Makroevolutsioon (0)

Makroevolutsioon

Makroevolutsioon – „suurevolutsioon”, evolutsioon pikas ajaskaalas, liigist kõrgemate taksonite (nt. sugukondade, klasside, hõimkondade) teke ja areng ning osa taksonite väljasuremine. Makroevolutsioon seisneb erinevate organismitüüpide tekkes ja nende pikaajalises eraldi evolutsioneerumises. Makroevolutsioonis eristatakse kolme tüüpi protsesse: organismide mitmekesistumine, täiustumine ja väljasuremine.
Inimese ja inimahvi sarnasused: Mõtlemine konkreetne; kehaehitus; käitumine; sigimine ; haigused (AIDS, HIV).
Erinevused: Inimene kahel jalal püstine; ahv peamiselt neljal jalal käpuli, inimesel suur ja ümar kolju , ahvil väike ja piklik kolju; inimese karvkate taandarenenud, ahvil täielik karvkate inimesed suhtlevad kõnes, ahvid suhtlesid žestidega; inimesel suurem ja arenenum töövõime kui ahvil.
Evolutsiooniline progress ehk täiustumine–uute, senisest keerukama ehituse ja eluviisiga organismitüüpide teke ja edasine areng. Tagajärg: keerukama ehitusega organismitüüp võimaldab paremini kasutada keskkonda, asustada uusi elupaiku ja vähendada sõltuvust keskkonnatingimuste kõikumisest. Täiustumine on uutele ökoloogilistele tingimustele kohastumise kaasnähtus, kuid mitte paratamatu protsess. Suured evolutsioonilised muutused saavad alguse mõne liigi üksikisendite geneetilisest muutumisest. Kui mikroevolutsioonilised muutused seisnevad peamiselt uute alleelide tekkes ja nende levikus, siis makroevolutsiooni aluseks on uute geenide teke ja geenide aktiivsuse regulatsiooni muutumine.
Divergents – liigiline mitmekesistumine. Ulatus sõltub organismitüübi arenguvõimelisusest ja ökoloogiliste tingimuste mitmekesisusest.
Adaptiivne radiatsioon – mõnikord võib üks lähteliik suhteliselt lühikese aja jooksul panna aluse mitmele uuele liigile. See juhtub siis, kui liik satub uude elupaika, kus ökoloogilised tingimused on mitmekesised ning konkurentsi survel hõivavad eri ökonišše ja eristuvad iseseisvateks liikideks. Nt. Darwini vindid Galapagose saartel, kes pärinevad ühest Lõuna-Ameerika mandrilt sinna sattunud liigist ja on spetsialiseerunud toiduallikate järgi. Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine rikastab olemasolevaid või loob täiesti uusi ökosüsteeme ning avab uusi kohastumisvõimalusi teistele organismidele.
Konvergents – seisneb eri päritolu organismide sarnastumises kohastumisel ühesuguste elutingimustega. Tavaliselt piirdub konvergents väliste tunnustega ega muuda organismirühma põhitunnuseid. Nt. delfiinil on säilinud kõik imetajate põhitunnused (põsisoojasus, poegade sünnitamine ja toitmine emapiimaga, õhuhingamine), ehkki kehakujult sarnaneb ta kalaga . Ka mõned üksikud sarnase funktsiooniga elundid võivad konvergentsi tulemusena võrdlemisi sarnaseks muutuda.
Väljasuremine – üksikute liikide või tervete rühmade kadumine elu evolutsiooni käigus. evolutsiooniprotsessis tähtis osa. Paleontoloogide andmeil on 99% kõigist seni eksisteerinud liikidest välja surnud. Liigi keskmine eluiga arvatakse olevat 2-10 miljonit aastat.
Fooniline väljasuremine – mõni liik lihtsalt hääbub kas konkurentsis teiste liikidega või abiootiliste tingimuste muutumise tõttu.
Massilised väljasuremised – geoloogilises mastaabis lühikese ajavahemiku jooksul on kadunud enamik senistest liikidest, terved perekonnad, sugukonnad ja seltsid. Ma ajaloo suurim massiline väljasuremine toimus Permi ajastu lõpul, mille käigus hävis 50% sugukondadest ja 96% liikidest. Suurte väljasuremiste põhjuseid: meteoriidikatastroofid, globaalne kliima jahenemine.