Käis ja hädaldas ja vingus. Mõtleme näiteks Vilde või siis Liivi «Varju» peale. Eestlased olid teenijarahvas, aga võim oli nende käes, sest aidavõtmed olid nende käes. Teistpidi on see kurb raamat, sest midagi toredat ei ole, kui maailm on nii madal ning vaevab mure, kuidas õhtusöök lauale saada ja päevast päeva selle halli taeva all elada. Usun, et enamik loeb «Rehepappi» siiski lusti ja lõbuga ning on uhke oma kavalate esivanemate üle. · Ivan Orav mälestused : I OSA Raamat "Ivan Orava mälestused" on kirjutatud jutustamise vormis peategelase Ivan Orava silme läbi, kes räägib enda mälestustest alates ajast kui Eesti 1939 aasta augustis okupeeriti kuni Eesti vabaks saamiseni. Orav oli pigem terves raamatus Eestile truuks jääv, ja oli korra isegi metsavend. Raamat oli enamjaolt läbi põhilise ajaloos toimunud sündmustega kirjutatud, aga sellele oli juurde lisatud palju välja mõeldud asju
Tegelased: VANA VESTMAN MATILDE LAURA tema tütred LUDVIG SANDER, tema väimees, ehitusinsener TIIT PIIBELEHT LIINA, Sanderite toatüdruk Esimese ja teise vaatuse vahet on mõned kuud, teise ja kolmanda vahet paar päeva. Kõigi kolme vaatuse mängupaiks on insener Sanderi töötuba. Aeg: Aasta enne maailmasõda. ESIMENE VAATUS Insener Sanderi töötuba. Tagaseinas lahtine tiibuks, mis viib saali, paremal pool eeskojast tulev kinnine uks, vasakul pool kaks akent vastu uulitsat. Akende vahekohal seisab joonistuslaud paberite ja tarbenõudega, parempoolses eesnurgas kirjutuslaud, vasakpoolses eesnurgas sohva ja paar tugitooli, tagaseinas kaks raamatukappi; istmeid siin ja seal, sohva kõrval suitsetamislauake, kirjutuslaua lähedal telefon jne. (Ludvig Sander, äiaga jutus, seisab kirjutuslaua otsas, kätt selle servale toetades. Vana Vestman, suvipalitu seljas, kübar ja hõbenupuga kepp käes, on minekul.) Vestma
oli peidus kapi taga. Õues põristati pilli, sadas vihma ladinaga... Jaaniõhtu Metsast suure kuuse alt kostab lauluhääl. Valgus kumab ülevalt -- põlev tünn on sääl. Rõõm ja tants on kuuse all, tuju pidulik. Jaanitule lähedal istub habemik. See on vana pillimees, käes tal sikusarv, imelugusid sel sees, kuulab rahvaparv. Pidu lõpeb kuuse all, kustub tuleloit, siis kui hommik lähedal, taevas kumab koit. Meri Minu ees on merelaht, laine laine järel liigub, aga lustiliselt kiigub laine harjal valge vaht. Laine kohal lendleb tiir, naerukajakas lööb naeru. Astun paati, võtan aeru -- kutsub kauge silmapiir. Sääl on kala, hõbesilk, ujub vee all parvedena. Hüljes, vurrud sarvedena, ilmub ja kaob silmapilk. Minu ümber laiad veed. Lootsik tõuseb, vajub, kiigub. Las ta liigub, las ta kiigub -- avarad on mereteed. Õngitsemas
August Kitzberg LIBAHUNT Draama viies vaatuses Sisukord lk ESIMENE VAATUS______________________________________________________________2 TEINE VAATUS________________________________________________________________8 KOLMAS VAATUS_____________________________________________________________14 NELJAS VAATUS______________________________________________________________22 VIIES VAATUS________________________________________________________________28 OSALISED: TAMMARU PEREMEES, TAMMARU PERENAINE, nende poeg MARGUS, nende kasutütred TIINA ja MARI, VANAEMA, sulased JAANUS ja MÄRT. Külarahvas, tüdrukud, poisid, karjalapsed, lapsed. AEG: XIX aastasaja algus. Esimese ja teise vaatuse vahel on kümme, neljanda ja viienda vahel viis aastat. 1 ESIMENE VAATUS Must ja nõgine rehetare. A
METSPART Näidend viies vaatuses (1884) Tegelased WERLE, suurärimees, vabrikuomanik jne GREGERS WERLE, tema poeg VANA EKDAL HJALMAR EKDAL, eelmise poeg, päevapiltnik GINA EKDAL, Hjalmari naine HEDVIG, nende tütar, 14-aastane PROUA SORBY, Werle majapidaja RELLING, arst MOLVIK, endine teoloog PETTERSEN, Werle teener GRABERG, raamatupidaja JANSEN, abiks võetud teener LIHAV ning KAHVATU HÄRRA HÕREDATE JUUSTEGA HÄRRA LÜHINÄGELIK HÄRRA KUUS HÄRRAT, Werle külalised Mitu abiteenrit Esimene vaatus toimub suurärimees Werle, neli järgmist päevapiltnik Ekdali juures. ESIMENE VAATUS Suurärimees Werle majas. Uhkelt ning mugavalt sisustatud kabinett, raamatukapid ja polsterdatud mööbel. Kroonlühtriteda valgustatud tuba. Ees vasakul kamin hõõguvate sütega ja kaugemal tagapool kahe poolega uks söögisaali. Werle teener Pettersen, livrees, ja abiteener Jensen, mustas frakis, kraamivad kabinetti. Suuremas toas käivad ringi kaks-kolm abiteenrit, korrastavad ja süütavad tulesid.
[Sipelgad on Eesti pärimuses seotud metsa väega] Ussikuninga hari_lindude keel_tarkus Kaarnakivi - tarkus (ainete moondamine(kuld)) Siili-vägihein; Rähnirohi } Lõhnav maarjahein Anthoxanthum odoratum L. Reaalsetel ja kujutletavatel sündmustel pole õppimise seisukohast vahet. Soomlaste näited veevägi (võimas) o allikas o kosk - muusikaand o hauakoht - sügavad kohad o meri - hülgepealuu o järv - rännukott (3 peotäit; alasil kuivatada; kotti) o vesi/tuli; tuli/vesi } äike (pihukirves)(äike ei kustu tulega; must kana) Must kana võidab punase kuke. Pinuvägi - väike/must (purustatud/jahvatatud oksad) Metsavägi - noorem ei alusta kõnelust; metsahaldja vastu ei alusta kõnelust Praak - ära tehtud vili(alkoholiks) Tulevägi - kaitseks/puhastav (läbi lõkke hüppamine) 1. Hierarhia
Puutumatu linn trinitau Lennuõnnetus 1970. Kuskil keset Atlandi ookeanit. Ma sõitisin oma eralennukiga ja istusin mugavas nahast toolis suitsetades sigarit. ''Nad ütlesid mulle, poeg sa oled spetsiaalne. Sa kasvad suuri asju tegema. Ja tead mis, neil oli õigus.'' Minu lennukil tekkis probleem ja see kukkus ookeanisse. Mina pääsesin vaevalt eluga. Vee alla kukkudes oleks lennuk mind pea-aegu sodiks litsunud, kuid ma sain vee peale. Ujudes öösel lennuki põlevates rusudes nägin ma kaugelt ühte lossi või vähemalt midagi selle sarnast. See tundus väga imelik, et keset ookeani on üksik maja, kuid mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinna ujuda. Trepp maja kõrval oli parim viis sisse saamiseks. Seda kaunistasid põlevad laternad välja arvatud üks mille pirn oli katki ja see vilkus. Maja uks oli lahti ja tundus nagu mind oodatakse. Sees oli täiesti pime ja siis ma kuulsin ust enda taga sulgumas ja
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Kõik kommentaarid