Me peame rääkima kevinist essee (0)

Essee raamatu põhjal
„Me peame rääkima Kevinist“
Tänapäeval leidub palju raamatuid, mis on seotud just eripedagoogika teemaga. Lugedes neid raamatuid saame aimu teiste inimeste läbielamistest ning avastame enda jaoks midagi uut. Lugedes Lionel Shriveri romaani avastasin enda jaoks teist tüüpi tundeid kui tavaliselt ning ei osanud otsustada kellele lõppude lõpuks kaasa tunda. Raamat „ Me peame rääkima Kevinist“ mõjutas mind tohutult ning muutis minu seniseid seisukohti. Raamatu peakangelased panid mind mõtlema, et elus ei tasu vastu võtta otsuseid lihtsalt seetõttu, et me kardame kedagi kaotada või püüda kellegile meele järele olla. Autor on suutnud väga täpselt edasi anda kõikide peategelaste tundeid ning tänu sellele on väga kerge nendega samastuda. Raamatus on kirjeldatud niivõrd palju omavahelisi suhteid ning seda on tehtud nii erinevalt, et tekib küsimus : Kuidas küll üks inimene saab tunda nii palju erinevaid tundeid ? Lugedes seda raamatut tulevad mõnikord külmavärinad peale, sest autor on suutnud suurepäraselt edasi anda selle kurbuse, meeleheite ning vihkamise ja silmi kinni pannes võib väga kergelt ette kujutada kogu seda situatsiooni. Lugedes tegin enda jaoks mitmeid märkmeid, mis minu arvates aitaksid mul mõista nii Kevini kui Eva käitumist.
Juba raamatu esimestelt lehekülgedelt võib aru saada, et Eva jaoks on väga tähtis tema töö, sest see pakub talle mingit vaheldust ning ta püüab pidevalt avastada enda jaoks midagi uut. Teisest küljest ta jumaldab enda meest Franklini, kes vastupidiselt Evale eelistab elada natukene rahulikumat elu. Nad käivad tihti sõprade pool õhtustamas, kuid jääb mulje, et Eva teeb seda enda mehe heaks, sest tunneb süümepiinu enda pidevate reiside pärast. Ta tihti hoiab enda tundeid vaos ning tunneb ennast süüdi enda iseloomu pärast. Hea näide sellisest situatsioonist on õhtusöögid sõprade pool, mida Eva tegelikult ei naudi, sest talle ei meeldi laste osavõtt nii öelda täiskasvanute õhtusöögist, mida ei või aga öelda tema mehe kohta, kes naudib lastega mängimist. Pikkamööda hakkavad asjad Evat tüütama ning ta hakkab jälle otsima endale uut projekti või meelelahutust, mis aitaks tal unustada hallid argipäevad. Külaskäigud sõprade poole annavad oma panuse ning Eva hakkab mõtlema lapsesaamise peale. Peale pikki arutamisi enda mehega, kes on loomulikult lapsesaamise poolt otsustab ka Eva selle kasuks, kuid juba üsna varsti hakkab kahetsema seda otsust. See võib olla tingitud sellest, et Eva jaoks oli mõte lapsesaamisest köitvam kui lapsesaamine ise. Pikamööda hakkas ta vihkama ka liigset tähelepanu ning hoolitsust, sest talle tundus, et kõike seda tehakse mitte tema vaid lapse pärast ning Eva tundis armukadedust veel sündimata lapse suhtes. Kuna lapse areng hakkab juba ema eos ning isegi veel sündimata lapsed tunnevad ema emotsioone ning läbielamisi siis see võis olla üks põhjustest miks Kevin hakkab hiljem emaga nii käituma. Eva oli väga pettunud , sest rasedus ei pakkunud talle midagi uut ning meeldivat. Unustades selle mõtte haarab ta kinni järgmisest ning loodab, et see muudab temas midagi või paneb teda tundma midagi uut ning selleks uueks „kinnisideeks“ oli sünnitus, kuid ka see protsess vedas alt. Eva lootis, et esmakordselt enda last nähes ning sülle võttes tekivad tal uued emotsioonid ning, et ta hakkab armastama seda last või, et tal tekivad mingidki tunded selle lapse vastu, kuid asi kujunes teisiti. Ma kujutan ette, et ta tundis ennas halvasti, sest ei suutnud tunda mingit sooja tunnet enda lihase lapse vastu ja ta ei osanud seda seletada. Arstid ja teised seletasid seda kui sünnitusjärgsest masendust, kuid Eva teadis, et asi ei ole selles, kuigi tahtis ka ise seda uskuda. Kevini sündimine oli Evale kui pidev meeldetuletus sellest, et ta on nii külma iseloomuga ning pidev Kevini jorisemine ning nutt ajas teda närvi. Väga hästi on autor kirjeldanud neid momente, kus Eva on üksi lapsega kodus ning püüab last magama panna või teda sööta, sest sellest situatsioonis on niivõrd palju meeleheidet ning valu, et ka lugejal tekib tunne just nagu tal oleks käed väsinud pidevast kussutamisest ning närvid läbi suutmatusest võtta olukord kontrolli alla. Eva hakkab juba varakult mõistma, et ta ei meeldi lapsele ning, et Kevin meelega nutab päevad läbi ning jääb vait vaid siis kui koju tuleb Franklin. Kui vaadata samanimelist filmi siis seal on hästi välja toodud moment, kuidas Eva lapsega jalutades jääb seisma ühe tänava keskel, kus parajasti käivad ehitustööd lihtsalt selleks, et kogu selle müra keskel mitte kuulda lapse nutmist. Kuigi raamatut lugedes võib hästi aru saada, et Kevin teeb mõningaid asju meelega nagu näiteks rikub ära Eva kaardid, mis olid liimitud seina külge tema kabinetis, aga lugedes sellest, mis mõtted Evat kimbutavad lapse suhtes hakkas minul kahju hoopis Kevinist. Selles situatsioonis on raske valida üks õige pool, sest ühest küljest on Kevini käitumine võimatu, kuid teisest küljest on Kevin kõigest väike laps. Eriti jäi mulle meelde moment, kus Eva nimetas teda väikeseks sitarattaks ning rääkis talle sellest kui hea elu tal oli enne tema sündi. Eva väsimus ning armukadedus panevad teda veelgi rohkem jälestama oma last ning soovima , et Kevinit ei oleksi olemas. Ta hakkab igatsema oma tööd, mehe tähelepanu ning üldse enda endist elu. Eva tunneb, et temaga enam üldse ei arvestata nagu näiteks, kui Franklin ostab ära maja, mis Evale absoluutselt ei meeldi ja kuhu ta peab kolima vastu enda tahtmist. Mõningaid muutusi ema ja poja vahelistes suhetes võime näha kahel korral: esimesel korral, kui Eva vihahoos lükkab Kevinit nii, et ta murrab enda käeluu. See on esimene kord, kui Eval hakkab tõeliselt kahju Kevinist ning tõsiasja, et Kevin ei andnud välja Evat võib mõista erinevalt. Mina pakuksin välja kaks enda meelest kõige tõenäolisemat varianti: kas siis Kevin tundis selles olukorras enda süüd, sest ta provotseeris Evat või siis nautis ta seda, kuidas Eva tundis end veel rohkem süüdi, sest pidi valetama enda mehele ja elama sellega, et isegi peale sellist käitumist enda pojaga ei andnud too teda välja. Teisel korral näeme juba muutust neis mõlemas nimelt olukorda, kui Kevin jääb haigeks. See on üks nendest haruldastest momentidest, kus saab näha Eva armastust enda poja vastu ning seda, kuidas Kevin vajab seda armastust. Hiljem sünnib perre ka teine laps ning selle lapse puhul võime näha tõelist emaarmastust. Tütrele pannakse nimeks Celia ning enda tütresse suhtub Eva hoopis teisiti. Celia on vastupidiselt Kevinile elurõõmus ning armastav. Suhted Kevini ning Celia vahel ei ole kuigi soojad ning see seisnes Kevini ükskõikses enda õe suhtes. Väike Celia jumaldab enda vanemat venda ning püüab talle meele järele olla. Minu arvates oli Kevin armukade enda õe peale, sest see laps oli perre väga oodatud. Isiklikult järeldasin seda sellest, et Eva ei rääkinud enda rasedusest ei Kevinile ega enda mehele enne kui kõht hakkas paistma. Selline käitumine näitas, et Eva tõesti soovis seda last, sest otsus Celia alles jätta oli puhtalt tema enda oma. Esimese raseduse puhul veenis teda Franklin last alles jätma ning see näitas, et erilist soovi Eval polnud, mis hiljem sai ka kinnitust. Eva keskendub põhiliselt tütre kasvatamisele ning püüab teda Kevinist eemale hoida. Celia ei saa aru miks ema ei luba tal vennaga aega veeta sel ajal kui Kevin naudib ema usaldamatust ning seda, kuidas Eva kardab enda tütre pärast. Saatuslikuks saab Eva perekonna jaoks üks neljapäev, mil Kevin paneb toime kuriteo enda koolisning nagu hiljem selgub siis ka enda kodus. Eva ei suuda mõista kuriteo motiivi ning mõtiskleb selle üle, et kas see kõik on toiminud tema pärast. Vaatamata kõigele käib Eva Kevinit noortevanglas külastamas ning ka seal võib näha mõningaid muutusi nende kahe suhetes. Minu jaoks oli lõpp väga šokeeriv ja arusaamatu. Ma arvan, et mina pole ainuke lugeja, kes painab ennast vaid ühe küsimusega: „ Miks?“. Sellele küsimusele vastust raamatus ei anta ning ka Kevin ise ei oska vastata sellele küsimusele, kui talle see esitatakse. Kui lugesin raamatu lõpuni olin emotsionaalselt väsinud ning ausalt öeldes läksin kohe tegelema enda lemmik tegevusega , et saada positiivseid emotsioone, sest raamatus oli nii palju viha, kibestumist ning meeleheidet.
Raamat oli tõesti väga huvitav ning kaasahaarav, kuid samas ka raske ning väsitav. Vaatamata 500-lehekülje pikkusele romaanile jääb siiski õhku hõljuma küsimus: kelle õlule süü veeretada ? Kas on võimalik, et mõni inimene on sünnist saati halb, kiuslik ja kui nii, siis pole enam midagi parata ? Kas esimesele küsimusele võib jaatavalt vastata või on ikkagi ka Eva süüdi toimunud sündmustes ? Oli Kevin nii raske iseloomuga laps kui ta oli, oleks ehk omajagu kaasa aidanud, kui Eva oleks siiralt seda last soovinud ja ei oleks juba raseduse ajal temasse vastikuse ja eelarvamustega suhtunud. Ma arvan, et sellele küsimusele ei ole kindlat ja õiget vastust, sest iga lugeja peab selle ise enda jaoks otsustama. Mina kindlasti olen kahe käega poolt, et see on üks suurepärane ning õpetav romaan ja soojalt soovitan mitte ainult tulevastel eripedagoogidel selle läbi lugeda, vaid ka kõigil teistel.