Marie Under (0)

Marie Under
Marie Under oli esimene naisluuletaja. Ta elas aastatel 1883-1980 ehk 97.aastaseks. Juba 4.aastaselt õppis ta lugema. Lisaks tegeles ta veel klaveri mängimisega ja uisutamisega. Esimesed saksakeelsed luuletused kirjutas ta 13aastaselt. Varsti astus ta Siuru liikmeks ning oli seega Siuru ainus naisliige. Sellest ajast on järgnev sonett.
Ma armastan su armastust
Ma armastan su armastust ja jään
Ta imetlejaks: hardalt teretan
Kui päästjat sind ning hinges veeretan
Sull tänu liigust, kui su armu näen.
Ei malda kauem sala kui fontään
Sull luiluda- sind ülemeretan!
Kui põõsas , ammu õitest nõretan,
Kui õnnistud all armupäikse läen.
Ma armastan su armastust! Sa mind
Sind armastama oled armastanud,
mind höögab ilusaks su armuind.
Sa leevendad mu igatsusejanu:
Su sõnu rüüpan nagu elujooki,
su hellust maitsen nagu maiusroogi.
Eelnev luuletus oli Marie Underi 1917. aastal debüütkogust „Sonetid“ pärit. Sonett on luulevorm , millel on 14 värsirida . Tavaliselt jagunevad 4+4+3+3. Tema sonettide põhiteemaks oli armastus ning tema luuletused olid väga detailirohked. Kujutuslaad oli pigem impressionistlik.
Siuru ajal kasvas tema kosilaste arv. Tal oli palju suhteid mitmete Eesti tuntud kultuuritegelastega, kelleks olid näiteks Eduard Vilde , Friedebert Tuglas . Underi esimeseks abikaasaks sai Carl Hacker- kellega said nad 2 last. Nende lahutus oli raske ning vaevarikas. Underi teiseks ja viimaseks abikaasaks oli Artur Adson.
Eesti Vabariigi ajal hakkas Under n-ö ajaluulet looma. Eeskätt oli tema luule psühholoogiline , mis kajastas tundeid ja eri ajaloojärke. Tema luulet läbib olemise suur vastasseis- elu ja surma, rõõmu ja mure, valguse ja varju vahel. Underi luules esineb ka palju piibli motiive . Üheks selliseks luuletuseks on näiteks Marie Underi luuletus „Laatsarused“
Laatsarused
Teeveerud täis on vaeseid Laatsarusi,
Neid veristanud elu raisakull :
Neid purend sõja sajasuine susi .
Ons inimene siis see vilets hull,
Kes väristustes rappub nagu peru,
See kägarasse kerind elav null!
Ja sääl see veider iseveerev käru ,
Mil inimpää, mis luitund kätest kist
Seas tramme väntab: jalutu ning näru.
Päev-päevalt kestab nende õudne ist:
On paigat kehi, rauast, puust ning traadist,
On liitund nende nõelapist.
On läbi veet karboolist, sublimaadist
Neid heidikuid, ja liimind arsti taip-
Mis sest, et veiditondiilma laadist
Ja mõni nagu kirstust karand laip!
On kerjav kätestki veel käiste torust,
Saand sellest võikamaks see elav vaip:
Kui osatelev oire surmaorust.
Underit esitati korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks. Marie Underit võib pidada ka eesti ballaadi meisterviljelejaks. Ballaad on lüroeepilise sisuga jutustavat laadi mitmestroofiline luuleteos . Underi „ Lapsehukkaja “ räägib sellest, kui vallalisel naisel sünnib laps, mis ei ole ühiskonna jaoks aktsepteeritav.
Kuhu panen , kuhu panen ma su nüüd?
Sünnisärgiks selga said ju surirüüd.
Althõlmalapseks sündind, ilma meelest väär,
kõvasti su külge kasvand minu süameäär.
Noorel emal pole muud võimalust, kui laps ära tappa. Ta üritab teda mitmel õhtul järjest hukata, aga see ei õnnestu , kuna ta on oma lapsesse nii kiindunud . Laps on talle ainult koormaks.
Nüüd sust mulle ainult nutujätk, 
kähar lainehari, see su õõtsukätk.
Kõõritavad, meelitavad lained meeled pääst
kisuvad su küpsiküüsi minu käest.
Ema riietas oma lapse hoolikalt, et külm ligi ei pääseks. Ta viib lapse merre, kust ta loodab, et valge luika lapse kaasa viiks. Naine paneb lapse vette ning lahkub , aga ta ei tunne rahu. Ta tuleb tagasi ja näeb laineist lapse käsivarsi tõusmas.
"Tulen, tulen!" Äkki oli temas rõõm ja hoog :
veest käis läbi värahtus - ja pooleks murdus voog.
Hommikul , kui noodamehed tulid püügihoos,
leiti liivakult nad kahekesi koos.
1944. aastal põgenevad Under koos oma abikaasaga Rootsi. Oma loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja hingeustavus mere taha jäänud kodumaale on muutumatu.
"Põgenik" 1954
Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade,
Kord veel tahaksin tagasi...
ära lõigat on tee.
Kahlasin kaelani ohakais,
orjavits veristas käed,
paremal ahistas laini pais,
vasemal surusid mäed.
Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav –
varju ei vähimat.
Valutas südames lahtine haav ,
leinates lähimat.
Kord veel tagasi tahaksin
leida kodutee ,
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.
Marie Under Tõlkis luulet paljudesse keeltesse ja ka tema luulet on sama moodi paljudesse keeltesse tõlgitud. Tema 125. sünniaastapäeva puhuks loodi uus roosisort „Marie Under“.