Oma ajastule jäi Rilke mõnevõrra võõraks, hilissümbolismis paistis ta silma erilise filosoofilise enesessesüüvimisega. Ta ei lasknud end mõjutada avangardistlikest vormieksperimentidest. Tema küpsel luulel 1920ndate alguses pole eriti seost tollaste modernistlike moevooludega. Tema esimene mõjukas luulekogu ,,Tundide raamat" (1905) keskendus Jumalamaailma luuletaja vahekordade eritlusele, luuletused arenevad seal kahekõnes Jumala e. absoluudiga. Luuletaja tunneb siin end maailmana ja maailma loovuse printsiibina, jõudes koguni tõdemuseni, et Jumal ise on maailma looming, ilma maailma ja luuletajata kaotaks Jumal mõtte. Taoline mõtterõhuline luule oli omas ajastus erandlik. Filosoofiline kallak jätkus ja süvenes veelgi läbi Rilke järgnevate kogude: ,,Pildiraamat" (1902, 1906) ja ,,Uued luuletused" (1907, 1908). Neis koondas Rilke oma tähelepanu tihti mingile kindlale objektile, mille kui mikrokosmosega liikuvaid seoseid makrokosmosega
silmanähtav vastuolu. Kunsti eesmärk oli seda vastuolu varjata, mahendada või vajaduse korral võimule sobival moel selgitada, näidates, et ilmnenud probleemid on põhjustatud Nõukogude korra vastu töötavate inimeste poolt ja et need on vaid erandjuhtumid, mis kiiresti likvideeritakse. Inimesi tuli veenda partei eesmärkide ja vahendite ainuõigsuses ning innustada neid koostööd tegema. Seetõttu näidati kunstis tegelikkust soovunelmalaadse korrastatud maailmana, kus valitses üleüldine optimism, töötahe, võitlusvaim ja piiritu usk parteisse, kelle juhtimisel pidi kohe-kohe saabuma ideaalne ühiskonnakorraldus kommunism. Realismiga, millele termin viitab, ei puudunud seosed mitte täielikult. Eriti pöörati tähelepanu kujutamisviisi lihtsusele ja konkreetsusele, et muuta edasiantav sõnum kõigile mõistetavaks. Tulenevalt vajadusest mõjutada inimeste arvamust käimasolevate kampaaniate kohta (nagu
üksiku hundina mägede vahel. Probleemi tuum, miks inimesed jätkuvalt ei leia oma käike Rotermanni võib olla tingitud selle kommertslikus hinges. Ajaloolistest tähtsatest majadest on tahetud välja pigistada maksimaalne kasum. Sellega on aga kergelt öeldes endale vesi peale tõmmatud. Sarnaselt nendele näidetele kirjeldavad Rowe ja Koetter kahte arhitektuurset suurobjekti välismaalt. Kõrvutades kuulsat Versaille' parki kui aristrokraatlikku Disney maailmana, kritiseerivad nad jõuliselt selle autokraatset plaanilahendust ja kogu kompleksi olemust. Teisalt toovad nad võrdlusesse silmnähtavalt kaootilise ülesehitusega Villa Adriana Tivolis, mis oli põhinenud Iidse Rooma linna eeskujul. Selle mitmepalgelist ruumi tunnetamist ja oskust jätta võimalusi ajas ise arenemisele kiidavad Rowe ja Koetter erinevate kujundite abil. Nad lõid huvitava võrdluse Le Notre, kui Versaille' pargi maastikuarhitetkti ja peale 2.
Kuidas autor mõistab reaalsuse ja fantaasia, ärkveloleku ja unenäo suhet? Autor oli reaalsuse, fantaasia, unenäo ja ärkveloleku omavahel tugevasti põiminud. Reaalsuse muutis ta fantaasiarikkaks ning romaan oli kirjutatud justkui ühest seiklusest ärkvel olles, kuhu on ta sisse seganud unenäolised pildid. Unenäoline maailm Unenäo elementide põimumine tegelikkusega. Surnud mehe maja avaneb unenäolise maailmana, mis paljuski sarnaneb reaalsusega, kuid samal ajal on sellest irduv. Pigem on see ebareaalne reaalsus, mida iseloomustab ülim määramatus ja hajuvus (leia selle kohta tekstinäiteid!). Näide: Kui mees peale maali vaatamist pimedasse tuppa oli jäänud, hakkas ta liikuma, et jõuda seinani kuid sein oleks nagu eest ära liikunud. Lõpuks nägi ta ukse lukuaugust tulevat valgust ning kui ta ukse avas, nägi ta sama vaatepilti, mis oli maalil.
Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist "Kirjandusteos on midagi enamat kui keel, et keel vormib maailma, vormib peaaegu müstilisel kombel midagi hoopis muud kui tähemärgid paberil. Keele kaudu avanevad lugejaile inimesed ja elud, paigad ja saatused midagi sellist, mida lugeja tajub vähem või rohkem tervikliku maailmana" (Annus, Epp: Kuidas kirjutada aega. Tallinn: Underi ja Tuglase kirjanduskeskus 2002) Mõisteid vt Annus 2002: 19. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg
Taju ja mõtlemise tekitajaiks pidas Demokritos esemeilt eralduvaid osakesi, mis mõjutavad meeleelundite kaudu hingeaatomeid. Demokritose eetikas põhineb inimese elu eesmärgiks olev õnn tunnetusrahul ja meeleselgusel. Nagu Demokritos, nii lähtus ka tema äge vastane idealist Platon sellest, et on olemas tajude kaudu kogetav nähtuste maailm ja mõtle- misega tunnetatav tõelise olemise maailm. Kuid tõelist olemist käsitas Platon ideede maailmana, mis on kõigest muust sõltumatu ja kulmineerib ülima hüve idees. Ideed on liikumatud, muutumatud ja igavesed, nähtumuslik maailm seevastu muutlik, 3 mööduv ja alalises voolamises. Oma riigiteoorias, mis tugines tema psühholoogiale, levitas Platon Sparta eeskujust innustatuna reaktsioonilis-aristokraatlikku pseudo- kommunismi
"Sõda ja rahu" on Lev Tolstoi romaan, mida peetakse tema peateoseks. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus. "Sõja ja rahu" venekeelne (Vina i mir) pealkiri on filosoofiliselt kahemõtteline, kuna ilmudes viitas selle kirjapilt võimalusele tõlkida romaani pealkirja teistesse keeltesse ka hoopis "Sõja ja maailmana". Erinevalt praegusest lubas vene ortograafia sellal nimelt teha vahet sõnal mir (rahu) ja mi´r (maailm). Romaani ideeline ja ajalooline taust Teoses kesksele kohale paigutuv ajaloosündmus Napoleoni lüüasaamine sümboliseerib müstilise vene hinge võitu ratsionalistliku võõrvõimu üle, mis upsakalt pidas end ainsana võimeliseks ajaloo käiku suunama. Tolstoi veendumusel lähevad kuulsate väepealikena
lõdvemaks ta jääb. Siit tulenevalt on enamasti väike riik suhteliselt tugevam kui suur. Ülepaisutatud riigil mitte ainult et jätkub vähem jõudu ja kiirust seaduste täitmise tagamiseks, rõhumise takistamiseks, võimu kuritarvitamise vältimiseks ning kaugetes paikades puhkeda võivate mässukatsete ennetamiseks, vaid ka rahvas on seal vähem kiindunud oma juhtidesse, keda ta kunagi ei näe, oma kodumaasse, mis paistab tema silmis terve maailmana, ja kaaskodanikesse, kellest enamik talle on võõrad. Riiki saab mõõta kahel viisil: nimelt pindala ja rahvaarvu järgi. Nende kahe mõõtme sobivaim suhe annab riigile tema tõelise suuruse. Inimesed moodustavad riigi ja maapind toidab neid. Maast peab piisama elanike ülalpidamiseks ning elanikke peab olema nii palju,et maa suudab neid toita. Ei ole võimalik välja pakkuda kindlat arvu, mis väljendaks pindala ja
Levitajad esitasid manilulst selle religiooni uue tõlgendusena, mille uskujatele nad seda levitasid. Nt. budistidele levitati seda, kui budismi uut tõlgendust, kuigi tegelikult oli see uus usund. Kõikidele inimestele, erinevates keeltes. Kölni Mani koodeksi õpetused: 1. Jumalik element maailmas 2. Kaks juurt ehk alget 3. Kolm ajastut (minevik olevik tulevik) Valguse maailm teda ümbritseb lähim kaaskond ehk abstraktsete mõistete personifikatsioonid, keda kujutatakse maailmana. Pimeduse ja kurjuse maailm on lõunakaares, selle valitseja on Ahriman. Sama jutt kaaskonna kohta. Jumalustele allub vastavalt suur hulk häid/kurje olendeid. Olevikus saavad kaks maailma üksteisest teadlikuks ja algavad võitlused. Tulevikus oodatakse kahe maailma lahutamist jumaliku elemendi kokku kogumise ja valguse maailma tagasi toimetamise läbi. Üks valguse saadikutest äratab üles esimese inimese, kes saadetakse tagasi valguse maailma. Peeti oluliseks askeetlikku eluviisi.
Ema hääle eristamine võib olla esimene psüühiline akt. millestki rääkima. Maailm meie ümber on suhteline ja See võib olla bioloogiline mehhanism. tõlgenduslik. Me loome ise endale maailma. Organismi terviklikkus: see pole enam üksi 4. Meie individuaalsus ei kujune ainult spontaanses bioloogiline vaid psüühiline. Seega saame ennast näha vastasmõjus keskkonnaga, vahel toimub see suunatult, kasvõi maailmana, mille osana pisike Mina võib ka kindlas järjekorras. Luues tehiskeskkonda,(kk, mis ise hävida terviku säilitamiseks. Mina sisaldab tõlgendusi, ei oleks tekkinud) kujuneb meie Mina areng mis ma keskkonnale annan. hierarhilises järjekorras, tehislik muutus tekitab uudse Protsesside süsteem: siia kuuluvad psüühika kk, millega suhtes saab kujuneda uutmoodi
See on iseloom. Kogemused käivad keskkonna kohta. Psüühika ilma keskkonnata ei ole võimalik. Keskkond: Kogemused on keskkonna kohta; seega Mina määrab Minu kogetud keskkonnad. Mõtleme mis oleks Mina, kui poleks ühtegi keskkonnakogemust? Ema hääle eristamine võib olla esimene psüühiline akt. See võib olla bioloogiline mehhanism. Organismi terviklikkus: see pole enam üksi bioloogiline vaid psüühiline. Seega saame ennast näha kasvõi maailmana, mille osana pisike Mina võib ka hävida terviku säilitamiseks. Mina sisaldab tõlgendusi, mis ma keskkonnale annan. Protsesside süsteem: siia kuuluvad psüühika eristatavad allsüsteemid: mälu, emotsioonid, motivatsioon, planeerimine, taju, sest ilma nendeta ei saa käitumist organiseerida. Siin on oma osa ka mõtlemisel. Me mõtleme sellest, mis on me sees, ma tean oma mõtteid ja kavatsusi. Mida me mõtleme? Näeme, et see mõte tuleneb keskkonnast
ollakse võimeine seda omadust aktiivselt rakendama (teadvus vs teadvusetus). Teadvuse omadused: a) Kvalitatiivsus – iga teadvustatud kogemus omab teatud kindlat oma „tunnet“; b) Subjektiivsus – seisundid eksisteerivad ainult sedavõrd, kuivõrd nad on kogetud konkreetsete inimeste v loomade poolt; c) Intentsionaalsus – ollakse teadlikud millestki; d) Transparentsus – me elame oma teadvust läbi asjade ja maailmana, mitte ajuna v teadvusena. Eneseteadvus: Eneseteadvus on teaduse üks vorm – iseendast teadlik olemine ja enesest arusaamine. Eneseteadvus on inimteadvuse keskne komponent. See on teadlikkus enese olemasolust ja tegevusest, enesest kui isiksusest ja ühiskonna liikmest. Eneseteadvuse kujunemise aluseks on oma isiku, tegevuse ja saavutuste võrdlemine teste isikute, saavutuste ja tegevustega. See väljendub
mälestuste omamine ja tundmine. Teadvuse omadused: · Kvalitatiivsus iga teadvustatud kogemus omab teatud kindlat oma "tunnet" ehk kvaliteeti · Subjektiivsus, omavaatelisus seisundid eksisteerivad ainult sedavõrd kuivõrd nad on kogetud konkreetsete inimeste või loomade poolt; teatud viis kuidas maailm ilmneb just meil · Intentsionaalsus ollakse teadlikud millestki · Transparentsus me elame oma teadvust läbi asjade ja maailmana, mitte ajuna või teadvusena; me ei aisti neuroneid vaid aistime ärritajaid ja objekte Selektiivsus Ühtsus Teadvuse funktsioonid: Prioriteetide seadmine ja tegevuste järjestamine. Mineviku ja tuleviku integratsioon, planeerimine Käesoleva hetke märgistamine Abstraktse ja üldistatud teadmise vahendamine Loovus Olukorra ja seisundi pidev jälgimine Eneseteadvus on iseendast teadlik olemine ja arusaamine ehk kõik see, mida
Kõrgelt arenenud teadvuse eripärane omadus on eneseteadvus. Eneseteadvus teadlikkus oma teadvusest e identiteeditunne. Teadvuse omadused: a) kvalitatiivsus iga teadvustatud kogemus omab teatud kindlat oma ,,tunnet"; b) subjektiivsus seisundid eksisteerivad ainult sedavõrd, kuivõrd nad on kogetud konkreetsete inimeste v loomade poolt; c) intentsionaalsus ollakse teadlikud millestki; d) transparentsus me elame oma teadvust läbi asjade ja maailmana, mitte ajuna v teadvusena. · Millal tekib eneseteadvus? Kuidas kontrollitakse selle olemasolu? Eneseteadvus on teadvuse üks vorm iseendast teadlik olemine ja enesest aru saamine. Eneseteadvus on inimteadvuse keskne komponent. See on teadlikkuse enese olemasolust ja tegevusest, enesest kui isiksusest ja ühiskonna liikmest. Eneseteadvuse kujunemise aluseks on oma isiku, tegevuse ja saavutuste võrdlemine teiste isikute, nende saavutuste ja tegevustega.
annaabi.ee 
