseveekogude kaldaalade linnustik. Üheks enamesinevaks liigiks on siin kiivitaja. Veel esineb rohkesti punajalg-tildrit, harvemini mustsaba-viglet ja suurkoovitajat. Pesitsevad ka
mitmeid haruldasi ränivetikaid (Eunotia robusta), koldvetikaid (Dinobryon pediforme) ja zooplanktonit. Esineb II kaitsekategooria liike nagu järv-lahnarohi (Isoetes lacustris), vesilobeelia (Lobelia dortmanna) ning leitud on ka ränivetikaid (Eunotia robusta) ja ikkesvetikaid (Staurodesmus sp.). Kaitsealal liikudes võib hea õnne korral kohata suurloomadest põtra (Alces alces), pruunkaru (Ursus arctos), ilvest (Felis lunx), hunti (Canis lupus), suurematest lindudest merikotkast (Haliaetus albicilla), kalakotkast (Pandion haliaetus), metsist (Tetrao urogallus), tetre (Tetrao tetrix) jt. 6. Kas kaitsealal asub administratsioon? Meenikunno maastikukaitsealal ei ole administratsiooni. Valitseja on Põlvamaa KKT. 7. Kui palju on kaitsealal erinevaid vööndeid? Kaitseala maa-ala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kahte tüüpi vöönditeks: kolmeks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks. 8
annaabi.ee 
