Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades. Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka täpselt samasugune kui taime looduslik elupaik. Kui ta seda ei ole, siis läheb meie ilupõõsas ilmselt välja. Seda seepärast, et kanarbikujuured peavad kasvamiseks leidma endale appi seeneniidistiku. Seda aga igal pool ei ole. Kindlasti läheb kanarbiku jaoks sobivatel seentel vaja happelist pinnast. Kanarbikku on kasutatud ka ravimtaimena
Pune Meditsiinis tarvitatakse lahustit, leotist või taimeteed rahustava vahendina külmetushaiguste vastu. Meliss Meliss kasvab looduslikult Krimmis, Kaukaasias ja Aasias. Meie kliimas on see 30-80 cm kõrgune taim hästi kohanenud. Vana-Rooma arstide sõnul pole melissi teed joov inimene kunagi haige. Lehti ja õisi korjatakse melissil ennem õitsemist, kuna õitseajal muutub maitse kibedaks. Melissi kasvatatakse maitse-, ravim- ja meetaimena, toiduks kasutatakse värskeid ja kuivatatud lehti, ravimteena aga ürti. Usutakse ,et meliss pikendab noorust. Kummel Teekummel on maailma tuntumaid ravimitaimi. Teda on lihtne kasvatada ja tal on mitmekesine ravitoime. Enamus ravimitaimed on liigsel tarvitamine üsna ohtlik, aga kummel seda ei ole. Teekummel kasvab igasugusel pinnasel. Kummelit tuleb käsitsi korjata. Kummelist leidub palju kasulikke ained nt. C-vitamiin. Kummelitee on põletikuvastane ja ülitundlikusse leevendava toimega
Harilik sarapuu (Corylus avellana) pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas Sarapuu nime päritoluks võiks pakkuda seda, et tema peenikestest vitsadest saab sara ehk aeda valmistada. Tegelikult on põhjus aga hoopis muus. Nimelt oli varem Põhja-Eestis rohkesti aedasid, sarasid, milles kasvasid need pähkleid kandvad puud. Sealt ongi Põhja-Eestis levinud sarapuu, seevastu Lõuna-Eestis aga pähklipuu. Erinevalt kreeka pähklist on meie sarapuu vili tõeline pähkel. Pähkli sees on seeme, mida igaüks on süüa proovinud. Mõnele tekitavad pähklid kergeid allergilisi nähtusid, aga enamikele on need meeldivaks maiuspalaks. Kes ei ole ise pähklimetsas käinud, see võib-olla ei olegi saanud maitsta meie oma pähklit, sest poes müüdavad tuuakse kaugemalt sisse ja on tihti hoopis teist liiki sarapuude omad. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokol...
kaetakse õhukese liivakihiga. Idanemistemp vähemalt 20 kraadi, siis tärkavad u. 2 nädalaga. Seemnikud pikeeritakse kas üksikult või mitme kaupa. Avamaale istutatakse alles juunis, kui öökülmaoht on möödas. Kasvuruumiks jäetakse sordist olenevalt 15 - 30 cm. Taimi võib kasvatada ka pottides, et oleks võimalik neid jaheda ilma maitsetaimena, korral sisse tuua. Kasta tuleb regulaarselt, aga ravimtaimena, mitte üleliia. meetaimena toitude kaunistamiseks, maitsetaimena, meetaimena, külvata otse avamaale külvisügavusega 1-2 cm. Ei ravimtaimena, sobivad talu ümberistutamist maitsetaimede- ja iluaeda maitsetaimena, külvata avamaale soojenenud niiskesse mulda 2-3 ravimtaimena,
taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades. Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka täpselt samasugune kui taime looduslik elupaik. Kui ta seda ei ole, siis läheb teie ilupõõsas ilmselt välja. Seda seepärast, et kanarbikujuured peavad kasvamiseks leidma endale appi seeneniidistiku. Seda aga igal pool ei ole. Kindlasti läheb kanarbiku jaoks sobivatel seentel vaja happelist pinnast. ÜMARLEHLINE HUULHEIN
lillakad õied sulgvili, vili-seemnis (seemned on alati vilja sees) mitmeaastane ühekojaline Sugulased: Vallerjas, Ülekäijarohi, Kassiviinad, krambirohi kasvab pigem niisketel aladel kasutamine: Rahisti ja uinuti, preparaatide valmistamine, veidi mürgine 7)Angervaks sugukond: roosõielised liitleht; paarissulgjad eelistab niiskeid kasvukohti sisaldab C vitamiini Nimetused: Angerpüdse, Risthammas Kasutamine: jookide maitsmine, meetaimena(mesilastele), verejooksude ja kõhulahtisuse ravimiseks 8)Harilik Humal sugukond:kanepiline eelistab niisekid kasvukohti kasutamine: õlletegemine; tee, tinktuuri, kapslite, tabletide valmistamine Toime: alandab meeste sugutungi (naistel vastupidi); annab elujõudu; unetuse, närvilisuse, pinge, stressi ravi 9)Harilik Kalmus sugukond: võhalised juunist-juulini (aga mitte igal aastal) kasvab veekogude ääres
Põuakindel, eritab nektarit kestva põua korral. Meeproduktiivsus on 400-500 kg/ha. Õietolm on sinakas. Eestis kasvatatakse aedades üheaastase taimena teelehtjat ussikeelt ja temast aretatud sorte. Kevadise külvi korral õitseb juunist septembrini. Pinnase suhtes vähenõudlik, kuid eelistab liivasemat ja päikeselist kasvukohta. [3] Keerispea on lillakate õitega ühe aastane taim. Looduslikult Eestis ei esine. Külvatakse alates aprillist. Hea meetaimena külvata 3-4 korda vegetatsiooniperioodi jooksul! Ühtlaseks tärkamiseks soovitatakse segada seemned liivaga vahekorras 1:3. Õitseb 4-6 nädala pärast külvi, õitsemine on rikkalik ja kestev. Meeproduktiivsus 150kg/ha. Kirjanduses on pakutud 1000 kg/ha kohta kuid seda väga heades tingimustes. Õietolm on tumelilla. Keerispea mett hinnatakse võrdseks pärnameega. Kristalliseerudes on hele, peenekristalliga. [3] Kurgirohi on ühe aastane, helesiniste õitega taim
herne-, oa- ja kartulitoitudes, seeneroogades, ürditees, pitsades ja pastades. 2.3 MELISS Meliss kasvab looduslikult Krimmis, Kaukaasias ja Aasias. Meie kliimas on see 30-80 cm kõrgune taim hästi kohanenud. Vana-Rooma arstide sõnul pole melissi teed joov inimene kunagi haige. Lehti ja õisi korjatakse melissil ennem õitsemist, kuna õitseajal muutub maitse kibedaks. Melissi kasvatatakse maitse-, ravim- ja meetaimena, toiduks kasutatakse värskeid ja kuivatatud lehti, ravimteena aga ürti. Usutakse ,et meliss pikendab noorust. 2.4 PIPARMÜNT Piparmünt kuulub huulõieliste perekonda, on vähenõudlik, umbes 50 cm kõrgune taim. Varrest lähtuv roomav juurestik moodustab võsusid, mis võtavad juured alla ja nendest võsudest saab taime paljundada. Vars on peaaegu paljas, enamasti on ta neljakandiline ja harunenud. Lehed on tal vastakud, munajassüstjad, teravsaagjate servadega. Pealt on
eostaim. sõnajalalistest. Pehmed ja suvehaljad lehed asetsevad korrapärase lehtrina. Eosed valmivad juulist septembrini. Viljakas muld. Kasvavad varjukates kohtades jõgede ja ojade kallastel ning metsades. Harilik kanarbik (Calluna vulgaris) Sugukond: kanarbikulised (Ericaceae) Mitmeaastane igihaljas 1060cm Kasutatakse söödana, ravim ja kõrgune kääbuspõõsas. meetaimena. Eluiga kuni 22 aastat. Väga väikesed lehed. Õitseb juuli lõpust septembri alguseni. Õied on lillakad ja väga nektaririkkad. Viljad valmivad septembris. Valguslembene. Vajab kuiva happelist mulda. Liivastel aladel sobib iluaedadesse, aretatud rohkesti kultuursorte. Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) Sugukond: karelehelised (Boraginaceae) Mitmeaastane puhmikutena kasvav Nakatub kergesti jahukastesse.
6 Joonis 1. Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowsky). Allikas: Maaleht Sosnosvski karuputk on Kaukaasia endeem, siia toodi see 1960. aastal esialgu ilutaimena, hiljem propageeriti seda silotaimena. Mitmed agronoomi majandid tellisid Venemaalt perspektiivse silotaime seemneid asudes rajama Sosnovski karuputke põlde, andes nii tõuke karuputke laiale levikule. Samuti aitas levikule kaasa karuputke kasvatamine ilutaimena aedades ja meetaimena (hea meetaim). Kergesti levib piki teed, elektriliine ja veekogusid, paljuneb vaid seemnetega. (Kangur jt 2005:8-9) Tavaline hoonete läheduses, niitudel, jäätmaadel, heinamaadel, tee- ja põlluäärtes (Kaur jt 2010:96). Levinud on need taimed kõikjal eestis, suurimad kolooniad ulatuvad hektaritesse. (Kangur jt 2005:8-9). Teda peetakse üheks ohtlikumaks taimeliigiks Eestis (Kaur jt 2010:96). Rohumaakooslustele mõjuvad karuputk vaestavalt, tiheda karuputkekoosluse all ei suuda
alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades. Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka täpselt samasugune kui taime looduslik elupaik. Kui ta seda ei ole, siis läheb meie ilupõõsas ilmselt välja. Seda seepärast, et kanarbikujuured peavad kasvamiseks leidma endale appi seeneniidistiku. Seda aga igal pool ei ole. Kindlasti läheb kanarbiku jaoks sobivatel seentel vaja happelist pinnast. Kanarbikku on kasutatud ka ravimtaimena
Õhuniiskus säilitamisel 90%. 11. Karusmarja kasutamise võimalused. Marju tarbitakse nii toorelt kui töödeldult. Süüakse värskelt või külmutatult. Tooreist, pooltooreist või valminud marjadest valmistatakse: - kompotte, - mahla, - keedist, - vesihoidist, - zeleed, - siirupit, - veine. Karusmarja hinnatakse meetaimena, õitseb marjapõõsastest kõige varem. 12. Suurimad maasikatootjad maailmas (2008. aastal). USA Hispaania Türgi 13. Maasika olulisus (olulisemad toitained, mineraalained, vitamiinid). Vee rikas, Kaalium, kaltsium fosfor C vitamiin 14. Nõuded maasika koristamisel. Ühe hektari saagi koristamiseks läheb vaja 15 20 inimest. Saagiperiood istandikus kestab keskmiselt 4 nädalat.
säilitada kuni kaks kuud. Pakitakse väiksematesse puust kastidesse. Õhuniiskus säilitamisel 90%. 11. Karusmarja kasutamise võimalused. Marju tarbitakse nii toorelt kui töödeldult. Süüakse värskelt või külmutatult. Tooreist, pooltooreist või valminud marjadest valmistatakse: - kompotte, - mahla, - keedist, - vesihoidist, - zeleed, - siirupit, - veine. Karusmarja hinnatakse meetaimena, õitseb marjapõõsastest kõige varem. 12. Suurimad maasikatootjad maailmas (2008. aastal). USA, Hispaania, Türgi, Mehhiko, Lõuna-Korea, Poola, Egiptus, Jaapan, Itaalia, Saksamaa 13. Maasika olulisus (olulisemad toitained, mineraalained, vitamiinid). Aedmaasikat hindavad nii marjakasvatajad kui ka tarbijad marjakultuuridest kõige kõrgemalt. Selle põhjuseks on marjade: - tugev meeldiv aroom, - suurepärane maitse, - ahvatlev välimus,
kibuvitsaga. Melissiteele võib maitseks lisada mett, mis moodustab koos taime sidrunihõngulise aroomiga väga mõnusa ja pikantse koosluse. Kuid meliss sobib ka pasta-, kala- ja taimetoitude maitsestamiseks. Meliss on suurepärane värskendav lisand dessertidele ja jookidele ning kaunistuseks kõikvõimalikele roogadele. Juba Vana-Kreeka aegadel oli meliss kõrgelt hinnatud ja laialt kasutusel. Peamiselt kasvatati seda meetaimena: melissiõitest saadud meele omistati maagiliselt tervendavat jõudu. Vana-Rooma arstid väitsid, et melissiteed joovad inimesed ei haigestu mitte iialgi ja selle tõmmisega haava loputamine väldib põletiku teket. Meliss sisaldab eeterlikke õlisid, millel põhinevadki taime raviomadused. Meliss leevendab menstruatsioonivalusid ja migreeni, soodustab seedimist ja väldib liigsete gaaside teket. Melissitee aitab alandada kõrgenenud vererõhku ning sellest tulenevat peapööritust ja
puitunud varrega väänliaanid. Lühirootsulised, terveservalised lihtlehed. Nektaririkkad valged, kollased, roosad, violetsed või punased õied, mis lõhnavad mõnel liigi tugevasti. Õitseb mais-juunis. Viljad on punased, oranžid, kollased, sinakad või mustad marjad ning vähestel liikidel ka söödavad. Puit tihe ja kõva. Liike 200 (harilik, lõhnav, söödav). Levinud Euroopas, Põhja-Aasias. Vähenõudlik. Kasutatakse haljastuses ja meetaimena, puitu väikeste tarbeesemete valmistamiseks. 34. Perekond leeder ja must leeder Perekond leeder: Perekonda kuuluvad paaritusulgjate liitlehekestega heitlehised kõrged põõsad, madalad puud või rohttaimed. Ühekojalised. Mõlemasugulised väikesed kollakas- või rohekasvalged õied asuvad rohkeõielistes tipmistes evasarikates või pööristes. Punased või mustad marjataolised söödavad või mürgised luuviljad on 3-5 seemnega. 20-40 liiki (must, punane). Kasvavad põhja-
või nõrgalt lainja servaga, pealt rohelised (noorelt udejaskarvased). Abilehed neerjad, varisevad varakult. Õitseb märtsi lõpp, aprill, enne lehtimist, olles varajane ja hea meetaim. Õitsedes väga dekoratiivne. Emasurvad kuni 5 cm pikad, neid on rikkalikult, kuldkollased. Viljad valmivad mais-juunis ja kaotavad kiiresti idanevuse. kasutatakse puidu tootmisel (tselluloosiks), küttepuuks ja koort nahkade parkimiseks. Hea meetaimena hinnas. Haljastuses huvitav liik kevadel varajase õitsemise tõttu. Hübridiseerub kergesti teiste pajuliikidega. Sortidest: 'Mas'; 'Pendula'; 'Silberglanz'; 'Weeping Sally' Raudremmelgas (Salix pentandra L.) Raudremmelgas on meie oludes tavaliselt kõrgem, kuni 5 m kõrgune põõsas harvem ca 10 m kõrgune madalam puu. Lisaks Eestile kasvab Euroopa ja Aasia põhjaosas, niiskematel järvede ja jõgede kallastel, heinamaadel jne. Võrsed rohekaspruunid, siledad paljad, läikivad
Kasutamine: nõmm-liivatee on tuntud ravimtaimena ka tänapäeval, tema varte ülemisi osi - õisi ja lehti - kasutatakse teena külmetushaiguste ravil ja nt. köharohu - pertussini koostisosana. Vanasti usuti, et taim aitab kurja silmaga ärakaemise vastu ja anti talle ka vastav nimi - kaetisrohi. Nõmm-liivateed võime kasutada ka maitsetaimena: kuivatatult ja peeneks hõõrutult sobib ta hautatud liha juurde. Tuntud on nõmm-liivatee ka meetaimena ja ilutaimena; sobib kauaõitsvaks pinnakatte taimeks. VARRETU OHAKAS - Nime Cirsium acaule tõlkimisel saame, et cirsium tuleb sõnast kirsos, mis tähendas veenihaigusi (antiikautorite järgi kasutati selle taime juuri veenihaiguste raviks). Acaule tähendab varretu. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: varretu ohakas on lubjalembene mitmeaastane liik, mis kasvab looaladel. Taimed on peaaegu varretud või 1-4 cm pikkuse varrega, lehed kodarikuna, sopilis-
annaabi.ee 
