Meil on alati küllalt aega kui me seda otstarbekalt kasutame (0)

Meil on alati küllalt aega, kui me seda otstarbekalt kasutame. /J. W. Goethe /
Aeg on tänapäeva elu üks olulisemaid aspekte ja temast oleneb palju – kui ei oleks aega, ei oleks täisväärtuslikku elu. Sellest olenemata, paljud inimesed ei oska aega väärtustada ja kahjustavad sellega ka kogu ühiskonda. Kuidas kasutada aega õigesti ja millised oleksid alternatiivsed võimalused õppimaks aega kasutama?
Goethe kirjutas kunagi: „Meil on alati küllalt aega, kui me seda otstarbekalt kasutame”. Aeg – üks väärtuslikumaid privileege, on üks valesti kasutatavaid nähtusi. Maha magatud võimalused, aega kulutatakse tegevuseta olles, hilinemine kohtumisele on täiuslik näide valest ümber käimisest ajaga . Heraclitus ütles kord, et me ei saa ületada üht ja sama jõge kaks korda. Sama kehtib aja kohta, sest aeg liigub lakkamatult edasi, olenemata, mis me sellega teeme või peale hakkame. Siiski, kui oleme kaotanud selle, ei saa seda kunagi tagasi. Aeg tundub olevat lõpmatu kuni me oleme vastamisi mõne tähtajaga ja meile jõuab koju, kui tähtis ja hinnaline on iga sekund. Ajateenijatele sõjaväes on iga sekund kriitilise tähtsusega. Sellest võib oleneda missiooni edukus või läbi kukkumine. Me oleme sünnist saati treeninud olema ajaliselt täpsed sest, meilt oodatakse ajasse mõistvat suhtumist ja kokkulepitud kohtumisele mitte hilinemist, niisiis treenitult me planeerime ette oma tegevusi ja kasutame aega võimalikult oskuslikult.
Punktuaalselt, defineeritud kujul, on iseloomulik saada hakkama antud ülesandega või täita moraalset kohustust eelnevalt planeeritud ajaga. Kõike oodatakse sujuvat nagu hästi õlitatud masin ja aeglane tegutsemine on kahjulik selle masina funktsioonidele. Järelikult, see puudutab teisi struktuure, mis sõltuvad selle masina käekäigust. Sealt maalt algab „ doomino efekt”, mis võib lõhestada kogu süsteemi. Samasugust „doomino efekti” kirjeldati ka Frank D. Cardelle raamatus „Kas on kerge olla mees?”, kus vaimselt haige isik lõpetas kooli, kuid ei suutnud hakkama saada üheski töökohas, kuna ta hilines tööle, pannes teised töötajad tema järelt ootama. Tööandja arusaadavatel põhjustel lasi ta lahti, kuna ei ole võimalik anda tööd isikule, kes kahjustab firma mainet ja tootlikust teiste konkurentide seas.
Tähtis on ka mitte hilineda meditsiinilisele kohtumistele. Patsiendi jaoks, viis minutit ees või taga ei muuda midagi, kuid arsti jaoks võib see olla määrava tähtsusega. Mitte nimetada kõiki teisi patsiente, kelle aeg arsti juures muutub pikemaks ja mõjutab nende edasisi toimetusi. Selle näite põhjal me saame näha, miks mõne inimese ajaga mitte arvestamine võrdub teiste inimestega arvestamatuse ja lugupidamatusega. Järelikult on aeg sama tähtis kui teised inimesed ja teda tuleb mõista kui persooni, kellel on oma vajadused.
Kord kuulsin jutusaatest „Mida teie arvate ?” ETV-s küsimust: „Mida te esmalt teeksite, kui võidaksite lotoga ja saaksite üleöö rikkaks?”. Vastas üks keskeas daam nii: „Kõigepealt läheksin ma Peep Vaino koolitusele”. See pani mind mõtlema, miks inimesed lähevad oma vaimset „mina” uuendama ja maailma asjadele järele mõtlema teiste abi kasutades. Jõudsin järeldusele, et nad ei saa ise sellega hakkama ja aja kasutamine on muutunud oskuseks, mille õpetamise eest võetakse raha. Seega on see oskus, mida igal inimesel ei ole ja kui seda osatakse muutub elu lihtsus reaalseks.
Ajaga ei osata siiani ümber käia. Selle eiramiseks, peame me õppima aega tundma ja ajast kinni hoidma. See võtab endale kohustuse ja kindlustab, et me oleme õigel ajal õiges kohas. Seda järgides, kõik klassid ühiskonnast saavad oma funktsioonidega edukalt hakkama ja aja kasutamise puudused suutakse ära hoida. Niisiis, aeg on kui kuld ja me peame seda kulutama targalt ja oskuslikult.