Igaüks neist on toonud eesti teatripilti midagi uut ja värsket. AJALUGU · Teatri lõi 1965. aastal eesti lavastaja Voldemar Panso, moodustades tugeva näitetrupi, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks ENSV Riiklik Noorsooteater. Pikka aega tuli siiski läbi ajada ilma oma teatrimajata, esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena. TEATRI MÄNGUKAVA · Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui kaasaegset väärtdramaturgiat. Tähelepanu pööratakse ka uuele eesti draamale - Linnateatris töötab näitlejana Jaan Tätte, kes on ühtlasi ka üks eesti paremaid näitekirjanikke. Linnateatri mängukavas on ka Tätte uusimad näidendid "Sild", "Palju õnne argipäevaks!" ning "Meeletu". TEATRI MEESKOND · Teatri peanäitejuht Elmo Nüganen · Koosseisulise lavastajana töötavad hetkel Linnateatris Jaanus Rohumaa (alates 1992) ning
Olulise panuse andsid Tallinna Draamateater ja seejärel püsima jäänud Draamastuudio Teater, mis asutati 1924 ja on hilisema nimega Eesti Draamateater. Sel ajal oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole. Tipptasemele võis arvata aga ainult A.H.Tammsaare ja Hugo Raudsepa mõnda teost. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev, Ants Lauter ja Hilda Gleser, Paul Sepp ning hiljem Leo Kalmet. Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid.
alati ning ta tegutses ka arvustajana. 1904. aastal suundus ta Vanemuise seltsi toel Saksamaale ja Austriasse teatrikunsti õppima (ka max Reinhardi reziiklassis), kus kujunesid välja tema teatrialased tõekspidamised. Menning nägi teatri peamise ülesandena vaatajaskonna kasvatajat ja silmaringi avardajat. Ta pani tugevat rõhku repertuaaris eesti algupäranditele (Koidula, Kitzberg, Luts). Kuigi mängiti ka välismaa näidendeid (Ibsen, Strindberg), siis maailmaklassikat Menning lavale ei toonud, kuna arvas, et näitlejad ja publik ei ole veel selleks valmis. Lavastajana taotles Menning lavalist realismi, terviklikku ansamblit (ilma tähtnäitlejateta), täpne reziiplaani täitmist ja range distsipliin. Menningul tekkis konflikt "Postimehe" ringkonnaga ja seltsi juhatusega 1914 aastal, mille tagajärjel Menning lahkus Vanemuisest. 11. August Kitzberg näitekirjanikuna (,,Libahunt" ,,Kauka jumal").
sotsiaalmeediast ja internetist (48 vastanut ehk 59%). Järgnesid sõnaline info tuttavate käest (20 vastanut ehk 25%) ja televisioon või raadio (12 vastanut ehk 15%). Kõige vähem informatsiooni etenduste kohta leidsid küsitlusele vastanud ajalehtedest või plakatitelt (8 vastanut ehk 1%). Joonis 5. Info hankimine etenduste kohta (protsentides) Kas eelistate draamat, komöödiat, kaasaegseid etendusi või maailmaklassikat Ankeetküsitluse küsimuse analüüsist selgus, et kõige suurem vastanute hulk (26 vastanut ehk 32%) eelistab vaadata komöödiaetendusi. Enam vähem võrdne publikuarv eelistab maailmaklassikat (21 vastanut ehk 26%) ja draamat (20 vastanut ehk 25%). Kõige vähem eelistatakse vaadata kaasaegseid etendusi (14 vastanut ehk 17%). Joonis 6. Etenduse zanr (protsentides). Mis saab otsustavaks etenduse valikul
ee/~tiia/teater/ http://www.teater.ee/index.html?action=organ&rub=2&id=8 http://www.vana.miksike.ee/lisakogud/laidi.htm Kadrina Keskkool Kirjandus Annika Annsoo Teatri ajalugu Õpimapp Juhendaja:Õp.E.Abner 2004.a. Vanemuine Vanemuine" on Eesti vanim teater, mis sai alguse 1870 "Vanemuise" laulu ja mänguseltsist. Poolkutselisel etapil (18781903) toodi esimest korda eesti keeles lavale algupärandeid, laulumänge, aga ka maailmaklassikat ning pandi alus eesti muusikateatrile. 1906 muutus "Vanemuine" kutseliseks teatriks ja Karl Menningu juhtimisel viidi sisse psühholoogilisrealistliku ansamblimängu põhimõtted. Vanemuine kolis Väikesesse majja, Eesti ühte kaunimasse teatrihoonesse 1944. aastal, varem oli see Tartu Saksa Teatri päralt, mida on väidetud internetiaadressil (http://www.welcometoestonia.ee/ee/company/?ID=471 ). 19441985 oli "Vanemuise" liidriks Kaarel Ird
v=0Lvoht5Anfw Iseloomustus algus on kurb , ja mõtisklev ja rahulik klaveri saatel muusika, siis läheb natukene äkilisemaks . Aga üldiselt on terve aeg üsnagi rahulik. Kurb, rõõmus, voolav, mõtisklev, rütmikas, äkiline, rahulik, tantsuline 9. Loe katkendeid artiklist ,,Rahvusooper klassika kodu ja rahva ühise teadvuse hoidja" (Tui Hirv, Eesti Päevaleht 09.11.2007; intervjuu rahvusooperi pealavastaja Neeme Kuningaga) Rahvusooper on traditsioonide kants. Seal saab alati näha maailmaklassikat ning kohalikke algupärandeid. Eelistatakse oma jõude, kuid lisaks on Eesti ainsa ooperile keskendunud repertuaariteatri ülesanne tutvustada ka maailmatasemel soliste. "Igas sellises rahvusooperis jaguneb ooperirepertuaar tinglikult kolmeks," selgitab Kuningas, "on klassikaliste ooperite esikümme, kodumaised algupärandid ja modernsed klassikatõlgendused või nüüdisaegsed ooperid. Kahe viimase puhul on kodumaine koosseis
süngeks. Kuulates lugu tekib silme ette tagaajamine ja lõpuks millegi kätte saamine. Kurb, rõõmus, voolav, mõtisklev, rütmikas, äkiline, rahulik, tantsuline 9. Loe katkendeid artiklist ,,Rahvusooper klassika kodu ja rahva ühise teadvuse hoidja" (Tui Hirv, Eesti Päevaleht 09.11.2007; intervjuu rahvusooperi pealavastaja Neeme Kuningaga) Rahvusooper on traditsioonide kants. Seal saab alati näha maailmaklassikat ning kohalikke algupärandeid. Eelistatakse oma jõude, kuid lisaks on Eesti ainsa ooperile keskendunud repertuaariteatri ülesanne tutvustada ka maailmatasemel soliste. "Igas sellises rahvusooperis jaguneb ooperirepertuaar tinglikult kolmeks," selgitab Kuningas, "on klassikaliste ooperite esikümme, kodumaised algupärandid ja modernsed klassikatõlgendused või nüüdisaegsed ooperid. Kahe viimase puhul on kodumaine koosseis
vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40). Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole. Eksperimentaatorlus taandus 1930. aastail küll kogu Euroopas, kuid Eestis võis seda tendentsi tugevdada veel asjaolu, et siin oli kunstidel alles nüüd aega ,,järele teha" mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930.
5 Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40). Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole. Siiski võib omanäidendite suurest hulgast tipptasemele arvata ainult paar A. H. Tammsaare ja Hugo Raudsepa teost. Keskmises toodangus kasutati maa- ainestiku puhul enamasti rahvatüki,
Idee teatritegemise keelamiseks siin tuli Tartu Ülikooli juhtkonnalt, kes kartis etenduste halba mõju üliõpilaste moraalile. Vastu tulles üliõpilaste teatrihuvile, lubati neil 6-8 korda aastas rektori järelvalve all esitada ,,Väikesi dramaatilisi stseene", kuid naised ei tohtinud neis osaleda. Teatrikeeld ei takistanud etendusi andmast aga väljaspool linna piire; Tähtvere mõisa alale püstitati vabaõhulava, kus meelelahutuse kõrval kanti ette ka maailmaklassikat. Kuid pärast teatrikeelu lõppu pandi ka Tartus alus kutselisele saksakeelsele teatrile, kus tihti esinesid näitlejad ja lauljad saksamaalt. Nimelt 1870. aastal, vaid kolm päeva enne eesti rahvusliku teatri sündi, avati Aia tänavas, praeguse Vanemuise väikese maja kõrval asuvas pargis Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi suveteater, mis tegutses kuni I maailmasõjani. Kui algul oli teater avatud vaid seltsi liikmetele, siis hiljem kogu linnarahvale. 1870. aastail
(ekstsentriline) ja Aino Kallas (jahedalt daamilik). 20. Mati Undi teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. 21. Nimetage uusi lavastajaid nüüdisteatris. Võrrelge Hendrik Toompere jr ja Elmo Nüganeni reziid. Nüüdisaja teatri lavastajaid: Elmo Nüganen, Priit Pedajas, Andreas Noormets, Hendrik Toompere jr., Peeter Jalaks, Tiit Ojasoo jne. Elmo Nüganen lavastas maailmaklassikat (Tsehhov, Dostojevski, Shakespeare), eesti klassikast lavastas Tammsaare teoseid. Tema teater võis olla commedia dell'arte laadis, näiteks lavastus ,,Armastus kolme apelsini vastu". Nüganen oli üks meisterlikumaid peavoolu teatri (psühholoogiline, modernistlik) lavastajaid: modern-realistlik, kujunditega töötav. Ta on näitlejalik. Oskab vaadata lavastusele näitleja silmadega. Psühholoogiliselt sügavad, detailirohked rollid
See lihtne lugu etendati filosoofiliselt, modernselt, vulgaarselt, unenäoliselt, hüüatuste ning anagrammide abil, teatud tekstitüüpide moodi, nagu ametlik kiri, annotatsioon, ülekuulamine jne, vahepeal aga arutlesid näitlejad eri stiililaadide üle. Nii tõusis suurde plaani stiil kui nähtus, mõtted juhiti stiilipidudele ja rollimängudele päriseluski. 21.Nimetage uusi lavastajaid nüüdisteatris. Võrrelge Hendrik Toompere jr ja Elmo Nüganeni reziid. Elmo Nüganen lavastab maailmaklassikat kui ka eesti klassikat, nendes tõlgendustes tegeletakse ajatute teemadega nagu armastus, lunastus, ideaalid, tegelikkus jne ning rõhutatakse üldinimlikke nähtuseid. Teda peetakse romantikuks, sest ta armastab suuri ideid ja suuri tundeid, tema lavastustes on kirglikkust ja köitvat vaatemängu. Harrastab teha ka maskiteatrit ehk commedia dell' arte laadis teatrit. Seda stiili viljeles ka Carlo Gozzi. Lavastajana lähtub ta eelkõige näitlejast.
Heliloojate Kappide majamuuseum, Suure-Jaani Johannese kirik, RMK Suure-Jaani jahimaja ja laululava. Tänaseks on lisandunud palju uusi kohti: Hüpassaare rabasaar., Lõhavere linnamägi, tuletõrjetorn, kohvik Arturi juures ja Olustvere loss. (samas) 13 Kui ürituse algusaastatel esitati muusikat vaid Villem Kapi, Artur Kapi, Mart Saare ja Eugen Kapi loomingust, on tänaseks lisandunud ka teiste Eesti heliloojate teoseid ning maailmaklassikat. (samas) ' 3. Ilmatari selts Suure-Jaani Ilmatari selts on mittetulundusühing, mis asutati 2003 aastal ning tegutseb Suure-Jaani linnas. Seltsi eesmärkideks on moodustada koore ja orkestreid, viia läbi elanikkonna hulgas heategevusüritusi ning korraldada kooridele, orkestritele õppelaagreid ja moodustada ühistegevuslikke ühendusi ning tutvustada Eesti kultuuri väljaspool koduvabariiki. (Suure-Jaani Ilmatari...) Algsest seltsi loomisest on möödunud 127 aastat. 1862
Need lood olid väga teravaks kriitikaobjektiks. See oli nähtav, et Puskini kirjanduslik tee oli langusel. Puskin võttis enda peale vahendaja rolli. Puskin peidab oma võtteid, ent siiski annab ta signaale, et me neist mööda ei läheks. Moto on võetud ,,Äbarikust" loomatalitaja jutustab Mitrofanile lugusid. Motodega näitab Puskin, et kirjandus on lugude allikas ja et see on mäng kirjandustraditsiooniga, kirjandusega. See on tuntud süzeede ümbermängimine. Juttudes on parodeeritud maailmaklassikat (nt ,,Talutüdruk- preili" vastab ,,Vaesele Liisale" ja ,,Romeole ja Juliale"). Me peame aru saama, et paroodia ei ole mahategemine. Paroodia ja iroonia ei tähenda alati midagi halvustavat, aga need on ühele ja samale situatsioonile/objektile teisitivaatamine. Ta annab võimalust vaadata seda sama lugu hoopis teisest vaatevinklist. Ta annab võõrandumist. Väga tõsised lood muutuvad koomiliseks ja koomilistes lugudes on midagi traagilist. ,,Vaene Liisa" oli novaatorlik peategelaseks oli
annaabi.ee 
