Marie Under (0)

Marie Under
1883-1980

• sündis Tallinnas kooliõpetaja peres
  
• hariduse sai saksakeelses erakoolis
  
• 13. eluaastast peale hakkas tegema värsikatsetusi saksa keeles
  
• töötas „ Teataja ” toimetuses
  
• abiellus raamatupidaja Carl Hackeriga ja kolis Moskvasse
  
• Ants Laikmaa innustusel ilmusid esimesed luuletused
  
• 1917. a. ilmus „Siuru” väljaandel esikkogu „ Sonetid ”
  
• 1924. a. abiellus ta A. Adsoniga
  
• ta põgenes koos Adsoniga 1944. a. Rootsi
  
• ta töötas 1957. aastani Stockholmi teatrimuuseumis
  
• kõrges eas luuletaja suri 25. septembril 1980
  
• ta on maetud Stockholmi Metsakalmistule
  

• 1917 - SONETID. Luuletusi 1912-1917
  
• 1918 - EELÕITSENG. Luuletusi 1904 -1913
  
• 1918 - SININE PURI. Luuletusi 1917-1918
  
• 1920 - VERIVALLA. Luuletusi 1919-1920
  
• 1923 - PÄRISOSA. Luuletusi 1920-1922
  
• 1928 - HÄÄL VARJUST. Luuletusi 1923-1927
  
• 1928 - RÕÕM ÜHEST ILUSAST PÄEVAST. Luuletusi 1923-1927
  
• 1929 - ÕNNEVARJUTUS. Ballaadid 1927-1929
  
• 1930 - LAGEDA TAEVA ALL. Luuletusi 1927-1930
  
• 1935 - KIVI SÜDAMELT. Luuletusi 1930-1935
  
• 1943 - MURELIKU SUUGA . Luuletusi 1935-1942
  
• 1954 - SÄDEMED TUHAS. Luuletusi 1943-1954
  

Kui imelik: Ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua:
ei ole enam seda ja teist mu noortest tuttavatest , kelle peo
nii tugevasti hoidis elu saua .
Ja mina tohin elada! Mis eest?! Käin sama Tartu maanteed ,
kust tihti läbi pigistasin kuhmitseva näo.
Kõik on kui alati. Seesama vankrikõu, seesama aken küünlaid, sigarette, sahhariini pakkuv.
Ja sääl seesama juudilastest mustav õu.
Niisama ruttavatelt tõukeid pihta saan. Ja teed
kurbporist täpitavad lumeläätsed. Maju lakkuv
seesama enne laternate läitmist videv tund.
Ja kuskilt langeb naerukive hoonemüürile, kui äkki nagu ammust und
ja vajutavat pitserit mu laugelt võetaks:
miks kõik on nagu enne? Miks ei kõnni meie varjus ?
Oo, miks ei lähe leinates kui läbi hauakambri, kuna
suur surm meil järel jookseb , taga vere puna?
Kui elu langeb paremal ja vasemal ja
meil enam pole seda uhkuskäsipuud, kus meeleldi me nõjataks.
Me oleme kui kari , keda maha jätnud karjus . -
Nii korraga kui mind silmis , veres, põlvis, hinges muljus
suur kurbus ja - suur ülesehmatanud rõõm:
ma ikka ripun elutorni küljes - kõlav kuljus -
Kui näeksin esimest kord oma olemise halja
- kesk kollapäeva nurme - oksa õite-vahutust!
Uus paradiisiaiast esimese päeva tuulesõõm
mins läbistab, mul külvab hinge imetluse rahutust:
nad põrmu varisesid. Mina tohin elada!
Mu jaoks on päeva avarus , öö vaikne koda -
ja parematel torkas rinnast südame kui palli õhku oda!
Tuul võtab nende õõnsais huulis helada,
pea pole enam leida nende aset.
Las võlvub minu vastne süda kabeliks te üle, noored toonelased,
kes jäetud tuule-taeva alla. Hardalt kõlan
ma reekviemis teie kaugel päätsil: andke andeks, et te surite ja mina elan! -
Ning tekib silme ette läinud päevi suru:
kuis olid kerged mõned, kõlkad paljud,
mis pudenesid aja salvest - tühi puru.
Kuid nüüd on tulnud kaalumise tunnid valjud.
Ja heldimuses pööran selle suure armu äramõistmatuse kirja lehti,
suur viha hinges voogab: s a a d a h ä ä k s.
Kui kallist andi, kiirtejoom et järel' jääks,
ma kõrgel tahan kanda oma elu tähti.