sest varasemalt olen käinud vaatmas oopereid, kus lauldakse ikka ainult itaalia keeles. Mulle isegi täitsa meeldis, et laulud olid eesti keeles, sest siis oli seda palju huvitavam jälgida, kuigi eestikeelsed read ei kõlanud vahepeal kuigi hästi. Eestikeelne laul oli sellepärast huvitav, et tavaliselt kui ooperit lauldakse, siis eestikeelne tõlge on päris pikalt üks ja sama, kuigi laulja võib öelda tegelikult vahepeal ka midagi muud. Seal kasutati ka massistseene, kus inimesed laulsid nii, nagu nad oleksid kõik hüpnoosis. Muusika ei olnud terve ooperi jooksul kordagi rõõmus. See oli kogu aeg kurjakuulutav ja kurvameelne. See oli ka üks asi, mida ma esimest korda nägin. Mulle ei meeldinud see, et ooperis ei olnud mitte ühtegi meeldejäävat viisi ega meloodiat, kõik lihtsalt lauldi järjest ära. Oli ka väga palju selliseid kohti, kus orkester vaikis ja solist pidi vaikuses oma read ära laulma. Teine asi oli see, et
mõningates stseenides võis kuulda ka ballaade. Etenduse kava oli oma ülesehituselt huvitav. Kuna olen Keskkoolimuusikali filme näinud, siis võin kinnitada, et etendusse olid valitud parimad palad. Vaatamata oma noorusele, oli esinejate tase väga hea. Eriti hästi oskan välja tuua peaosatäitjate Ott Leplandi ja Mari Ronimoisi hääled, mis kõlasid etenduse jooksul kõige rohkem ning kelle hääled olid üksikutes stseenides kõige paremal tasemel. Kui alguses pelgasin natukene massistseene, sest kartsin, et noorte lauljate hääled pole ehk nii võimsad kui massistseen nõuab, siis peale esimest massistseeni minu kartus kadus. Kõikide lauljate hääled olid väga kõlavad ning selged, mis tegi muusikali vägagi nauditavaks. 2 Leian, et kõige paremini õnnestusid muusikalis massilaulmised, kuna mitmete hääletämbrite segunemine lõi võimsa üldmulje
1407 ja peategelasteks vennad Manrico ja Luna, kes vihkavad üksteist mitte üksnes poliitiliste vastastena. Ent ajaloolised kostüümid pole siin, nagu mitmetes teisteski Verdi ooperites, sugugi peamised. See on tunnete traagiline mäng. Etendus kantakse ette Itaalia keeles. Ooper Trubaduur on ülessehituselt väga klassikaline. Teoses on kujutatud ühiskondliku probleemi ja samuti leidub suhteliselt vähe massistseene. Minule meeldis antud ooper, kuna minu hing elas väga kaasa trubaduuri armunud naisele. Kindlasti oli see omamoodi ka Romeo ja Julia lugu. Muusika oli hea ja lauljate tämber oli väga võimas. Kui oli kõik koos laulmised, suutis igaüks just enda hääle panna eristuma. Kindlasti oli ka muusika mingil ajahetkel tagasihoidlik ja siis jälle vaheldus pealetükkivaga. Trubaduuri muusika panevad kindlasti kõlama head ja omapärased lauljad
Inimesi tabab seal tihtipeale südamevalu. See võib olla ühtaegu naljakas ja valuline. Rossini on tabanud mõlemat ning põiminud loo imeilusa armastusmuusikaga tervikuks." Minu jaoks ei olnud see ooper eriti meeldejääv. Segaseks jäid paljud asjaolud ja raske oli arusaada ooperi mõttest. Siisku vokaalset võimete poolest peab kindlasti kõik soliste kiitma. Samuti ei jäänud muusikale palju all lavastuse pool, hästi oli lava kujundatud ja mis minule eriti meeldis oli palju massistseene. Mulle meeldis väga Rossini selline natuke pilastav muusika, kuhu olid sissepõimitud rahulikumad toonid. Lauljad, kes mängisid suutsid omasse rolli kergesti sisse elada. Nimelt pidid olema nad väga mitmekülgsed ja mehed pidid mängima naisi ja naised mehi. Ma leian, et see juba nõudis palju pingutust. Saalis ei istunud palju inimesi, aga see võis tuleneda sellest, et ooper ei ole nii tuntud aga sellegi poolest aplausi kohapealt ta eriti alla ei jäänud.
*Progressiivse ühiskonna osa-väljendas üksikinimese motiivi: kannatused ja tema protest ühiskonna vastu *Muusika oli ilus-kauni meloodia ja harmooniaga Lavazanrid : * Ooper : 1)Lüüriline ooper-tekkis vastandiks suurele ooperile, esile tõuseb 1 tegelane, 1 inimene tegelasena 2)Suur ooper: -tekkis Prantsusmaal ja ainestikuks on ajalooline sündmus, sisaldab suuri kooride numbreid ja massistseene *Operett: arenenud koomil. Ooperist ning saanud suureks konku. koomilisele ooperile, lauldakse ja tehakse koomikat/nalja, lõpeb hästi ja õnnelikult *Ballett: tants, esitavad balletitrupp ja solistid, orkester mäng. Muusikat ja tegevust loetakse tihtipeale kavast *Programmiline muusika.: muusika, millele helilooja on kaasa andnud kava ning s.o. puhtalt orkestriga
Nad tantsisid kahekesi ja oli selline number, et iga hetk vaatad et nad justkui puutuks kokku, kuigi tegelikult mitte. Neile jäi aleti umbes sentimeeter vahe. Tantsunumbri taustaks mängis Tchaikovsky - String Quartet No. 3 in E-Flat minor, Op. 30. See ballett tekitas minus väga häid emotisoone. Tatsijad olid väga head, esituse tase oli minu arvates väga kvaliteetne. Poleks uskunud, et mulle võiks isegi ballett meeldida. See oli väga moderne ja kaasahaarav, täis energilisi massistseene. Terve etenduse ajal ei räägitud kordagi, kõik anti väga täpselt edasi tantsu ja muusika vastastikusel kombineerimisel. Mulle meeldis, et kõik tanstsijad olid professionaalid ning oli näha nende suurt tööd ja vaeva läbi nende tantsu. Kõik oli väga perfektne: kujundid ja ringid. Väga hea lavastus oli ning kõik oli hästi älgitav ja arusaadav ka inimesele kellele see lugu oli võõras. Kava oli
Sellised olid ka Goujoni veekruusidega nümfid nn. «Süütute kaevu» reljeefidelt Pariisis. · Prantsuse skulptuuri parimaid jooni esindas ka Germain Pilon. Haaravalt mõjub ta hauamonument kuningapaar Henri IIle ja Firenze suguvõsast pärit Katariina di Medici'ile. · Erandlikult kuulub siia ka 15 saj kespaigas tegutsenud Jean Fouquet. Teda peetakse nii renessanss kui ka gooti kunstnikuks. Olustiku ja massistseene kuj miniatuurid: "Juudi mälestised". 2osaline altarimaal "Meluni diptühhoni tiivad", kus Madonnana on kuj Charles VII armukest Agnes Soreli. Pr kuninga õueunstnik, Charles VII portree. Prantsuse maalikunstnike kk rajaja.
Eelkõige köitis Verdit mustlanna Azucena kuju, kes sarnanes oma vastuolulise natuuri tõttu tema eelmise ooperi peategelase Rigolettoga. Verdile meeldisid draama müstilisus ja konfliktsus. Kuigi küllaltki keerulisel ja kaootilisel libretol oli puudujääke, siis just Verdi jõuline, kirglik ja vabadusihast kantud muusika suutis selle korvata. Ooper Trubaduur on ülessehituselt väga klassikaline. Teoses on kujutatud ühiskondlikku probleemi ja samuti leidub seal suhteliselt vähe massistseene. Minule meeldis antud ooper. Minu hing elas väga kaasa trubaduuri armunud naisele. Kindlasti oli see omamoodi nagu Romeo ja Julia lugu. Muusika oli vahelduv. Vahepeal tagasihoidlik ja siis jälle vägagi pealetükkiv. Minu arvates sobib sinna väga hästi just Verdi kirjutatud muusika. Loomulikult sõltub siiski kõik ka lauljatest, kui hästi suudavad nad meloodiat edasi anda nii, nagu helilooja seda mõtles. Kuidas ta seda täpselt
õieti mäletan, oli esimeseks Michael Jakcsoni ,,Thriller", minu meelest oli see väga hea esitus(kuigi lauldi eesti keeles), sest ma olen Jacksoni suur ja ustav fänn, oli seda tõsiselt hea vaadata ja näha niiviisi, sellega jäin ülimalt rahule. Hiljem tehti veel järgi laule, mis olid samuti head, rahvale läks peale küll. Kõige lõpuks, kui tuldi lavaäärest, valged riided seljas, mütsid peas, oli see vapustav vaatepilt, väga mõnus oli. Mulle meeldis väga see, et seal oli massistseene, kus rahvast koos liikus, tantsis ja laulis üheaegselt. Muusikali mõttest ma suurt aru ei saanud, sest minu jaoks jäi see siiski väga segaseks ja lahtiseks, et elul on omad keerdkäigud. Põhimõtteliselt mulle enne lõppu ei pakkunud mitte mingit pinget, kuid viimaste laulude osa oli väga hästi tabatud. Soovitaksin vaatama minna, kuid paljud on seda juba ju vaatamas käinud. Kolmandal novembril käisin Tallinna Linnahallis vaatamas ja kuulamas muusikali ,,Fame".
Hommikteater jõudis teha kõigest neli lavastust. Vaatamata lahknevatele maitsetele olid arvustajad üksmeelselt kiitvad. Hommikteatri tähendus ulatus üle ekspressionismimõju, mis rauges juba 1920. aastate keskpaigas. Kaasaeglastele avaldas muljet rühma tugev aatelisus, sõltumatus publiku- ja kassahuvist ning otsinguvalmidus. Kitsamalt teatrivahendite vallas viis Hommikteater edasi eriti kõne ja liikumise tinglikku joonist, massistseene ja üldistavat lavakujundust. 19. Estonia 1920.-1930. aastail. Ants Lauter lavastajana. Estonia oli riigi esindusteatrer oma kõrgetasemelise näitlejatetruppiga (tähtede ansambel), parima lavatehnikaga ning kõiki põhizanre hõlmava tegevusega (draama, operett, ooper, ballett). 1920ndate alguses oli kunstiline juht Karl Jungholz ning sel perioodil tegi ka estonia läbi modernistlikud otsingud (ekspressionism, sümbolism). Kuid
ooperistseeniga. Sisu on ilmalik või vaimulik. Näide: J.S.Bach "Talupoja kantaat" Oratoorium Vokaalinstrumentaal suurteos solistidele, ansamblitele, koorile ja orkestrile. Tekkis Roomas ~1600 a. Oluline sooloaaria solisti üksiklaul, sisult lüüriline vaatlus, mida saadetakse pillidega. Jutustaja e. evangelist kannab sündmuste arendut teoses esinemine retsetatiivne. Koor kehastab massistseene, nö ühiskonda. Kooride vahel koraalid. Esialgselt pühakirja tekstid (Vana testament, lad. k), hiljem luuletekstid ka rahvuskeeles. Kuulsamad loojad Itaalias: Crissini; Saksamaal: Schlütz (jõululugu, Jeesuse ülestõus, kannatus), suurim meister Händel Passioon kristuse kannatuslugu kujutav oratoorium. Põhineb 4 evangeeliumil. Kannab ette tenorsolist (jutustavalt), saateks koor
Kuigi vaskpillide rõhk on suur, ei ole see iialgi robustne, alati suursugune, mahe ning vahetevahel ka pehme ning õrn. Puupuhkpillidel kujutatakse näiteks Elsa vooruslikkust, puhtust ning ilu. Keelpille kasutab Wagner enamasti stseenide loomises. Kogu stseeni õhkkond ning selle muutuvus tuleb peamiselt keelpillidest, olgu siis pingeline torm või idülliline looduspilt. Soolod on antud peamiselt puhkpillide kanda. Wagneri vokaalikasutus on samuti äärmiselt iseloomulik. Tihedalt on massistseene, kuid jagub ka palju intiimsemaid ansambleid ning sooloaariaid. Imekspandav oli just see, kuidas “Lohengrini” puhul ei häirinud kordagi soprani- ning tenorihääle kiledus. Põhjuseks võis ka olla konkreetsete lauljate meisterlikkus, kuid tundus, et Wagner on oma vokaalpartiid vastavalt hääletämbrite parimatele omadustele kirja pannud. Kustumatu mulje jättis “Lohengrini jutustus” III vaatuse lõpus.
Ta põgenes Inglismaale. Surma põhjused pole päris selged, võis olla seotud poliitilise juhtumiga. Zola jagas positivistide seisukohta, et inimene sõltub ümbritsevast keskkonnast. Pärilikkus (+ keskkond) mõjutavad palju inimese intellekti. Inimpsühholoogia aluseks on füsioloogia ehk kehaprotsessid juhivad mõtteid ja tundeid. Zola ei liialdanud ja sünteestinud tealdlikult (nagu tavaliselt kirjanduses). Ta tundis hästi rahvamasside psühholoogiat. Andis hästi edasi vaheldumisi massistseene; oskas hästi jutustuse tempot aeglustada ja kiirendada. Maupassant Guy de Maupassant, 1850-1893, Prantsusmaa. Sündis ja elas Normandias. Isa pool aadlipäritolu. Isa läks kodust ära, ema kasvatas teda. Ema oli haritud. Kloostrikoolis Guy'le ei meeldinud, ta visati välja. Lõpetas ühe kolledzi ja läks ka sõtta. Ülikooli ei saanud, töötas ametnikuna. Vaikselt kirjutas, aga ei avaldanud. Mitmekülgne, sportlik (sõudmine). Nägi palju lihtrahva elu. Varane looming oli romantiline
aastal esietendunud ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" oli üks Eesti teatriloo tähtlavastusi. Oma lavastuses toonitas Tooming Tammsaare teoses olevat inimeste ahnust ja omakasupüüdlikkuse teemat. Lavastuse väljenduslaad oli väga jõuline ja kujundlik. Mitmetasandilised kujundid, mis sageli võisid oma filosoofilises plaanis olla mõistetavad vähestele, mõjusid emotsinaalse ja visuaalselt köitva teatrimärgina kõigile vaatajatele. Ta pakkus oma lavastustega emotsinaalselt väga jõulisi massistseene ( ,,Kihnu Jõnn" ja ,,Rahva sõda"). Tema kreedoks on läbi aegade olnud püüd kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades ning teha seda võrdluses igavikuliste väärtustega. Teater peab teenima kõrgemaid vaimseid ideaale ja püüdluseid: teater on mööduv nähtus, mis tegeleb igaveste nähtustega. Totaalne teater, kõigi vahendite kasutamine, võimendatud sõnum. Tegelase tunnetamine kui näitleja sisemine vaimne teekond
(ei mingit minevikku, eelmisi generatsioone). Enamik näidendeid kajastavad põlvkondadevahelisi hukutavaid konflikte. Reinhard Johannes Sorge ,,Kerjus" 19111912 on esimene saksa ekspressionistlik näidend. Kujutab noort luuletajat, kes tapab oma vanemad, kuna ei suuda kõrvalt vaadata nende kodanlase elu. 1917 lavastas selle Reinhardt. Autor hukkus läänerindel aasta enne. Elu ja inimest kujutatakse kõrge üldistusastmega. Palju massistseene. Nüansse, hingeelu peensusi pole. Sotsiaalse ebaõigluse valuline taunimine. Rohkelt monolooge. Individualiseeritud karakterid puuduvad, tegelased üldnimelised (isa, poeg, tütar jne). Teravad kontrastid, dünaamiline tegevus. Dialoog kopeeris kiiret lühendatud stiilis kirjutatud telegrammi. Üldisemalt. Enamik neid näidendeid sündisid I MS ajal väljaspool Berliini. Kui sõda lõppes, jõudis ekspressionism ka pealinna. Kinnistus lavastaja tähtsus. Lavastused pidid olema läbivalt
III vaatusest, orkestrisissejuhatus ja Aida romanss samast vaatusest jpt. "Aida" partituur on meloodiarikas mitte üksnes aariatesansamblites, vaid ka deklamatsioonilis-kantileensetes retsitatiivides. Meenutagem Aida traagilist monoloogi sellele eelneva Radamese väejuhiks pühitsemisega (I vaatus), stseeni Amnerise juures ning Aida Amnerise duetti (II vaatuse 1. pilt), eriti ega itaalia ooperiloomingu grandioossemaid massistseene erinevate emotsionaalsete kihistustega I vaatuse finaali (Egiptuse vägede võidukas naasmine sõjaretkelt). Uudset psühholoogilist allteksti tõi Verdi ka poeetilise Niiluse pildi lüürilisse lauluvormi (Aida romanss). Ebatavaliseks kujunes "Aida" lõpp. Finaalile lüürilist karakterit taotledes sunnas Verdi vaatuse dramaatiliskulminatsioomlise pinge jäägitult eelmisesse, kohtumõistmisepilti, mis oma kaheplaanilisusega on lausa vapustav. Ooperi viimases pildis tegevustik puudub
annaabi.ee 
