Marie Under (0)

Elust ja loomingust
Sündinud 27. märtsil 1883 Tallinnas ning surnud 25. septembril 1980 Stockholmis .
Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich Under ja Leena Under (sündinud Kerner). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna. Marie õppis nelja-aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama .
Under käis aastatel 1893– 1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste erakoolis. Pärast õpingute lõpetamist töötas ta raamatukaupluses müüjana. Vabal ajal kirjutas ta luuletusi saksa keeles.
Aastal 1902 abiellus ta eesti raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutšinosse Moskva äärelinna. Neil oli 2 last.
1904 . aastal armus Marie eesti maalikunstnikku Ants Laikmaasse. Laikmaa veenis Mariet, et ta oma luuletused tõlgiks eesti keelde, et hiljem need avaldada kohalikus ajalehes .
Aastal 1906 pöördus Under tagasi Tallinna. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu . Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga.
Marie Under kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse rühmitusse "Siuru" ja saavutas luuletajamaine esikkoguga "Sonetid", mis ilmus 1917. aastal.
Alates 1920. aastate teisest poolest kujuneb Underi eesti luule säravaim ja kunstiküpsemaid esindajaid, kelle loomingus on kristalliseerunud inimolemuse sügavam põhi: rõõmu ja mure kaksikvendlus, elmamuste nägemuslik intensiivsus, tõetunnetys, õnneigatsus. Luulekogude pealkirjad „Hääl varjust“ (1927), „Rõõm ühest ilusast päevast“(1928), „Õnnevarjutus“(1929), „ Lageda taeva all“(1930), „Kivi südamelt“(1925) maskeerivad ta värsside haaret, mis ulatub romantilise varjundiga. Intensiivsetest balladidest (kogust „Õnnevarjutus“) keskendunud pihtimuste ja eluvalguse- ja varjupoolte süvenenud vaatlemiseni. Nõukogude ja Saksa okupatioonideajal väljendas Underi luule rahva sügavamaid tundeid kogus „Mureliku suuga “(1942). Pagulasperioodil Rootsis veetis Under koos oma abikaasaga Artur Adsoniga elu pikad viimased kümnendid Stockholmis, avaldades kaks luulekogut „Sädemed tuhas “(1954) ja „Ääremail“(1963), millest viimane sisaldas ka tõlkeid. Under hakkas tõlkima alates 1919. aastast, 1920. aastate kontekstis on oluline saksa ekspressionistlike luuletajate kogumik „Valik saksa uuemat lüürikat“(1920); tõlketegevus saksa, vene, prantsuse, soome ja rootsi kelle vahendusel jätkus kuni hilis eani (nt Fr. Sciller, J. Baudelaire , M. Maeterlinck, M. Lemontov, A. Ahmatova jpt.). Underi loomingut on inspireerinud eesti kirjanduse parimaid tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid.
Luuletus
Õhtud 3
Ju päike jätnud ammu linna halli,
Sääl hämaruses tukuvad kõik majad
Ning uulitsad on inimesed sajad
Nüüd minetanud nagu lõppenud balli .
Ja seda kõrget lahutuse- valli
Nüüd kui ei olegi: kõik teed ja rajad
Kui jookseks kokku sääl, kus kaovad aiad-
Su kambris leian su, mu kauge kalli,
Kui vaga munga leian istuvat
Sind videviku violetis looris
Ja igatsuse-hardus silmis nooris.
Näen sinu sõrmigi ma ristuvat,
Vist huulil palvetust- oh, minu Sina!-
Mariale-Madonnale- see olen mina.
Tegemist on süliriimilise (abba) ja sonettiga (4 4 3 3 kokku 14 värssi). Luuletus pärineb Marie Underi luulekogust „Laternaks mu enda süda.“