Marie Under (0)

MARIE UNDER
Marie Under (kodanikunimega aastast 1902 Hacker, aastast 1924 Adson ; 1883–1980) – luuletaja ja tõlkija. Elas perekonnaga 1902–1906 Moskvas, sealt naasnuna hakkas osa võtma eesti kultuurielust ning enne Esimest maailmasõda muutus ta kodu Tartu maanteel kirjanduslikuks salongiks. Kuulus aastatel 1917–1919 kirjandusühingusse ”Siuru”, olles selle esimees, võttis osa ka rühmituse ”Tarapita” tegevusest (1921–1922), oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige (1922), oli mitmete Eesti ja välismaiste (kirjandus)organisatsioonide auliige. Artur Adsoni abikaasa. Elas kutselise kirjanikuna aastatel 1924–1925 Tartus, edaspidi Tallinnas. Reisis Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Austrias , Itaalias, Hollandis jm. Põgenes koos A. Adsoniga 1944. aasta septembris Rootsi, elas aastast 1945 Stockholmis ja töötas arhiivitöölisena Drottningholmi teatrimuuseumis aastani 1957. Suri Stockholmis, maetud sealsele Metsakalmistule.
Under alustas luuletamist saksa keeles, esimene eestikeelne luuletus ilmus pseudonüümiga Mutti 1904 . aasta ”Postimehes”. ”Siuru” kirjastusel jõudsid trükki kolm esimest lüürikakogu: ”Sonetid” (1917), ”Eelõitseng” (1918) ja ”Sinine puri” (1918). Underi naiselikust tundeõhinast sündinud erootilised värsid vaimustasid ja intrigeerisid lugejaid oma julge sõnaseade ning üllatava mõttevabadusega. Tema kujundimaailm on barokselt dekoratiivne ja buduaarlik – üleküllastatud lõhnadest, värvidest, floorast, eriti lilledest, ja sensuaalsetest meeleoluvarjunditest. Domineerivad klassikalised värsivormid, eriti sonett . 1920. aastad on Underi loomingu kõrgperiood, mil ekspressionistlikust maailmapildist (kogu ”Verivalla” 1920) liigub luuletaja edasi hädarohke kaasaja reaalsuse ja elu rõõmuhetkede dialektika juurde ( kogud ”Pärisosa” 1923, ”Hääl varjust” 1927 ja ”Rõõm ühest ilusast päevast” 1928). Ballaadikogu ”Õnnevarjutus” (1929) sisaldab 1924–1929 kirjutatud ballaade, mis kuuluvad Euroopa ballaadikunsti tippsaavutuste hulka. Järgnev kümnend kinnistab veelgi poetessi inimkeskset ning humaanset vaatenurka (kogud ” Lageda taeva all” 1930 ja ”Kivi südamelt” 1935), lisades eluseatuse demiurgilise ja isamaalise joone (kogu ” Mureliku suuga” 1942, hilisem pagulasluule ). Välismaal ilmunud kogud ”Sädemed tuhas” (1954) ja ”Ääremail” (1963) tähistavad taas uute kunstiliste kvaliteetide esiletõusu Underi loomingus. Väline dekoratiivsus taandub, luuletaja pöördub lihtsamate värsivormide poole, säilitades tunde jõulisuse. Võõrsil loodud igatsuslaulud okupeeritud kodumaale kuuluvad oma sugereeriva poeetilise jõulisuse poolest Underi luule tippsaavutuste hulka.
ARTUR ADSON
Artur Adson (1889–1977) – luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja tõlkija. Eesti kultuurieluga hakkas tutvuma alates 1913. aastast pärast kohtumist Marie Underiga. Võttis aktiivselt osa kirjandusrühmitustest ”Siuru” ja ”Tarapita”, tegutses kirjastuses ” Odamees ” ja asutas kirjastuse ”Auringo”. Oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaid ning Kultuurkapitali seaduse väljatöötajaid. Töötas ajakirjaniku ja dramaturgina, alates 1925 vabakirjanik. Oli 1935–1940 siseministeeriumi filmiinspektor. Põgenes 1944. aasta sügisel koos abikaasa Marie Underiga Rootsi. Elas Stockholmis, kus oli arhiivitööliseks Drottningholmi teatrimuuseumis ja kuninglikus raamatukogus. Suri Stockholmis, maetud sealsele Metsakalmistule.
Adson valis oma loominguliseks ülesandeks kasvukoha Võru keele viimise kirjandusse, olles üks esimesi murdeluule viljelejaid ( luulekogud ”Henge palango” 1917, ”Vana laterna” 1919, ”Roosikrants” 1920, ”Kaduvik” 1927, ”Katai, kibuvits nink kivi” 1928, ”Pärlijõgi” 1931 ja ”Lehekülg ajaraamatust” 1937). Oma parima on Adson saavutanud kahes esimeses kogus, kus Sännat meenutavad idüllilised lapsepõlvepildid saavad murdekeele kaudu humoristliku värvingu. Järgmistes raamatutes laieneb teemade ja motiivide ring, viimastes kogudes domineerivad surmamõtted ja pessimistlikud toonid. Viimaseid, sh ka Eestis kirjutatud luuletusi, esitab Rootsis ilmunud eleegilise meeleoluga kogu ”Rahumäe kannel ” (1973).