Me peame rääkima Kevinist, Lioner Shiver (0)

Essee : „Me peame rääkima Kevinist“, Lionel Shiver
„Me peame rääkima Kevinist“ on nukker , kuid aus tõlgendus sellest, millises maailmas me hetkel elame. Loomulikult ei ole alati kõik nii must-valge nagu selles loos , aga see meenutab meile, et peame alati olema valmis ootamatusteks. Lugu leiab aset Ameerikas, kuid koolivägivald on ka meie igapäevases elus aina süvenev nähtus ning põhjanaabrite juures toimunud koolitulistamine Jokelas, ei jätnud külmaks vast mitte kedagi. Õpetajana peaksin olema vaimselt valmis kriisiolukordadeks, aga emana ei oskaks ma ealeski käituda ei ühes ega teises olukorras, mis selles teoses ette tulevad. Õhku jäi küsimus ja jääb alati sellistel juhtudel - kes on süüdi ?
Lapse turvatunne ja usaldus maailma vastu saavad alguse hetkest, mil ta siia ilma sünnib ja ema käte vahele võetakse. Kevinit ja tema ema lahutas sellest hetkest saadik, aga sügav kuristik , mille vahele jäid vastumeelsus, konfliktid, oskamatus teineteisega ühist keelt leida. Ema elas edasi oma mälestustes, kus ta reisi mööda maailma vabana ja lapse jaoks ei leidunud tema pildis kohta. Ta oli kui aksessuaar, mille armastusest mehe vastu soetas, oskamata sellega midagi peale hakata. Olla ema tähendab pühendumist ja armastust, mida pidevalt jagada tuleb, olenemata selle rasketest tahkudest. Sageli ei märka inimesed seda, et lapsed peegeldavad täiskasvanute käitumist ning peavad nende ebasobivat käitumist kasvatamatuseks. Lapsevanem , kes võtab last kui ebameeldivat ja rõhuvat kohustust, ei saa oodata ka oma lapselt ideaalset olemist. Ometi on just laps see, kes hoiab oma vanemaid, hoolimata kõigest halvast , mida nad lapsele teevad. Kevin ei reetnud oma ema vägivallatsemist ka siis, kui ta selle all füüsiliselt kannatas.
Lapse jaoks on olulised nii ema kui ka isa, kes peaksid koos töötama pere ühise õnne nimel. Kevin hoidis oma isa poole, sest isa ülistas teda ning kaitses teda sedavõrd, et ei suutnud temas halbu külgi näha. Perekonnas peaks valitsema võrdsus ja tasakaal, sest lapse jaoks on oluline turvatunne. Lisaks vanematevahelisele suhtlemisele tuleb jälgida ka seda, et kõigi laste puhul valitseks võrdsus. Noorema õe või venna lisandumisel ei saa unustada vanemaid lapsi. Laste aheline rivaalitsemine võttis raamatus traagilisemad toonid, kui enamikes peredes, aga jälje lapse hingeelusse jätab igasugune ebavõrdus. Arusaamatuks jäi see, miks loo lõpp nii sünge oli ja laps oma pereliikmetele liiga tegi, aga selle loos on palju küsimusi , mis õigeid vastuseid ehk kunagi ei leia. Isa armastus oleks võinud väljenduda ka õpetamises ja pisut karmimal toonil, kui selleks vajadus oli. Probleemide eitamine süvendas lapse julgust ja üleolekut, mis lõpuks vägivaldsel moel ta enda vastu pöördus.
Olulist rolli selliste traagiliste pöördkäikude puhul mängib kindlasti ka meedia ja tänapäevased arvutimängud, mida ka raamatu antikangelane mängida armastas. Vägivald ja surve, mida lapsed pidevalt ekraanidelt jälgivad, jätavad oma jälje ning oma teole innustust leida ei ole sugugi keeruline. Arvutimängud aitavad unustada reaalsuse ja pakuvad võimaluse olla kangelased. Paljudes mängudes aga kahjuks relvakangelased ja nii tekivad paljudel lastel väärarusaamad sellest, mis on õige ja mis mitte. Isa kinkis oma pojale vibu ja õhutas teda pidevalt harjutama. Valesti valitud hobid võivad kurjalt kätte maksta, kui lisaks mängukannidele puudub õige õpetus selle kohta, kuidas ja miks neid kasutada. Paljude laste jaoks on arvutimängud ja internet lahutamatud kaaslased, sest vanematel ei ole aega nendega suhelda ja nii lõhed omavahelistes suhetes aina kasvavad.
Kui välised tegurid ja keskkond kõrvale jätta, siis Kevini näol oli tegu väga keerulise lapsega. Ma ei usu, et üksi laps on sündides üdini halb ja palju mängib rolli see, kas lapsevanemad on valmis tunnistama ja tegelema lapse probleemidega. Samas on öeldud, et kui inimene on sotsiopaat, siis ei loe hellitused ega õpetussõnad, vaid inimene on lihtsalt ühiskonna jaoks kõlbmatu. Ei julge kindlalt väita, kas Kevin oli sotsiopaat või mitte, aga oma valikute tegemisel oli ta väga julm ja samas kalkuleeriv. Piiride kompamine on igas vanuses laste jaoks normaalne, aga kui selleks on õe merisea tapmine , siis seda ei saa kuidagi tavapärastesse piiridesse paigutada. Ka otsus ema kõige eest vastutavaks jätta oli ehk planeeritud kui karistus kõigi tegemata jätmiste eest.
Raamat tekitas väga vastandlike tundeid ja mõtlemisainet jagub veel pikaks ajaks. Süüdistada ainult ema oleks liiga lihtne ja ebaaus, sest sellise lapse ema kannab seda karistust elu lõpuni endaga iga päev kaasas. Samas mõistan ma neid, kes kaotasid oma lapse massimõrvas ja otsivad kedagi, kes vastutaks või oleks süüdi. Kõrvalt vaatajana on lihtne öelda, mis oleks targem või kes oleks pidanud paremini tegema, aga otseselt selles loos osaleda ei tahaks keegi. Siiski usun ma, et üsini halbu inimesi ei ole olemas ja igal ühel meist on vaja lisaks kõigile eelsoodumustele ka pisut õnne. Igaüks võib sealt ära tunda episoode või tunnuseid oma igapäevasest elust, kus vanemad rabavad tööd teha, lapsed kasvavad teleri- ja arvutiekraanide ees ning oskus suhelda omavahel vahetult ja siiralt , on kadumas . Selliseid raamatuid on vaja ja peaks rohkemgi olema, sest inimesed peavad saama võimaluse tegutseda ja teha vigade parandusi enne, kui on liiga hilja nagu Kevini puhul juhtus.