Marutõbi (0)

Marutaud (ka hüdrofoobia) on püsisoojaste loomade ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus , mis lõppeb alati haigestunud isendi surmaga. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks, loomade puhul käsitletakse haigust marutaudina.
Mis on marutaud?

• Marutaud on surmaga lõppev närvisüsteemi kahjustav viirushaigus
  

• Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks.
  
• Haigustekitaja levib nakatunud isendi süljega, tavaliselt nakatutakse haigestunud looma hammustuse tagajärjel.
  
• Harvemini võib viirus üle kanduda ka marutaudis looma sülje sattumisel silma, ninna, suhu või värskele haavale
  
• Juhul, kui haiguspilt on juba välja kujunenud, ei ole haigus ravitav, vaid lõppeb alati nakatunud looma või inimese surmaga.
  

Lemmikloomade vaktsineerimine marutaudi vastu, hulkuvate loomade arvukuse piiramine ning metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine aitavad kaasa marutaudi leviku tõkestamisele.
Millised loomad võivad nakatuda ?

• Nakatuda võivad kõik imetajad , sealhulgas ka inimene. Marutaudi nakatuvad ka nahkhiired.
  
• Linnud , kalad ja roomajad ei ole haigusele vastuvõtlikud.
  
• Eestis nagu mujalgi Euroopas on haiguse põhilisteks kandjateks metsloomadest rebane ja kährikkoer.
  
• Lemmikloomi vaktsineeritakse marutaudi vastu( metsloomi samuti, mis tõkestab levikut)
  

Millised on marutaudi haigustunnused ?
Kui viirus on läbi hammustushaava organismi tunginud, levib ta närvisüsteemi vahendusel peaajju ning enamik marutaudile viitavaid sümptomeid ongi põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustusest. Sagedamini esinevad sümptomid on:

• tavapärase käitumise järsk muutus (tavaliselt sõbralik loom muutub kartlikuks või agressiivseks)
  
• inimpelguse kadu metsloomadel
  
• suurenenud süljevoolus
  
• neelamisraskused
  
• rännumaania
  
• suurenenud heli- ja valgustundlikkus
  
• vaaruv kõnnak
  
• surmaeelselt halvatus
  

Marutaud/tõbi Eestis

• Eestis on viimase poole sajandi jooksul olnud marutaud väga levinud.
  
• Alates aastast 2006 on kogu Eesti territooriumil läbi viidud metsloomade suukaudset marutaudivastast vaktsineerimist ning see on marutaudi viimase viie aasta jooksul väga jõudsalt taanduma sundinud
  
• Kahjuks esineb ka lätis ja venemaal, kust siseneb haigestunud loomi eesti territooriumile
  

Esimene teade marutõppe surnud inimese kohta Eestis pärineb kirikuraamatust 1713.a Kullamaalt, viimane aastast 1986. Ajavahemikul 1946 – 1955 suri aastas maruttõppe 1-9 inimest aastas (va 1954 -0).
Nakatuti marutaudis koerte hammustuste kaudu (asulamarutaud).
1984-1986 suri marutõppe 1 inimene aastas (rebane, kährik, metskits ).
Kuidas tõkestatakse marutaudi levikut?

• Ennetamaks marutaudi levikut koduloomade populatsioonis, vaktsineeritakse koeri ja kasse regulaarselt marutaudi vastu.
  
• Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste loomadega , kelle käitumine on ebaadekvaatne. Samuti tuleb eelkõige lastele õpetada, et võõraid kodu-ja metsloomi ei tohi puutuda.
  
• Ära lase oma loomi hulkuma!
  
• Juhul, kui näed ebatavaliselt käituvat metslooma või omanikuta kodulooma, teavita sellest kohalikku volitatud veterinaararsti!